Teema: Ilma sõbrannadeta naised, kuidas hakkama saate?

#3720302:

#3720225:

See kiri oli mõeldud sellele käole, kes nüüd kiiresti oma sõnavõtud ära kustutas. Ju tundis ennast puudutatuna.

Mul on elus paar sinusugust sõbrannat/tuttavat. Stiilis, et mees on a ja o. Üritan nendega leppida kokku mingi istumise või koosolemise aja siis esimene vastus neilt on alati üks ja seesama: ma pean oma mehelt küsima! Mingil määral ma saan aru sellest, kui neil on ühine laps(kuigi ka siis on raske mõista. Vabanduseks on toodud, et ta peab uurima kas mees saaks last/lapsi sel ajal vaadata. NAGU mis ajast on mehed lapsehoidja?? Minu lastel on ikkagi isa. Ma vist sureks naerukrampidesse kui mees tuleks ja küsiks, et kuule kallis kas sa saad lapsi vaadata laupäeva õhtul, ma lähen sõpradega välja) aga ega nendest ilma lasteta paaridest ka aru ei saa. Küsid kaaslaselt, et kas sa võid sõpradega õue mängima minna või?

Mina siiski elan endale, lapsed on toredad ning nendega tegelemine on puhas rõõm, mehe olemasolu on ka tore ning olen õnnelik, et ta olemas on. Aga vaid neile ma küll elama ei hakka. Mul peavad olema sõbrad ja sõbrannad, kellega koos aega veeta.

Et siis ei peagi mehega kokku leppima, et mis nädalavahetusel plaanid ja kes lapsi hoiab? Nii need pered purunevadki.

Minul on mees hingesugulane. Kui temaga peaks midagi juhtuma eks siis suhtleks töökaaslastega või passiks üksinda. Selliseid sobivaid ja huvitavaid inimesi on minu jaoks vähe. Lihtsa suhtluse ikka leiaks, ainult et ma väga ei vajakski seda.

Muidugi peab mehega suhtlema, kui mees pole senimaani mulle öelnud, et ta läheb laupäeva õhtul välja siis ma ju eeldan, et tal pole plaane ning ma saan ise minna ning siis teavitan teda kohe.

Või kuidas see välja näeb siis, et mees ei pea teada andma, vaid sina pead küsima, kas mehel ehk plaane pole?

Kuna mehega on mul suhtlus tihe ja hea, siis ma olen vägahästi kursis mis tema plaanid nädalaks on.

Sotsiaalmeedia-ajastu rõõmud. Inimestega pole reaalselt millestki rääkida, sest kõik teise inimese uudised on juba FB-st jne ära nähtud ja loetud ja kommenteeritud “Oi kui nunnuuuuu!!!” Võltssuhtlus ja automaatsed PÕS-d on hävitanud autentsed inimsuhted. 497 sõpra kellest kellegagi päriselt ei suhtle väsitvad päevaga nii ära et koos kuhugi minemiseks ja midagi tegemiseks pole enam vaimset jaksu. Siis kasutatakse ebamääraseid moesõnu nagu “olen introvert” jne, tegelikult ollakse pigem läbipõlenud ning pinnapealsest informatsioonist ja suhtlemisest ära kurnatud.

#3720243:

#3720076:

#3719761:

Lühidalt oma elu kokku võttes, noore tüdrukuna oli mul palju sõpru ja sõbrannasid. Vaikselt hakkas neid kaduma, nüüd olen jõudnud hetke, kus pole enam ühtki alles. Sõbrannasi oli viimati aasta tagasi. Terve see aasta on üsna kurb mu jaoks olnud, elan ainult perele. Olen kuidagi kaotanud isennast, nii naisena kui inimesena. Tunnen end tühiselt ja väärtusetuna. Koguaeg kummitab küsimus mis mul viga on? Raske on luua uusi suhteid, tean et olen ka ise selles süüdi. Aga viimane sõprussuhte purunemine pani mu enesekindluse sellise põntsu, et kardan luua uusi suhteid. Sain üsna meeletult haiget, iga asi ajas mind nutma. See kõik mõjutas mu pereelu.

