Esileht Pereelu ja suhted Ilma sõbrannadeta naised, kuidas hakkama saate?

Näitan 18 postitust - vahemik 61 kuni 78 (kokku 78 )

Teema: Ilma sõbrannadeta naised, kuidas hakkama saate?

Postitas:
Kägu

. Mul ei ole sellest kahju. Pigem tunnen ma survet ühiskonnast. Kuidas mul küll sõpru pole? Kõigil teistel ju on. Ma

 

Täpselt nagu mina, mul on mu lapsed ja nii ma elan. Keegi nagu ei tahagi minu sõbranna olla, on tuttavad ja kõik…

+7
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Parimad sõbrad on ülikooli ajast (elasime ühes toas, siis üle 20 a tagasi), esimesest töökohast, maakodu  naaber  ning mu onutütar, kellega oleme puuda soola ära söönud. Kõik on väga pika staažiga sõbrad. Elavad ka üle Eesti laiali.  Lisaks saan väga hästi oma vennanaisega ja vennalastega.  Kui jäin mõtlema, siis uusi sõpru ei olegi viimase 15 aasta jooksul tekkinud, ikka on vanast ajast need sõbrad. Samas on sõbranna, kes pea igalt reisilt mõne sõbranna leiab.

Meest ja lapsi ei saa sõpradeks nimetada, mehega on ikka palju lähedasem suhe, kui sõbrasuhe.

Seega on olen oma sõprusele aluse pannud kümneid aastaid tagasi ja on jäänud püsima. On tulnud ette probleeme vms, aga sõprus on seda väärt, et ära leppida. Tühja asja pärast sõbrad tülli ei lähe, siis ei ole see ka õige sõprus.

 

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen 27 ja samuti pole sõbrannasid.

Esimesed sõbrannad olid ikka põhikooli-keskkooli ajalt. Parim sõbranna, kellega alati kõike koos tegime, leidis uue südamesõbranna, minuga suhtlemine jäi ära ja nii me polegi enam aastaid suhelnud. Teised keskaaegsed sõbrannad hakkasid käima pidudel, aga kuna ma alkoholi ei tarbi, siis mind ei kutsutud ja jäin nö pundist välja. Siis vahetasin ka kooli ja tekkis üks sõbranna, aga alati tundus, et ma pidasin teda olulisemaks-lähedasemaks kui tema mind, kõrgkooli minnes jäi ka suhtlemine ära. Kõrgkoolis tekkisid kaks paremat sõbrannat, aga nendega nüüd ei suhtle väga tihedalt. Millegi pärast olen mina ka reeglina see, kes algatab suhtlust ja annab märku, et võiks kokku saada. Kurvaks tegi ka see kui mu esimene laps sündis ja kumbki neist sõbrannadest külla ei tulnud kutsumise peale. Nüüd tundub, et ka jututeemasid jääb vähemaks, sest oma isiklikust elust räägitakse suht vähe, tööd ei ole meil enam samad, minul kohe kaks last, neil ühtegi jne. Kodu juures on tekkinud naabrinaised, kellega saab suhelda, peredega teeme grillimisi, lapsed mängivad koos jne, aga see pole päris sama. Tahaks ka endale sõbrannat, kellega käia teatris/kinos/kontserdil, kuhu mees ei taha tulla, kellega rääkida lastega seotud teemadel, mida mees nii väga ei viitsi kuulata jne. Olen püüdnud olla beebigruppides aktiivne, aga pole ka nagu jopanud. Üks ema oli, kes tundus hästi minu sarnane, kutsusin ka külla jne, aga ikka ei muutunud see suhe nö tõsiseks.
Mehel on oma väga kindel sõpruskond, kellega suhtlevad pea igapäevaselt. Sealt sõpruskonnast on ühe naine ka, kellega tihedamalt suhtleme ja läbi käime, aga ei saaks nagu ka öelda, et ta on päris sõbranna. Üldse on mees kuidagi selline, et ta suudab hästi kergelt luua tutvusi ja need muuta selliseks, et ka omavahel suheldakse-helistatakse jne. Mina kuidagi ei oska… ei pea ennast ka väga ebahuvitavaks inimeseks. Jah, praegu beebiootel ja väikelapsega, siis pole väga aega, et ise mingite hobidega tegeleda peale aianduse, aga samas midagi vast ikka minuga rääkida on. 😀

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ütlen ausalt, ei kujutaks seda isegi mitte ette,  kui sõbratare poleks. Ühega on hea rääkida tööalastel asjadel – minust noorem naine, aga teeb hiilgavat karjääri ja on oma erialal silmapaistev, saan temalthäid soovitusi oma töös.

