Teema: Ilma sõbrannadeta naised, kuidas hakkama saate?

#3719761:

Sellest ka küsimus, kuidas teised hakkama saavad? Kellega te räägite oma muredest ja rõõmudest. Mees kuulab mind heameelega, aga see ei ole ikkagi see. Tahaks vahepeal minna kodusest elust eemale ja rääkida kellegiga, kes saab mõistab mind naisena ning emana.

Üldiselt need probleemid, millest tingimata naisena ja emana arutada tahetakse, kipuvad olema tüütu hala.

Hakkama saan hästi. Aga mu suhtlusvajadus on ka ebanormaalselt väike. Ma ei viitsi isegi nende paari inimesega, kes kuidagiviisi mu ümber on jäänud, suhelda.Vaba päev – NÜÜD võiks üle hulga aja külla minna… aga no ei tõmba. Isegi kassi ei viitsi nunnutada nii palju, kui ta ise tahaks. Pärast ühte Perekooli postitust on tunne, et nüüd sai päevaks ajaks vaba suhtlust küll. Võin tundide (päevade) viisi bussireisil aknast välja vahtida, ma kohe ei taha, et keegi kõrval lobisema hakkaks. Janiiedasinoh.

Tööga seoses on vaja suhelda nagunii.

Vanemas eas sõprade leidmine ongi raske. Ei oska nõu anda ka. See mine-hakka-tegelema-uue-hobiga – neil kõigil teistel hobitajatel on sõpruskonnad välja kujunenud juba. Saa laps ja leia sõber beebigrupist? 😀 Leia sõber internetist üldiselt? On ju neid, kel isegi õnnestub…

P.S. Sinu postitust lugedes jäi mulje, et enne sõpra vajaksid tegelikult psühholoogi, et august välja saada. Ma alustaks hoopis sealt.

Mõistan sind täielikult.

Sõbrannasid mul pole, emaga ei suhtle ja ma ei tea isegi kuidas see esimene nii on läinud.

Olen hea südamega ja pean ennast üsna taibukaks ja mõistlikuks inimeseks aga suhted naistega lihtsalt ei teki või jää püsima.

Tänu sellele, et olen üsna introvertne on mõni suhtlemine katki jäänud tänu sellele, et ma ei ole suutnud nii palju tegemist, käimist jms panustada kui on oodatud.

Olen nüüd beebi ootel ja loodangi ehk mõnest beebigrupist kedagi leida. Kolmekümnesena võiks  lõpuks ühe terve ja kestva sõbrannasuhte tekitada. 🙂

Hakkama saab ikka aga miski on puudu muidugi. Eriti emana on teise naise olemasolu lähedaste inimeste ringis, väga suur väärtus.

#3719834:

#3719761:

Sellest ka küsimus, kuidas teised hakkama saavad? Kellega te räägite oma muredest ja rõõmudest. Mees kuulab mind heameelega, aga see ei ole ikkagi see. Tahaks vahepeal minna kodusest elust eemale ja rääkida kellegiga, kes saab mõistab mind naisena ning emana.

Üldiselt need probleemid, millest tingimata naisena ja emana arutada tahetakse, kipuvad olema tüütu hala.

Hakkama saan hästi. Aga mu suhtlusvajadus on ka ebanormaalselt väike. Ma ei viitsi isegi nende paari inimesega, kes kuidagiviisi mu ümber on jäänud, suhelda.Vaba päev – NÜÜD võiks üle hulga aja külla minna… aga no ei tõmba. Isegi kassi ei viitsi nunnutada nii palju, kui ta ise tahaks. Pärast ühte Perekooli postitust on tunne, et nüüd sai päevaks ajaks vaba suhtlust küll. Võin tundide (päevade) viisi bussireisil aknast välja vahtida, ma kohe ei taha, et keegi kõrval lobisema hakkaks. Janiiedasinoh.

Tööga seoses on vaja suhelda nagunii.

Vanemas eas sõprade leidmine ongi raske. Ei oska nõu anda ka. See mine-hakka-tegelema-uue-hobiga – neil kõigil teistel hobitajatel on sõpruskonnad välja kujunenud juba. Saa laps ja leia sõber beebigrupist? 😀 Leia sõber internetist üldiselt? On ju neid, kel isegi õnnestub…

P.S. Sinu postitust lugedes jäi mulje, et enne sõpra vajaksid tegelikult psühholoogi, et august välja saada. Ma alustaks hoopis sealt.