Sellest ka küsimus, kuidas teised hakkama saavad? Kellega te räägite oma muredest ja rõõmudest. Mees kuulab mind heameelega, aga see ei ole ikkagi see. Tahaks vahepeal minna kodusest elust eemale ja rääkida kellegiga, kes saab mõistab mind naisena ning emana.

see on kahtlemata kurb. sõbrannadel on elus väga oluline roll, mees võib olla tore küll, aga head sõbrannat ta ei asenda. naistel, kellel on õde, on selles mõttes vast lihtsam.

minul pole samuti sõbrannat, kellega samal lainepikkusel oleksin. tahaksin kedagi aktiivset, kellega lisaks kohvikus käimisel saaks ka koos reisida, spaase minna, suusatada, üksteisel külas käia, rattaga sõita..

olen 45 ja elan Tallinnas, kui TA või keegi teine leiab, et tunneb samuti sellisest suhtlemisest puudust, siis võib kirjutada jasmine1976@online.ee

ehk saab alguse tore sõprus:)

Aitäh, et võtsid sõna. Mul on nii kahju, et olen sinust üle 10 aasta noorem. Muidu oleksime võinud nii paljugi koos ette võtta. Kardan, et praegune vanusevahe võib jääda liiga suureks.

Ka minule võib kirjutada, kui keegi siin foorumis vastata ei saa või ei taha.

myliska1@gmail.com

Olen 37-aastane ja enda kogemusest võin küll öelda, et vanus pole mul olnud kunagi kriteeriumiks sõprus-või sõbrannasuhetes. Mul kolm lähemat sõbrannat on vanustes 31, 40 ja 51. Ja reaalselt käimegi koos üritustel, pidudel, reisidel jne. Kaks parimat sõpra on 39 ja 53. Sama teema, mitte mingit vanusevahe probleemi. Ikka inimese ellusuhtumine, huvid ja see “match”, mis peab tekkima, on need asjad, mis sõpru ja sõbrannasid koos hoiavad. Puhtalt vanuse pealt, inimest tundmata küll ei saa välistada sõbraks sobimist. Kuigi ilmselt jaa korjutanud inimesega te sõpradeks ei sobiks. Tema tundub olevat eelarvamustevaba ja pealehakkaja, aga Sina pigem väga ettevaatlik ja mingites stampides kinni.

#3720225:

Ma vist sureks naerukrampidesse kui mees tuleks ja küsiks, et kuule kallis kas sa saad lapsi vaadata laupäeva õhtul, ma lähen sõpradega välja

Mu mees laupäeva õhtuti ilma minuta väljas ei käi, aga täiesti normaalne on, et ta alati küsib esmalt minu käest, kui kuskile minna plaanib. See ei ole midagi naeruväärset, vaid austus teineteise vastu.

Nagu ikka, on introvertidest aspid, kel sõbrannasid pole, leidnud endale mehe. Kes on neile kõik. Hämmastav.

Tahan tänada teema eest. Väga huvitav on lugeda teiste mõtetest, kuna olen viimasel ajal ka ise palju selle sõbranna-teema peale mõelnud. Ka just seoses sellega, et mul ei ole neid.

Senimaani oli ikka alati nii, et mul oli mõni hea sõbranna olemas. Eri eluperioodidel erinevad inimesed. Siis jäin väga sügavasse depressiooni, mis kestis mitu aastat ja kogu jõud kulus sellega toime tulekule. Kogu selle aja jooksul talusin ma igasugust suhtlust ülihalvasti, sain väga kergelt väga haiget, tundsin, et ei suuda enam igapäevasuhtluse tulvas toime tulla. Lülitasin järk-järgult peaaegu kõik inimesed oma elust välja, blokeerisin pikaks ajaks oma sotsiaalmeedia ja isegi kui tagasi tulin, siis ei osalenud enam grupivestlustes, jätsin sõnumitele-kirjadele pikalt-pikalt vastamata, kuni unustasin üldse, ja siis unustati mind ka.

Mõtlesin seda kõike tehes endamisi, kas saan need inimesed veel tagasi, kui mu enesetunne peaks kunagi jälle normaalne olema. Ei ole saanud. Ei saa ka öelda, et oleksin kogu jõust üritanud. Natuke olen katsetanud, aga vestlused kipuvad hääbuma, ja ma ei ole ka mingi taganttorkija tüüp.

