Meie peres on kolm last. Kui kuskil käime, siis on auto täis, vahetevahel on üks lapsevanematest kuskil käinud, siis on ka mõne lapse üks sõber kaasas, aga näiteks ujuma ei julge sedasi minna – liiga palju lapsi ühe täiskasvanu jälgida. Ja enamasti käime ikka kõik koos kui on mingi plaan, nii et sel juhul ei mahugi keegi lisaks oma perele autosse. Lastel on aga sõbrad ja neid ennast kutsutakse sageli kuhugi kaasa, koos sõbra perega matkama või ujuma või maakodusse. Natukene ebameeldiv on minu jaoks see, et meie lapsed ei saa teisi sedasi vastu kutsuda, kuna oma pere on juba nii suur.
Lisaks märkan ka seda, et sõpradega mängitakse või hängitakse pigem selle sõbra pool, sest seal on rohkem ruumi ja rahu ning ei ole karta, et vennad-õed segavad. Kuidagi nii on ka juhtunud, et laste parimad sõbrad on just oma peres üksiklapsed või siis on üks õde/vend suure vanusevahega.
Oma perega olles saavad lapsed väga hästi omavahel läbi ja igavust ei tunta, nii et selles suhtes on normaalne, et ei tuntagi eriti puudust rohkematest kaaslastest, lastel omavahel ka huvitav.
Aga paha tunne on, et ei saa teistele vastu anda seda, mida teised meie lastele pakuvad. Ja see ka, et ollakse pigem sõbra pool, et olla rahulikult omaette.
Mis see siis on? Mitmelapselise pere varjukülg? Kas teised, kel kolm või enam last, ka sellise \”probleemiga\” kokku puutuvad?
Teema: Imelik probleem laste ja nende külaskäikudega seoses
nt. ujuma võib minna üks vanem ühe lapse ja tema sõbraga. minu arust on suures peres väga oluline, et lapsed saaksid vanematega ka 1:1 aega.
isegi oma kahelapselises peres näen, et see on oluline.
Suurem auto? Hondra FR-V (see, kus on ees kolm kohta), Toyota Avensis Verso jt suured mahtuniversaalid.
Tegevused ainult ühele lapsele ja tema sõbrale. Ntx kinos mõni film, mis vanemale ja nooremale õele-vennale enam/veel ei meeldi.
Kirjutad, et lapsed sageli oma sõprade pool. Sel ajal, kui üks laps on oma sõbraga kusagil, võtadki teise lapse sõbra kaasa ja sõidate randa või lõbustusparki.
meil ka kolm last, aga kuna suur auto, siis laste sõprade kaasavõtmisega ei ole probleeme, enamasti ongi mõne lapse sõber kaasas, kui kuskile läheme. kuna lapsed on erinevas vanuses (tõsi, väikese vahega), mitte kolmikud, siis ei ole tundnud ka seda, et ei jõua jälgida. pisema lapse sõpradest ju rohkem kui ühte kaasa ei võta.
aga eks oleneb ju ka, kui suured need lapsed on, pisikeste puhul ei jõua tõesti ehk hallata neid.
mis laste sõpradesse puutub, siis huvitaval kombel on meie tutvusringkonnas väga palju kolmelapselisi, üksikuid lapsi on väga vähe ja ma ei ole täheldanud, et lapsed nende juures rohkem tahaks käia. pigem on just lahedam minna meie perest mitmekesi sõbra juurde, kellel ka sobivas vanuses õde v vend. ja selliseid õnneks juba jätkub 😉 samamoodi tulevad sõbrad oma õe-vennaga meie lastele külla. seltsis segasem 😉
no miks te soovitate murekurtjale suuremat autot? arvate, et ta ise selle peale ei tuleks kui võimalused vastavad oleksid?
aga meil on ka kolm last, samas meie juurde tahetakse küll tulla, aga tõesti- ruumi on meil nii toas kui õues, koerad ja kassid pealekauba ja paljud linnalapsed seda kõvasti välja ütlemata ilmselt plussiks peavadki.
kas ka suuremaks kasvades eks see ole paista.
aga muidu ma üldiselt ei arva, et kolmelapseline perekond üldse mingi paljulapseline on 🙂
minu arvates peaks see number olema vähemalt 5 🙂
Minul on neli last ja enam-vähem sama seis, mis teemaalgatajal, aga ma küll sellepärast ei põe. Miks peaks? Iga pere elab nii nagu talle sobib. Kui sinu lapsi kutsutakse kuhugi kaasa, siis järelikult on sul toredad lapsed, kelle seltskonda hinnatakse.
Minu poeg on samuti oma sõbraga tema maakodus kaasas käinud. Kutsutigi sellepärast kaasa, et sõbral igav poleks. Minu arvates just selline kõikidele osapooltele sobiv variant.
Võiks näiteks nn viletsa ilma tegevusi pakkuda ning kohti, kuhu ühistranspordiga pääseb (kino, mõni lasteüritus, kohvik, põnev mängutuba jms).
Meil 3 last ja külla tahetakse meile ikka väga. Suurematel eraldi toad, kus saavad sõpradega olla. Meil eriti ei ole seda kaasakutsumise kommet olnud aga on küll paar situatsiooni olnud, kus ühelapseine pere on minu lapse kutsunud kaugemale külla, organiseerinud tegevusi, toonud koju jne. Olen tänanud neid aga ei põe üldse, et ise sama ei saa või ausalt ka ei taha teha. Samas on see ühelapselise pere laps meil palju kordi käinud peale kooli külas, sest elame kooli lähedal, pakun peale kooli võileibu ja lapsed saavad mõnusalt toimetada. Ma ei arvagi et peaks täpselt sama tegema. Ma ei näe ka üldse põhjust põdemiseks, kui sul on nii toredad lapsed, keda kutsutakse ja oodatakse. Küll tekib kunagi võimalus ka sul omalt poolt midagi teha. Võib-olla see teine laps vajabki rohkem sõpra kui seda, et teda kuhugi viidaks, võib-olla saab oma vanematega juba piisavalt ringi liikuda.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
