Ilmateemad hämmastavad mind alati.
Selles mõttes, et kui paljud inimesed inimesed justkui NÕUAVAD looduselt, et nii – mina tahan sellist ilma, sellist kevadet, sellist suve, sellist talve – olgu olla!!! Ja kui ma ei saa just sellist kevadet/suve, siis olen pettunud, tulivihane, masenduses jne.
Mina eelistan looduse antud ilma ja aastaaegade peale mitte pahandada. Ma arvan, et üldiselt tuleb inimesel ikka loodusele tänulik olla (kui just väga ekstreemseid ja hävitavaid olusid ei ole), mitte nuriseda. Oma elu jooksul olen näinud igasuguseid kevadeid/suvesid (küll väga sooje, küll jahedaid/vihmaseid). Aastaaegu võtan kui üllatust: nooh, milline kevad/suvi /sügis/talv siis sel aastal antakse? Tagantjärgi on siis hea muljetada: “Oi, näed, aastal x oli kevad varajane – aastal y aga hoopis hiline”, “talv aastal x oli paksu lumega – aastal y aga polnud peaaegu üldse lund” jne. jne.
Seoses maailmas valitseva olukorraga aga: antaks ainult seda täiesti tavalist, rahulikku, argist elu. Sellega, et mingi aastaeg on sinna-tänna, soojem või jahedam, saab ju hakkama…