Teine sõbratar on nö liikumisekspert, kellega ulatuvad sidemed kaugesse teismeaega, vahepeal me ei suhelnud aastaid, aga nüüd oleme üksteisele toeks nii perekondlike asjade kui hariduse omandamisega seotud küsimustes (mõlemad teeme uusi kõrgharidusi ja hoiame teineteist õpperajal). Lisaks seovad kultuurilised huvid.

Kolmas sõbratar oli mu elust kadunud mõned aastad – olin rängas depressioonis ja ei suutnud suhelda. Hiljuti aga tundsin tema järele nii suurt puudust, et valus hakkas (ma armastan teda, aga mitte lesbilises mõttes, vaid ta on kõige lähem õele, kes mu elus olla võiks) ja võtsin ühendust.

Selgus, et temal sama seis ning temaga saab olla täielikult mina ise – me oleme aastakümnete jooksul ära söönud ikka kilode kaupa mõrusid pille (laste ootamised ja kasvatamised; suhteprobleemid, vanemate haigused ja põetamised, majanduslikud raskused, peod, reisid, unetused – helistasime üksteisele, kui mingil põhjusel ei saanud magama jäääda) ja see on teinud meie vahele ülitugeva sideme, seda pole kerge lõhkuda.

Kõik sõbratarid on minu jaoks olulised ja ei kujutaks ette, kui nendega vähemalt kord nädalas ei suhtleks või räägiks.

Samas nad omavahel sõbrad pole, mina olen ühenduslüliks.

+4
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui siin on keegi Pärnu kandist, siis ma heameelega suhtleks

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kas oma mees imelikult ei vaata, et no kuidas pole ühtegi sõbrannat tekkinud?

0
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

https://www.youtube.com/watch?v=f8Q3hPX4c1s

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

<p style=”text-align: left;”>

Kui siin on keegi Pärnu kandist, siis ma heameelega suhtleks

Kui vana sa oled Pärnu sõbranna huviline? Ma olen ja kuidagi ripakile siin jäänud, võid mulle kirjutada triinu1@outlook.com</p>

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

N

Mis te siis teete, kui need mehed teid maha jätavad noorema naise pärast ja oma sõbrad ka kaasa võtavad?

Ma olin ka 20 aastat suhtes, alates 19 eluaastast ja meil oli alguses sõbrad, aga kuna me joojad ei olnud ja kõik nad olid vallalised, siis meil mingi hetk tekkis tunne, et see kamp pole meile. Minu sõbrad olid ka kuidagi kõik vallalised veel ja mul polnud nendega ka midagi teha, kuna ju olin kõrvuni armunud ja siis on MEES ju kuidagi põhiline ja temaga koos ajaveetmine.

Nüüd peale lahkuminekut, tundisin et üksi, kuna tema pere ja lähisugulased olid põhilised kellega läbi käisime, minu pere ja sugulased mitte ( mul pole eriti kokkuhoidev pere).

Nüüd oli jälle niipidi, et mina vallaline ja kõik mu natukenegi sõbrad suhtes ja kõik ju veedavad vaba aega küll laste, meeste ja korter ja kassidega.

Mul pole meest ja lapsi ka mitte, lemmikloomi ei ole võtnud, kuna mulle meeldib reisida, aga nüüd on jälle jama, mul pole vallalisi sõpru kellega reisida, või kasvõi peole tantsima minna või jalutamagi

Siis on ju veel see, kui sust äkki saab vallaline, siis tundub, et sust saab kohe oht oma suhtes olevatele sõbrannadele ja nende meestele. Ja vahest ei saa aru isegi miks see nii on, ma ei ole kunagi  sõprade mehi himustanud ega neile ligi ajanud.

Ja ka olen mõelnud, et kust sõpru leida, kes tahaksid koos teha midagi. Olen tegelenud erinevate hobidega aga püsivaid sõprusi sealt ei tule, kuna enamusel on oma kindel ringkond selles vanuses juba olemas.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mu parimad sõbrad jäid koolide aega, siis asuti igale poole laiali elama ja side jäi vaid FB tasemele. Algul põdesin, et keegi võiks ju olla, kokku saada,  siis sain aru, et ma  ei leia kellelegi aega ja ei taha kokku saada ka tegelikult eriti. Toimetamisi niigi. Suhtlemine on koormav, juba tööl on suur seltskond ja jutustatakse palju. Sain aru, et ei vaja sõpru lisaks ja olen rahul töö ja lapsega. Leia endas rahu 🙂 Tunnista, et sul on niigi hea

+5
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
annamaal

Naised teevad selle vea, et “mees on minu parim sõber”.

