Minu meelest on armas, kui ammu täiskasvanud lapsed oma ema või isa emmeks või issiks kutsuvad (viimast varianti pole küll eriti kuulnud, aga mul on paar tuttavat, kes ikka oma ema kohta emme ütlevad), näitab nende häis ja südamlikke suhteid.
Enda lapsi kutsume ainult nimepidi, tibu jms jäid nooremasse lasteaiaikka, oma pere ringis olime emme ja siis kuni lapsed hilisteismeliseks said ning ise ema ja isa hakkasid ütlema. Meil endil võttis ümberharjumine natuke, ikka küsid harjumusest “kas issi… ” ja laps vastab “jah, isa…”.
Teemaalgatuses nimetatud tibukeseks kutsumine on väga OK kui see tütrele sobib, kui mitte siis võiks isa lapse soovi arvestada, kui laps on selgelt välja öelnud, et: mulle ei meeldi kui sa mind tibukeseks kutsud, ma olen täiskasvanud naine ja ma eelistaks, et sa kutsud mind nimepidi.