Mul enamvähem sama. On paar sõbrannat, kes kestnud läbi elu. Kui kokku saame, siis jätkub juttu kauemaks, aga me kohtume väga harva. Saaksime ju messengeris või telefonis tihedamalt suhelda küll, aga mina ei jaksa ja õnneks nemad ka vist mitte.
Lisaks on mul mehele ka palju õdesid-vendi ja nemad katavad selle sõbrannatamise vajaduse ka väga edukalt ära. Vanasti, kui tahtsin näiteks nädalalõpp linna peale laaberdama minna, siis tegin seda ikkagi pigem mõne õega.
Lastega suhtlen ka suht harva, õnneks neile see vist ka sobib, sellest sellest hoolimata on meil lähedane suhe. Mingi jama on, siis saavad alati abi. Aga regulaarselt ma küll nende eludes surkida ei jaksa.

See bussireisil aknast vahtimine….mul sama komme 🙂

Minul on sõbrannasid küll, aga me kohtume harva ja suhtleme harva. Keegi meist pole mingi klammerduja ega suhtlemissõltlane ehk nipp on selles, et tuleb leida endasugused introverdid ja iseseisvad naised. Ühe sõbrannaga ei suhelnud me 5 aastat. Lihtsalt kuidagi läks nii, ei olnud mingit tüli ega arusaamatust ja siis ühel päeval üks helistas teisele ja läks edasi nagu poleks pausi olnudki. Kuudepikkused pausid on minu puhul pigem tavaline. Inimene, keda pean parimaks sõbrannaks – temaga pole vist 1,5 aastat suhelnud. Mõtlen küll ta peale. Kui ta Eestisse peaks tulema, siis kindlasti annan endast märku. Aga näiteks mõistan ka seda, kui tema vajab minust puhkust või on tal hetkel elus mõned raskused või teised prioriteedid.

TA postitusest jäi silma, et “sõprussuhe purunes”. Minu jaoks tähendab see küll mingit andestamatut reetmist või käitumist, näiteks minu mehega mehkeldamine või minu tagant varastamine. Muid arusaamatusi tuleb elus ikka kõigiga ette ja ega sellepärast midagi purunema ei pea. Sõprussuhted võivad olla ka pausil või talveunes või madalseisus. Minul endal on küll nii, et mõne sõbrannaga suhtlen pisut tihedamalt mõni aasta ja siis teisega teine aasta ja siis selle esimesega on mõne aasta pärast jälle mingi elavnemine….midagi küll ei purune kuskil. Sõpra võetakse sellisena nagu ta on, kõigi oma plusside ja miinustega.

Ma siin märkan paari kohta, kus end parandada saaksite.

Esiteks: Ise tahate üksi olla ja midagi ei räägi nädalate-kuude kaupa ühegi teise naisega, ja siis imestate: mul ei ole ühtegi sõbrannat, kellega rääkida, kokku saada, suhelda? Selleks, et üldse oleks sõprus, peaks üldse teineteisega rääkima ja huvi tundma teiste naiste tegemiste vastu. Tuleb VÕTTA aega olla sõbranna. Sõprus pole potitaim, mis kusagil aknalaual omasoodu kasvab. Millal viimati kinkisite oma sõbrannadele enda siirast tähelepanu ja oma aega?

Teiseks: “Mul on MEES”. Mis see mees siia puutub? Kui mehe leiad, siis sõbrannad põhimõtteliselt on ajalugu? Teistel naistel on ka mehed. Neil meestel on sõbrad ja kas neil on naised, või mitte, meeste sõprus kestab edasi. See ei katke. Lisaks pole ma kunagi kuulnud mehest, kel oleks vaid üks hea sõber. Siit on midagi õppida-neid peab olema mitu.

Kolmandaks: Mul on ÜKS hea sõbranna, aga temaga ka väga ei suhtle-suhtumine. Äkki oleks avatum ja suhtleks erinevate inimestega, niimoodi oleks neid sõbrannasid rohkem ju. Mitte selle üheainsa sõbrannaga. Keegi ei jaksa olla kellegi jaoks terve maailm. See tüütab ära.

Üldse mulle tundub, et teemaalgataja sai haiget selle sõbranna käest, sest ootused olid mõlemal sõprusele erinevad. Kuid ka neid oleks saanud läbi rääkida, leida kesktee. Pole mõtet end süüdistada, et miks minuga nii juhtub ja miks mul ei ole jne. Parem aruta need probleemid selle sõbrannaga läbi ja leidke lahendus. Kas mittesuhtlemine seda ikka on, kui mõtted endiselt on tema juures? Ilmselgelt mitte ju.