Nooremas eas paari minnes tundub ikka, et see on elu parim ja lõplik otsus. Mees on sel hetkel kõige olulisem ja kui tema kõrvalt sõbrannade jaoks aega või soovi pole, siis nad kaovadki. Kui mehele üks või teine sõbranna ei meeldi, valib naine reeglina mehe. Vallalise sõbrannaga teatrisse või trenni või kohvikusse, mitte mingil juhul, sest äkki naine petab hoopis. Teame vast kõik mõnda keskealist naist, kes liigub ainult mehega. Klassi kokkutulekulekulegi tulles on esimene küsismus, kas mees võib kaasa tulla või kui on sõbrannadega kohvikus kokkusaamine, siis seltskonnas istub üks vaikiv mees, sest naine üksi kas ei taha, ei tohi, ei julge tulla või “mul on mees”.

Natuke vanemate inimeste paarisuhtes on asjad vabamad. Elukogenud inimene oskab sõprussuhteid hinnata ja kooselu siin enam nii palju rolli ei mängi.

Ükski kooselu ei ole 100% kindel ja ühel päeval kolivad ka lapsed oma elu peale. Hoidke oma sõprussuhteid ka siis, kui need teile alati kõiges ei meeldi, teie ei meeldi oma sõpradele ka alati ja kõiges. Hoidke oma sõprussuhteid, need on suur väärtus.

+4
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Viimasele. Vägisi ka sõprussuhteid ei hakka looma, a-la äkki kunagi üksi. Üksi siia ilma sündisime ja üksi sureme. Ma ei näe, et enamus penskareid käiks muudkui sõbrannadega ringi. Ikka vähemus neist. Igaühele sobib oma. Panin tähele, et mõnedele on kohe see  karjamentaliteet ikka maru oluline ja las olla siis nii, ekstravertsemad tüübid. Ma olen kass kes käib rohkem omapäi ja tööst ning netisuhtlusest mulle piisab. Juba kellegagi kokkusaamise organiseerimine on mulle ärritav. Ei tunne vajadust, pigem kohustuse tunnet ja inimene ei pea tegema seda mida ei taha kui ta ennast hästi ei tunne. See et keegi ekstraverstem tüüp arvab, et peab, see on ta oma peas kinni.

+5
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ja mina arvasin, et olen ainuke selline, kellel pole sõbrannasid.

Mõned aastad tagasi üks sõbranna veel oli, aga tundsin, et ta kasutab mind kogu aeg ära ja lõpuks viskas mul üle.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma 47 ja ka sõbrannasid pole. Mees tegi kõik selleks, et tunneksin ennast sõbrannade seltskonnas halvasti(helistas ja küsis pidevalt, mida me teeme. Tuli lubatust varem mulle järele, pärast pidin pikalt aru andma mis me  rääkisime jne.) Vähehaaval jäid mu käimised aina vähemaks ja lõpuks ei kutsutudki mind enam kuhugi. Mees topib mulle sõbrannaks oma õde, kes on Jehoovatunnistaja, aga sellist “lohutusauhinda” mul ka vaja pole. Mul on paar toredat töökaaslast, lapsed ja ema. Muidugi tuleb ette päevi, kui tahaks kedagi külla oodata või olla ise oodatud. Mehel kusjuures on tema sõprusringkond alles, enamus neist kas lahutatud või üksikud. Sa TA räägid kodus kasvõi mehega, aga me ei räägi mehega ka enam. Riius nagu pole, aga suhelda ma temaga ka enam ei taha.

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sain aru, et ei vaja sõpru lisaks ja olen rahul töö ja lapsega. Leia endas rahu 🙂 Tunnista, et sul on niigi hea

Aitäh! 🙂

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

triinu1@outlook.com

Kirjuta: indrac@hot.ee

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Olen 29 ja elu on kuidagi nii läinud, et ei ole ühtki sõbrannat. Ülikooli ajast on jäänud kolm inimest, kellega iga päevaselt messengeris chatime aga sellist inimest pole küll kellega isiklikke asju arutada vms. Olen selle peale palju mõelnud, kas see üldse on okei ja kas ma pole osanud oma sõpru hoida. Ilmselt ei ole ma väga initsiatiivi üles näidanud. Endised sõbrannad olid ise rohkem avatumad ja seetõttu oli minul introverdina lihtsam.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Issand, paljud postitused siit oleks nagu ise kirjutanud. Olen ise 24 ja Tallinnast. Kas keegi tahaks suhtlema hakata? Lihtsalt nii paljud sõbrannad on elust ära kadunud, kes välismaale, kellel juba lapsed ja seetõttu ei saa väga kokku. Nii tahaks kellegagi vahel niisama jalutamas või kontserdil käia ja nii kurvaks teeb, et pole jälle kellegagi minna. Meest ei viitsi kogu aeg igale poole vedada, suvel käin üksi rannas, sest pole kellegagi minna 🙁

 

+1
-1
Please wait...

Näitan 18 postitust - vahemik 61 kuni 78 (kokku 78 )


Esileht Pereelu ja suhted Ilma sõbrannadeta naised, kuidas hakkama saate?