Nüüd siis olengi esimest korda elus parima sõbrannata. Tunded on kahetised. Head, tõeliselt klappivat sõprust muidugi tahaksin. Kõike muud aga mitte. Kõik muu tundub väsitav ja ajaraisk. Hea klapi leidmiseks peab aga, ma arvan, lihtsalt ise aktiivselt suhtlema erinevate inimestega, katsetama ja proovima, ja selleks mul ei ole avatust ja jaksu. Lisaks on elus niigi palju asju – kaks erinevat huvitavat töökohta, pikalt seisma jäänud ülikooliõpingud ootavad punkti panemist. Elukaaslane ka. Ja selle kõige kõrval see va koroona, mis nagunii teeb igasuguse vahetute suhete loomise või ka üleval hoidmise minu jaoks veel suuremaks pingutuseks, kui see mulle muidu oleks. Ja nii ma olengi äraootaval seisukohal – kas ma peaks pingutama sõbranna(de) leidmise nimel või lihtsalt tegelema südamerahus oma asjadega, mida jagub küll ja veel? Ja ootama, kuni tekib tõeline seesmine tahtmine suhelda, nii suur tahtmine, et oleks nõus suhtlema kas või nende mitte päris tõeliste sõbrannadega, lihtsalt igasuguste inimestega, ja suudaks seda nautida?

Ühe asja pärast olen natuke murelik. Tahaksin hakata mõtlema lapse saamisele. Tundub kuidagi imelik seda teha nii, et ei ole ühtegi teist naissoost isikut, kellega sel teemal rääkida, nõu ja kogemusi küsida. Emaga see ei toimiks, õdesid ka pole. Aga võib-olla piisabki naistearstist ja raamatutest ja veebist, ja elukaaslasest? Võib ju mõelda, et saaksin neilt sõbrannadelt nõu ja tuge, aga – kui mul ei ole nendega head kontakti, siis on hoopis suurem võimalus saada negatiivseid emotsioone, mittemõistmist, millele ma ei taha ja ei jaksa enam oma energiat kulutada. Olen alati mõelnud, et tunda end mingis seltskonnas mittemõistetuna ja kampa päriselt mitte sobivana on üks maailma kõige üksildasemaid asju. Seevastu omaetteolek, lihtsalt oma mõtete mõtlemine, on üks meeldivamaid asju. Hingesõbraga/sõbrannaga rääkimine oleks muidugi imeline. Aga nende kõigi muude inimestega, kes justkui nagu on, aga justkui nagu ikkagi ka ei ole sõbrad, nendega ei tahaks praeguse seisuga üldse mingit vaeva näha.

#3720658:

Nagu ikka, on introvertidest aspid, kel sõbrannasid pole, leidnud endale mehe. Kes on neile kõik. Hämmastav.

Mis siin hämmastavat on? Ma ei ole sellepärast introvert, veelvähem asperger, kui ma ei soovi oma elu sõbrannadele laiali jagada. Saan hakkama suhtlusega igas seltskonnas, aga ei naudi seda alati. Meest usaldan, pole teemat, millest ei saaks temaga rääkida. Ongi väga armastav suhe, kus kogu suhtlusvajadus saab rahuldatud ja tähelepanust pole ka kunagi puudus.

#3720652:

#3719869:

Mõistan sind täielikult.

Sõbrannasid mul pole, emaga ei suhtle ja ma ei tea isegi kuidas see esimene nii on läinud.

Olen hea südamega ja pean ennast üsna taibukaks ja mõistlikuks inimeseks aga suhted naistega lihtsalt ei teki või jää püsima.

Tänu sellele, et olen üsna introvertne on mõni suhtlemine katki jäänud tänu sellele, et ma ei ole suutnud nii palju tegemist, käimist jms panustada kui on oodatud.

Olen nüüd beebi ootel ja loodangi ehk mõnest beebigrupist kedagi leida. Kolmekümnesena võiks lõpuks ühe terve ja kestva sõbrannasuhte tekitada. 🙂

Hakkama saab ikka aga miski on puudu muidugi. Eriti emana on teise naise olemasolu lähedaste inimeste ringis, väga suur väärtus.

Hea südamega beebiootel noor ema on oma elust välja lülitanud beebi vanaema. Kus on siin hea süda…

Kummaline, et ainult sedapidi variant võimalik tundub.

#3719933:

mul ei ole nn südamesõbrannasid. on ülikooliaegne sõbranna, kellega taimi vahetame ja kord aastas kohtume. siis on mul on lapsepõlvesõbranna, kellega kord viie aasta jooksul kohvil käime. aga tõelised südamesõbrannad on mu tütar, mees ja ema. no pojad ka. nendega saan rääkida kõigest, nad kuulavad ja hoolivad. nendega on hea ja kerge suhelda, alati on, millest rääkida 🙂 ja ma tean, et nad ei löö mulle kunagi nuga selga. kui abi on vaja, siis alati aitame üksteist. vajadusel teeme talguid, laename raha, hoiame lapsi – mida kellelgi vaja. nii et ära põe 🙂

Ole ettevaatlik,et sinust ei saa see ämm,kes ei lase noorperel oma elu elada. Sellest hetkest kui lastel on oma teine pool ja näiteks ka veel laosed, peaks nende põhifookus olema oma tuumikperel, mitte sinul. Tean mitmeid tuttavaid,kelle jaoks on suureks peavaluks see, et vanemad eeldavad mitu korda kuus kokkusaamist, aga oma tuumikpere tahaks hoopis tähelepanu.