Kui iga asi ajas sind aasta tagasi nutma, siis ei olnudki asi selles sõbrannas, vaid sina ise olid hingelises kriisis tookord. Keegi pole mõttelugeja, miks ei julgeta asju omavahel ausalt läbi arutada ja öelda, et mul on kriis, olen tundlikum kui tavaliselt ja nutan tihti?

Selle asemel teed siia teema. Kui nüüd sõbranna seda loeb, mis sa arvad, mida ta tunneb? Ta ju tunneb, et sina teda ei usaldanud ja rääkisid oma mured võõrastele, mitte talle. Teiseks ei ole sõbranna süüdi, kui sina nutma puhked, see on sinu kriis. Kui tundsid end kehvasti, siis usaldanud oma sõbrannat ja kurtnud kõigepealt talle, mis sinuga toimub.

#3719761:

Lühidalt oma elu kokku võttes, noore tüdrukuna oli mul palju sõpru ja sõbrannasid. Vaikselt hakkas neid kaduma, nüüd olen jõudnud hetke, kus pole enam ühtki alles. Sõbrannasi oli viimati aasta tagasi. Terve see aasta on üsna kurb mu jaoks olnud, elan ainult perele. Olen kuidagi kaotanud isennast, nii naisena kui inimesena. Tunnen end tühiselt ja väärtusetuna. Koguaeg kummitab küsimus mis mul viga on? Raske on luua uusi suhteid, tean et olen ka ise selles süüdi. Aga viimane sõprussuhte purunemine pani mu enesekindluse sellise põntsu, et kardan luua uusi suhteid. Sain üsna meeletult haiget, iga asi ajas mind nutma. See kõik mõjutas mu pereelu.

Sellest ka küsimus, kuidas teised hakkama saavad? Kellega te räägite oma muredest ja rõõmudest. Mees kuulab mind heameelega, aga see ei ole ikkagi see. Tahaks vahepeal minna kodusest elust eemale ja rääkida kellegiga, kes saab mõistab mind naisena ning emana.

see on kahtlemata kurb. sõbrannadel on elus väga oluline roll, mees võib olla tore küll, aga head sõbrannat ta ei asenda. naistel, kellel on õde, on selles mõttes vast lihtsam.

minul pole samuti sõbrannat, kellega samal lainepikkusel oleksin. tahaksin kedagi aktiivset, kellega lisaks kohvikus käimisel saaks ka koos reisida, spaase minna, suusatada, üksteisel külas käia, rattaga sõita..

olen 45 ja elan Tallinnas, kui TA või keegi teine leiab, et tunneb samuti sellisest suhtlemisest puudust, siis võib kirjutada jasmine1976@online.ee

ehk saab alguse tore sõprus:)

Sportoartner.com Tegin sinna just omale kasutaja. Tundub huvitav koht 🙂 Liituge ka .

Mees on mu parim sõber ja tegelikult ei tunne üldse vajadust sõbranna järele. Paar kooliaegset sõbrannat on, kellega kord paari aasta jooksul kohtun, et rääkida, kuidas läinud on. Iganädalaselt viibin vähemalt ühel õhtul suuremas seltskonnas ja sellega saan sotsiaalse suhtluse vajaduse täielikult rahuldatud. Lähedasemast sõbrannast puudust ei tunne.

Viimati oli mul päris sõbrannasid põhikoolis. Keskkoolis ja ülikoolis on olnud vahetevahel mingid pinginaabrid, aga ikkagi sellised, et koolist väljaspool mitte mingit suhtlust ei ole.

Tunnen, et mu partneri, ema ja õega saab suhtlusvajadus täidetud. Vahetevahel olen küll näljas, aga tean, et kui kellegagi kirjavahetuses olengi, siis ma seda kaua üleval pidada ei viitsi 😀

#3720165:

Olen öelnud otsekoheselt, et väikeste laste kõrvalt ei jää aega ja soovi sõbrannatamiseks. Kohvitamise jutte pole, et mehest ei piisaks. Kohvile lähen parema meelega mehega kahekesi.

Aga mida sa teeksid siis kui ükskord enam sinu meest kõrval sul ei oleks? Puht uudisimust tahaksin teada 🙂 Kas otsiksid oma sõbrannad uuesti üles või leiaksid uue mehe kellega käia kohvitamas ja lobisemas?

