[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]suurema kooliminekuni on 3 aastat. viisin dokumendid sisse ühte kooli, mõtlesin, et kasutan need 2 aastat mis väiksema lasteaiani on jäänud kasulikult ära.raha hakkasin kõrvale panema.aga seda on veel vähe. ehk suudan lastetoetusest veel midagi koguda. sellel erialal, ida ma saaksin võin pärast Rootsi või Soome tööle minna.
minu viga ongi selles, et ma ei oska plaani teha…[/tsitaat]Noh, siin on ju juba täitsa plaani moodi asju lugeda! 🙂 Tubli oled! Vii need plaanid kindlasti läbi, ja KÕIGE TÄHTSAM on õppimine, eriala omandamine. Tee seda KINDLASTI, et enam mitte kunagi elus leida ennast sellises abitus seisundis nagu sa praegu tunned olevat.
Mis puutub sellesse, et sa ei oska plaane teha… Tõenäoliselt on sul õigus, kui sa niimoodi tunned, kuigi asjad pole võibolla nii hullusti kui sa arvad. Kas tohib küsida kui vana sa oled? Arvesta sellega, et meie aju see osa, mis vastutab otsuste/valikute tegemise ja tagajärgede ettenägemisvõime eest – prefrontaalkorteks – areneb praegustel andmetel kuni 40. eluaastani, saavutades esimese küpsusastme alles kahekümnendate teisel poolel. Nii et kui sa oled sellest oluliselt noorem, siis võid ennast lohutada, et asi läheb paremaks.
Küll aga soovitaks sul otsida kuskilt nõu ja abi oma plaanide tegemiseks. Ilmselt oma vanematelt sul seda loota pole, muidu sa ei küsikski. Aga sulle endale tuleks suureks kasuks, kui sa ikkagi mõne inimesega rääkida saaksid – see ei tähenda, et sa pead niimoodi tegema, nagu nad ütlevad, pigem tähendaks see just võimalust arutada, oma ideid kontrollida ja teiselt inimeselt tema elukogemusi ammutada, mis lihtsalt aitavad sul oma otsuseid ise teha. Kas sul pole mõnda vanemat autoriteetset inimest, kellesse sa usud? Või leida lausa mõni karjäärinõustaja või psühhoterapeut?
Igatahes oled sa väga hea järje peal juba nende ideedega, millest kirjutasid. Väga hea oleks, kui sul oleks mingi tugivõrgustik, inimesed, kes sind nendes soovides toetavad ja sinu edusammude puhul siiralt rõõmustavad. Nagu sa juba ise järeldada võid, sinu mees jääb sellest loendist välja, eksole. Ja loomulikult lapsed teevad kõik palju raskemaks – kuid mitte ülepääsmatult raskeks. On inimesed sellises olukorras ennegi hakkama saanud, saad ka sina, ega sa siis viletsam pole! Ja kui sa neist raskustest ükskord läbi tuled ning oma elu ISE jalgadele saad, siis oled sa saanud tugevaks inimeseks, kellest on su lastele palju tuge ja rõõmu. Siis võib su kõrval olla ka mõni hea mees, aga sa ei sõltu enam kunagi kellestki ei rahaliselt, praktiliselt ega emotsionaalselt. Sa tead, et mis ka ei juhtuks, sa saad hakkama, sest sa tegutsed, tegutsed mõtestatult, otsid vajalikul hetkel nõu ja jätkad rabelemist. Kes tegutseb, see saab hakkama.
Praegusel hetkel selle mehe taga ootamine on küll maailma kõige mõttetum aja kulutamise viis. Ta ei ole see, kes sa arvasid. No olgu siis. Hakka elama ja unusta see luuser.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 18.08 22:49; 18.08 22:56; 19.08 15:58;