Teema: Ilus perekond, aga abort..?

Kui kahtled, siis pigem ära tee. Abordiotsus peab olema 100% kahtlusevaba.

Mis vahendeid sa kasutasid?

#3663441:

Kui kahtled, siis pigem ära tee. Abordiotsus peab olema 100% kahtlusevaba.

Ma just soovitaks teha. Sünnitusotsus peab olema 100% kahtlusevaba.

Perekond on miski, mis on südamest. Kui sa elad südamest, siis oled tänulik ja tugev ja teed otsuse oma südamest, mitte peast ja mitte mugavusest.

Olen olnud hullemas seisus. Depressioonis mees, kes meiega koos ei elanud. Mu enda töö kukkus just kokku. Olid suured laenud ja remontivajav elamine. 2 last olid juba olemas ning rohkem ma kindlasti ei tahtnud. Mäletan hästi seda dilemmat ja kujutan täiesti ette, mis seisus sa praegu oled. Mis minust sai – lahutatud 3 lapse ema. Laenudega jänni ei jäänud ja sain ka uue töö. Remont on lõpetatud. Ja elu ning kodu on rõõmu täis. Proovi oma otsus teha armastusest lähtuvalt, ära lähtu hirmust. Sul on ilus ja hea perekond. Kõik oleks sama hea ja ilus ka 3 lapsega. Sa saad hakkama. Te kõik saate väga hästi hakkama.

Te saate hakkama ka siis kui teed vastupidise otsuse. Aga siis pead lihtsalt endaga rahu sõlmima ja mitte ennast süüdistama. Süütunne on see, mis lõhub, mitte tegu iseenesest.

Minul olid samamoodi plaanis, et kolmas laps tuleb veidike hiljem, aga kui teine laps oli 10k vana, avastasin, et olen rase. Võtsin seda täpselt nii  et kuna kolmas oli nagunii meie perre plaanitud, siis ma sünnitan, mis siis et rutem kui ma plaanisin. Kahjuks suri see laps raseduse ajal ja jälle läksid plaanid ja lootused uppi. Peale seda muutus kolmas laps lausa kinnisideeks, jäin uuesti ruttu rasedaks ja nüüd on pesamuna juba 9a.

#3663431:

Mees on ratsionaalsem, ütleb et kui ma ei suuda arstile minna, siis oleme kolmelapseline pere ja kõik on okei, aga ta ka pigem praegu ei tahaks rohkem lapsi (võibolla kaugemas tulevikus veel pesamuna).

Sellest lausest väga aru ei saa. Kaugemas tulevikus äkki tahaks last, aga praegu ei taha. Mis siis kaugemas tulevikus niiväga muutub, mitte midagi. Ma saaks aru, et üldse ei tahaks lapsi enam, aga et tuli veidi varem, mis vahet seal on.

#3663431:

Hoolimata rasedusvastaste vahendite kasutamisest, leidsin end olukorras kus päevad jäid hiljaks ja sisetunne käskis testi teha. Nüüd mõtlen juba päevi, et mis edasi saab. Meil on imearmsad lapsed, kullast kallimad, aga me otsustasime just veidi aega tagasi, et kahest piisab. Mõni hetk suudan mõelda kainelt, et lähen arstile ja teen aborti. Rasedus on vägaväga varajane ja mulle endale tundub, et mida varem, seda vähem traumeerivam see on. Kardan hirmsasti aga hilisemat kahetsust, sest..mu oma kallis kaasa, aastaid koos oldud, imelised lapsed..ja kuidas ma siis nüüd temal keelan siia ilma tulla kui ta niiväga soovib. Mees on ratsionaalsem, ütleb et kui ma ei suuda arstile minna, siis oleme kolmelapseline pere ja kõik on okei, aga ta ka pigem praegu ei tahaks rohkem lapsi (võibolla kaugemas tulevikus veel pesamuna). Ma ise kõige rohkem kardan seda, et see murrab mu hinge hiljem. Et hakkan iga aasta oktoobri esimesi kuupäevi vihkama (eeldatav tähtaeg) ja langen tehtud teost depressiooni. Kas siin on kedagi, kes samamoodi on pidanud otsustama? Kas on hiljem kahetsust või pigem läheb meelest? Kas abort üldse lähebki kunagi meelest? Eriti veel oma armastavalt kaaslaselt.