See kiri oli mõeldud sellele käole, kes nüüd kiiresti oma sõnavõtud ära kustutas. Ju tundis ennast puudutatuna.

Mul on elus paar sinusugust sõbrannat/tuttavat. Stiilis, et mees on a ja o. Üritan nendega leppida kokku mingi istumise või koosolemise aja siis esimene vastus neilt on alati üks ja seesama: ma pean oma mehelt küsima! Mingil määral ma saan aru sellest, kui neil on ühine laps(kuigi ka siis on raske mõista. Vabanduseks on toodud, et ta peab uurima kas mees saaks last/lapsi sel ajal vaadata. NAGU mis ajast on mehed lapsehoidja?? Minu lastel on ikkagi isa. Ma vist sureks naerukrampidesse kui mees tuleks ja küsiks, et kuule kallis kas sa saad lapsi vaadata laupäeva õhtul, ma lähen sõpradega välja) aga ega nendest ilma lasteta paaridest ka aru ei saa. Küsid kaaslaselt, et kas sa võid sõpradega õue mängima minna või?

Mina siiski elan endale, lapsed on toredad ning nendega tegelemine on puhas rõõm, mehe olemasolu on ka tore ning olen õnnelik, et ta olemas on. Aga vaid neile ma küll elama ei hakka. Mul peavad olema sõbrad ja sõbrannad, kellega koos aega veeta.

#3720046:

Viimasele. Sõbrannaga tõesti tekkisid arusaamatused. Reetmine? Võiks pigem küll seda öelda, sellegipoolest proovisin andestada ja temaga rääkida. See etapp on läbitud, teine pool seda teha ei soovi. Mul pole seal kahjuks enam midagi teha.

Ja mehe olemasolu pole minu jaoks kunagi olnud takistuseks, mehe tõin jutus seetõttu välja, et tean et paljud seda hakkaks pakkuma, et räägi asjadest mehega. Mina leian, et mees ei pea olema mu sõbranna. Ta on mu mees, elukaaslane ja sõber. Mitte mingi kohvitamiseks mõeldud sõbranna.

Psühholoogi ma ei vaja, pigem huvitab kas on veel minusuguseid sõbrannatuid, kes elavad oma elu täisväärtuslikult ning ei igatsegi selliseid suhteid. Ma olen pigem loomult tõesti introvent, aga õige inimesega olen üsna avatud ja elav. Vb igatsen rohkem seda oma elust, kusjuures meesterahvastega tekib mul tihtipeale klapp palju kiiremini ning seetõttu on mul mõni hea meestuttav täitsa olemas. Aga sellist sõbrannadeta olekut pole mul varem olnud ning minu jaoks üsna uus ja võõras teema. Patja ma sellepärast enam ei nuta.

Kus kandis sa asud muidu? Mul oli ka aastaid tagasi palju sõpru ja sõbrannasid. Siis jah mingit vanusest hakkasid kuidagi ära kaduma kuidagi loomulikult. Kes kolis, kes sai pere ja kadus, kes välismaale…Nüüd mõni aeg tagasi kolisin ise ka ja ei ole kahjuks lähedusest ühtegi sõbrannat tekkinud.

Parim sõbranna elab teises Eesti otsas, temaga ikka helistame ja chatime aga miskipärast ta kuidagi ei soovi mulle külla tulla ega kutsu ka enda juurde…

#3720225:

Vabanduseks on toodud, et ta peab uurima kas mees saaks last/lapsi sel ajal vaadata. NAGU mis ajast on mehed lapsehoidja?? Minu lastel on ikkagi isa. Ma vist sureks naerukrampidesse kui mees tuleks ja küsiks, et kuule kallis kas sa saad lapsi vaadata laupäeva õhtul, ma lähen sõpradega välja

Ma arvan, et see on pigem plaanide kooskõlastamine. Kui mul tekib mõte laupäeva õhtul välja minna siis ma ju ikka räägin mehega, et ega tal plaane pole ja saaks siis lastega kodus istuda. See ei tähenda, et ma temalt luba küsiks. Äkki tal on ka plaanid tehtud ja siis tuleb midagi muud välja mõelda. Või te lihtsalt lähete kodust ära ilma, et keegi tunneks huvi mida lapsed teevad?

Ainus ja parim sõbranna suri, sõpruskond null, muid sôbrannasi pole, meest ka mitte. Reaalselt ei olegi kedagi. Koroona aeg ei saa ka kuskile välhs. Tulen kuidagi toime siiski.

Ainus suhtlus, paar sôna poes ja kôik.