#3720482:

Sotsiaalmeedia-ajastu rõõmud. Inimestega pole reaalselt millestki rääkida, sest kõik teise inimese uudised on juba FB-st jne ära nähtud ja loetud ja kommenteeritud “Oi kui nunnuuuuu!!!” Võltssuhtlus ja automaatsed PÕS-d on hävitanud autentsed inimsuhted. 497 sõpra kellest kellegagi päriselt ei suhtle väsitvad päevaga nii ära et koos kuhugi minemiseks ja midagi tegemiseks pole enam vaimset jaksu. Siis kasutatakse ebamääraseid moesõnu nagu “olen introvert” jne, tegelikult ollakse pigem läbipõlenud ning pinnapealsest informatsioonist ja suhtlemisest ära kurnatud.

See võib osade puhult ka tõde olla. V.a see,et kõik introverdid on võltsintroverdid. Minu mees on nt introvert ja ta ei taha ka messengeris suhelda.

Aga tõde on see, et mugavam on suhelda kodust väljumata ja nii see läheb. Samas ei anna selline suhtlus inimesele seda sama rõõmu. See on võrreldav kiirtoiduga. Kõhu saab täis,aga on ebatervislik ja tühi kalor.

Mis asjad on need “naistejutud”, millest mehega rääkida ei saa?

Mina igatahes mingitest “naistejuttudest” puudust ei tunne.

#3720692:

Head, tõeliselt klappivat sõprust muidugi tahaksin. Kõike muud aga mitte. Kõik muu tundub väsitav ja ajaraisk. Hea klapi leidmiseks peab aga, ma arvan, lihtsalt ise aktiivselt suhtlema erinevate inimestega, katsetama ja proovima, ja selleks mul ei ole avatust ja jaksu. Lisaks on elus niigi palju asju –

Hingesõbraga/sõbrannaga rääkimine oleks muidugi imeline. Aga nende kõigi muude inimestega, kes justkui nagu on, aga justkui nagu ikkagi ka ei ole sõbrad, nendega ei tahaks praeguse seisuga üldse mingit vaeva näha.

Jääb mulje, mis võib muidugi olla ekslik, et sa soovid sõprussuhet, mis rahuldaks sinu vajadusi, oleks mugav, sobiks sulle hästi ja ei nõuaks sinult omapoolseid pingutusi, teise inimesega arvestamist ja tema vajadustele vastamist. Kuidagi ühepoolne tundub. Võibolla ma eksin, aga sõprus peaks olema kahepoolne andmine, toetamine ja üksteise aksepteerimine kõigi vigade ja puududtega.

#3721139:

#3720692:

Head, tõeliselt klappivat sõprust muidugi tahaksin. Kõike muud aga mitte. Kõik muu tundub väsitav ja ajaraisk. Hea klapi leidmiseks peab aga, ma arvan, lihtsalt ise aktiivselt suhtlema erinevate inimestega, katsetama ja proovima, ja selleks mul ei ole avatust ja jaksu. Lisaks on elus niigi palju asju –

Hingesõbraga/sõbrannaga rääkimine oleks muidugi imeline. Aga nende kõigi muude inimestega, kes justkui nagu on, aga justkui nagu ikkagi ka ei ole sõbrad, nendega ei tahaks praeguse seisuga üldse mingit vaeva näha.

Jääb mulje, mis võib muidugi olla ekslik, et sa soovid sõprussuhet, mis rahuldaks sinu vajadusi, oleks mugav, sobiks sulle hästi ja ei nõuaks sinult omapoolseid pingutusi, teise inimesega arvestamist ja tema vajadustele vastamist. Kuidagi ühepoolne tundub. Võibolla ma eksin, aga sõprus peaks olema kahepoolne andmine, toetamine ja üksteise aksepteerimine kõigi vigade ja puududtega.