*Kirjutan siia, kuna rasestumise/lapse ootamise foorumi osas ei saa tavaliselt kaasamõtlemist sellisel teemal – mõistetavalt, seal on naisi kes on aastaid unistanud emaks saamisest ja siis minusugune tuleb virisema, et jäi hoolimata kõigest rasedaks ja mis edasi teha. Tänamatu…*

Arusaamatu, kui sa põhimõtteliselt oled avatud võimalusele kunagi veel pesamuna saada, miks sa ei võiks seda last siis nüüd saada? Imelik on see laps ära aborteerida ja siis hiljem uus teha.

Jäin vaskspiraaliga rasedaks, ku kolmas laps oli 1,5-aastane. Mitte kordagi ei mõelnud, et saan neljanda lapse, kuigi olid mees, kodu, töö ja kolm tervet last. Lihtsalt ei soovinud rohkem. Tegin abordi ja ei ole kahetsenud mitte kunagi. Minu jaoks on otsustamise kriteeriumiks see, kui ma tunnen, et ma pigem ei taha seda last ja kui saaksin aega tagasi keerata, siis ma eelistaksin MITTE rase olla. See on minu ainus kriteerium. Ma olen selle käoga nõus, kes ütles, et just sünnitamine peab olema 100% vabatahtlik otsus. Sünnitamine on suurem vastutus ja otsus kui abordi tegemine.

#3663652:

Kui abordi ära teed, siis pole see perekond küll enam kuskilt otsast ilus. Just sellepärast, et sa ise ju ei taha aborti,

TA ei taha aborti? Kas sa lugesid kusagilt teemaalgatusest välja, et TA tahab seda last? Ta ei taha ju, ta on tanki pandud. Sinu põhimõtte kohaselt siis umbes nii, et mis tähendab, ei taha last? Hakkab tahtma!

Kui mees on hea isa seni olnud ning toetav abikaasana ja puuduvad terviseriskid ning oht vaesusesse langeda, siis kindlasti tasub see laps alles jätta. Nagunii oli kolmas laps ju kunagi plaanis. Kui aga on väiksemgi kahtlus, et tulevikus tuleb jätkata üksikemana või tervise tõttu pole elu enam endine, majanduslik seis on kriitiline vm. selline asjaolu, siis küll mõtleks. Segased tunded alguses on normaalsed.

Minu neljas laps istub praegu mul kaisus, vihkan ennast praegugi nende mõtete pärast, mis mind ligi kolm aastat tagasi vaevasid ja olen õnnelik, et emotsioonide ajel midagi halba korda ei saatnud. Asjad juhtuvad alati mingi põhjusega – alati.

Ega muust ei oskagi rääkida kui oma kogemusest. Juba algul olime mänginud mõttega, et kolm last on ikka päris tore kooslus.
Oli siis ühel hetkel fakt kui kaks last oli olemas ja kolmas oleks olnud liiga väikese vahega, ise olin selleks ajaks olnud üle 5 aasta kodune ja just saanud uue töö, ostnud uue auto (liisinguga) vahetanud korteri, mis vajas remonti. JA siis olin järsku rase (kaitsevahendeid kasutades) Raske oli see otsus, ja tegu ja mitmed aastad juunikuu sel kuupäeval olin ma õnnetu ja kurb. aga läksid aastad ja nüüdseks on mul pesamuna 10 aastat noorem esimestest lastest ja ainuke mida ma kahetsen on see, et kohe peale kolmanda lapse saamist ei julgenud me saada nelja lapse vanemateks.
Praegu ongi mul kaks last kes on supper sõbrad omavahel, vanusevahe 2,5 aastat ja siis üksiklaps.

