lugesin just ajakirja tiiu viimast numbrit ja jäin mõttesse. seal avaldatakse igas numbris vanamutikeste meenutusi oma elust ja pea igas loos on sees sama motiiv: mees oli joodik, tegi mulle lapse(d) ja tõmbas nelja tuule poole minema.
edasi lähevad lood väikeste variatsioonidega, aga siiski sarnaselt. kes pole oma meest enam kunagi näinud, mõni muti teadis küll, et mehel on uued lapsed uue naisega, aga ühendust ei võtnud, mõne muti mees käis lapsi ikka paar korda vaatamas, aga kasvatamises ei osalenud… sageli juhtub sama asi ühe naisega 2-3 korda.
et nii elu käiski nõukaajal? mehed kõndisid minema ja naised ei proovinudki kuidagi suhteid klaarida ega isasid laste kasvatamisse kaasata? mõni veel uhkeldas, et tema pole kunagi abi paluma paindunud. suhted ju ikka kahepoolsed, küllap oli naselgi lahkuminekus süüd.
ja siis räägitakse, et tänapäeval minnakse liiga kergekäeliselt lahku?