Ma ei tea, miks selline mulje jääb. Võib-olla sa oled oma elus selliseid inimesi liiga palju kohanud, ja nüüd kipud neid nägema ka seal, kus neid pole?

Osalt on küll täpselt nii, nagu sa kirjutad. Ma otsin just nimelt seda – sõprust, mis rahuldaks minu vajadusi.

Ja muidugi peaks sõprus olema mugav – ebamugavaid “sõprusi” on mul ka olnud, saangi neid sõpruseks nimetada üksnes jutumärkides. Õnneks olen neist, mõnest suurema, mõnest vähema vaevaga, välja rabelenud.

Leian tõesti, et sõprus ei peaks nõudma mingisuguseid suuri põhimõttelisi pingutusi, v.a mõned erandjuhud elus. Loomulikus hästi toimivas inimsuhtes tulevad asjad üldiselt ilma pingutamiseta välja. See ei tähenda, et sõprussuhtesse ei panustataks. Ainult et see panus ei mõju pingutamisena, sest see on meeldiv.

Seda ma ei mõista, kust tuleb mulje, et tahan kõiki neid mõnusaid ja mugavaid asju ühepoolselt. Tahan, et minu vajadusi rahuldataks, aga ei hooli, kas ma oma sõbra jaoks ka kuidagi kasulik ja vajalik olen? Tahan, et minul oleks mugav, aga mulle ei ole oluline, kas minu sõbral on mugav? Võib-olla on selliseid inimesi. Mina ise pigem tajun liigagi teravalt, kui teisel inimesel on minuga millegipärast ebamugav, või kui suhe läheb kuidagi kaldu, nii et teine muudkui annab, aga mina ei saa, ei oska, ei taha omalt poolt samal määral vastu anda. Siis see sõprussuhe pikas perspektiivis ei toimi.

Aksepteerimisest kõigi vigade ja puudustega – mida see tähendab? Kui inimene on minu sõber, siis see tähendabki, et olen teda aktsepteerinud sellisena, nagu ta on. Kui tal on mingid vead või puudused, mida ma ei suuda aktsepteerida, siis ta ei ole minu sõber, või on seda ajutiselt, kuni ma endas selgusele jõuan, et jah, tõesti, selliseid asju ma ei saa aktsepteerida. On ette tulnud.

#3720890:

Vahel ma vaatan, kui oleme seltskonnas ja kaks naist omavahel süvenenult millestki räägivad – et huvitav, millest nad räägivad?

Igaühega sellest,mis meid mõlemaid huvitavad: raamatutest, elus ettejuhtunud huvitavatest olukordadest, filmidest, teatrietendustest, poliitikast, majandusest, lemmikloomadest. Meestest, naistest, lastest (mitte tingimata tuttavatest, vaid üldiselt), lemmikloomadest – no elust tervikuna. Halamise jaoks on mul paar õlga, üks on kolleeg – meil kuidagi kohe klappis, ehk sellest, et meil on sarnast tooni juuksevärv 🙂 Ja siis veel paar sõpra, kellega saab arutleda erinevatel teemadel, sh ka isiklikel – tavaliselt selleks, et keerulises olukorras ka teist perspektiivi saada ja ka ennast tühjaks vahutada. On sõpru, kes on valmis appi tulema, kui mingi keerulisem töö ees, mida üksi raske teha või koos kuhugi minema… Üks neist on minust 25 aastat noorem endine kolleeg – jälle kuidagi sattus nii, et leidsime ühise soone ja suhtleme.

Äkki te ootate sõbrasuhetelt midagi liiga sügavat?

No et kohe SÜDAMEsõbranna.

Mina nii süvadefinitsioone ei loobiks.

Aga pean oma sõpradeks kõiki, keda kannatab külla kutsuda või mingit tegevust tegema kaasata.

Minu jaoks sõbrasuhted ei ole midagi sellist, et pean saama oma muredest rääkida. Sõbrasuhted on selleks, et tunneksin ennast elusana, et jagada emotsioone ja teha koos erinevaid asju. Lisaks arutleda kõige üle – põrgatada nii ja naasuguseid mõtteid. See lihtsalt arendab mind – kuulan teiste ja enda arvamusi, sunnin ennast kaasa mõtlema mingitel teemadel, mida teised välja käivad, argumenteerin, vaidlen. See arendab ja hoiab elus minu aju ja sõnavara.

Ma sureks ära ilma sõpradeta. Niiväga vajan seda sotsiaalsust.

Kusjuures – sõbrad ei ole ainult naissoost. Mul on ka meessoost sõbrad.