#3663431:

Hoolimata rasedusvastaste vahendite kasutamisest, leidsin end olukorras kus päevad jäid hiljaks ja sisetunne käskis testi teha. Nüüd mõtlen juba päevi, et mis edasi saab. Meil on imearmsad lapsed, kullast kallimad, aga me otsustasime just veidi aega tagasi, et kahest piisab. Mõni hetk suudan mõelda kainelt, et lähen arstile ja teen aborti. Rasedus on vägaväga varajane ja mulle endale tundub, et mida varem, seda vähem traumeerivam see on. Kardan hirmsasti aga hilisemat kahetsust, sest..mu oma kallis kaasa, aastaid koos oldud, imelised lapsed..ja kuidas ma siis nüüd temal keelan siia ilma tulla kui ta niiväga soovib. Mees on ratsionaalsem, ütleb et kui ma ei suuda arstile minna, siis oleme kolmelapseline pere ja kõik on okei, aga ta ka pigem praegu ei tahaks rohkem lapsi (võibolla kaugemas tulevikus veel pesamuna). Ma ise kõige rohkem kardan seda, et see murrab mu hinge hiljem. Et hakkan iga aasta oktoobri esimesi kuupäevi vihkama (eeldatav tähtaeg) ja langen tehtud teost depressiooni. Kas siin on kedagi, kes samamoodi on pidanud otsustama? Kas on hiljem kahetsust või pigem läheb meelest? Kas abort üldse lähebki kunagi meelest? Eriti veel oma armastavalt kaaslaselt.

*Kirjutan siia, kuna rasestumise/lapse ootamise foorumi osas ei saa tavaliselt kaasamõtlemist sellisel teemal – mõistetavalt, seal on naisi kes on aastaid unistanud emaks saamisest ja siis minusugune tuleb virisema, et jäi hoolimata kõigest rasedaks ja mis edasi teha. Tänamatu…*

sinu väljamõeldud teemad on lihtsalt rämps

Mina jäin ootamatult rasedaks oma lollusest. 3 last oli juba olemas, 4. ei tahtnud mina ega abikaasa.

Ei suutnud abordiks arsti konsultatsiooniks aega panna, tunnistasin seda mehele, kes siis arvas ka, et ilmselt on sellega asi otsustatud ja laps tuleb.

Praegu on tegelane 2-aastane, superpesamuna. Ei kahetse.

Mina avastasin, et ootan kolmandat last, alles pärast eksabikaasast lahku kolimist. Meil olid kohutavalt teravad suhted, aga kui ma olin just hästi tõbine ja ta tuli lapsi vaatama, maandusime mingil müstilisel viisil voodis ja ta jäi hommikuni. No ja paar nädalat hiljem siis avastasin, et sedapsi olen. Ja suhted olid taaskord ülipingeliseks läinud mehega. Ma ei tahtnud sellest lapsest  absoluutselt mitte midagi kuulda, no täitsa distantseerisin ennast. Pillisin üksõhtu vannitoas ja helistasin sõbrannale. Ta rääkis hästi selgelt ja lihtsalt, et sa saad hakkama, ära tee aborti, sellest lapsest võib sulle tulla väga suur rõõm ja õnnistus.

Ümber rääkis, jätsin abordile minemata.

Eksile ei maininud midagi, me enam ei suhelnud ja alles raseduse lõppjärgus sai ta üldse rasedusest teada. Mingeid emotsioone tal polnud.

See laps on nüüdseks suur ja ma ütlen, et temast on lihtsalt maailma kõige suurem rõõm olnud. Rohkemgi, kui kahest vanemast lapsest, kuigi neid ma armastan nii, et mine või lõhki. Ma armusin temasse kõrvuni ära siis, kui ta sündis ja meie suhe on olnud kogu aeg väga lähedane.

Pluss abiellusin uuesti siis kui see laps oli alles lasteaialaps ja ta näeb välja nagu minu praegune abikaasa. Kõik kogu aeg ohivad et isver kuidas see võimalik.  Iseloom on kah sama ja neil on ühised huvid ja naljad ja teemad. Abikaasa on alati ütelnud, et see pesamuna on nagu kirss tordil.

See laps lihtsalt pidi sündima, ma arvan. Mul tulevad külmavärinad praegu paljalt mõttest, et tahtsin kunagi teda ära kaotada.