Esileht Beebi ja mitmikud Imikuga koos voodis magamine, jah või ei?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 42 )

Teema: Imikuga koos voodis magamine, jah või ei?

Postitas:
Kägu

Eelmisel nädalal juhtus ühel esmakordsel emal õnnetus, jäi magama koos paari nädalalase imikuga ning ärgates oli imik lilla ja enam päästa polnud midagi. Ema olevat läbi une imikule peale keeranud ja ta sellega lämmatanud. 🙁
Kas teie magate lapsega samas voodis või eraldi?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Linnalegende selliastest lämmatamistest ikka levib. Alati teab keegi kedagi kes teab kedagi…aga tegelikult pole olnud. Vähemalt arstid ei tea.
Kui nüüd oli siis ääretult kurb.

Ise (5 lapse ema) olen ikka vahel beebi oma voodisse võtnud…pole kunagi nii sügavalt maganud, et lapsele otsa keerata. Loomulikult ei pannud teda ka sügavale oma teki alla ja külje vastu vaid ikka kõrgele ja ohutult nt padja kõrvale. Ka vaata hoolega, et ta ei saa (no mõnenädalane veel ei keera, paarikuune küll) end näoga padja sisse keerata või teki alla nihverdada- see oht on ka tema oma voodis.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Paraku oli nii, ema ise rääkis sellest ja diagnoos pidi olema, et lapsel oli mehaaniline lämbumine 🙁

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina magasin pidevalt oma lapsega koos. Ei osanud midagi karta. Ma muidugi usaldasin täiega ka oma instinkte (võibolla õigustatult, võibollamitte). Isa kõrvale poleks last magama pannud. Eks lämbub neid lapsi ka siis, kui nad on eraldi voodis.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kas teie magate lapsega samas voodis või eraldi?

Me laename lausa küla pealt veel inimuid kokku, et siis nendega koos magada.

Aga et kellelegi oleks tapmissüüdistus esitatud, pole kuulnud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tahaks mainida, et kõik kurvad teemad/ õnnetused ei imbu alati meediasse aga kui vaatate aastate statistikat, siis ikka näete, kui palju väikelapsi – imikuid on elust lahkunud. Põhjuseid on igasuguseid, ka ettevaatamatusest tulenevaid õnnetusi.

Ise lastega koos pole maganud.
Esimese lapsega olin nii kurnatud ja stressis, et kui unne suikusin, siis võis laps kõrval vääksuda ja ma lihtsalt ei kuulnud teda. Mingi instinkt mind ei aidanud ärgata.
Teisega oli sama teema. Laste isa magas küll.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu mõlemad lapsed magasid minu kõrval, poiss kuni 5a, tütar kuni 6a.
Esimese lapsega värske emana püüdsin teda ikka oma voodisse suruda, vist vähemalt 1,5 aastat. Lõpuks olin ise kokku kukkumas (arvestades, et see oli veel see aeg, kui emapalka ei olnud, hommikul 7:30 tuli hoidja ja ma ise käisin täiskohaga tööl). Lõpuks vilistasin kõikidele sotsiaalsetele normidele ja võtsin lapse enda voodisse.
Teise lapsega ei hakanud üldse jamamagi, võtsin kohe enda voodisse.

Ma ei oska välja tuua mitte ainustki argumenti, mille poolest see otsus oleks halb.
Minu meeled on küll kindlasti seesugused, et lapsele otsa keerata … no päriselt ei kujuta ette sellist olukorda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

no päriselt ei kujuta ette sellist olukorda.

Kui 200kg kaaluv ema paneb lihtsalt käsivarre valesse kohta, siis pisikesele sellest juba piisab.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

On üliharv, et ema beebi ära magab, tavaliselt on siis mängud ka ravimid, üleväsimus, narkootikumid-alkohol vms. Ka ei ole veel vastsündinuga kohe selliseid instinktiivseid harjumusi ja linnuund, et iga vääksu peale ärgata (ja ega see paarinädalane lämbudes ju ei karju ega rabelegi midagi), et lapsele peale ei keeraks. On juhtunud ja võib juhtuda, aga harva.
Olen kolme lapsega maganud voodis, alguses pisina olid ikka magades rohkem oma võrekas (külg suure voodi vastas, niiet neil oli samal tasapinnal oma voodinurk, kõige mugavam lahendus üleüldse. Suuremana magas mõni iga öö meie kaisus. Siis muidugi äramagamise oht on olematu, palju reaalsem on ise käega vastu nägu või mees põlvega kubemesse saada läbi une lapse käest, mõnna 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tahaks mainida, et kõik kurvad teemad/ õnnetused ei imbu alati meediasse aga kui vaatate aastate statistikat, siis ikka näete, kui palju väikelapsi – imikuid on elust lahkunud. Põhjuseid on igasuguseid, ka ettevaatamatusest tulenevaid õnnetusi.

Ise lastega koos pole maganud.

Esimese lapsega olin nii kurnatud ja stressis, et kui unne suikusin, siis võis laps kõrval vääksuda ja ma lihtsalt ei kuulnud teda. Mingi instinkt mind ei aidanud ärgata.

Teisega oli sama teema. Laste isa magas küll.

Kas sa ise ikka oled seda statsitikat vaadanud? Või kust sa võtad, et Eestis “palju väikelapsi – imikuid on elust lahkunud”?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Esimese lapsega värske emana püüdsin teda ikka oma voodisse suruda, vist vähemalt 1,5 aastat.

Mina õnneks taipasin esimese lapsega märksa kiiremini (oli ta vast nii paarikuune), milline kergendus on, kui beebi enda kõrvale magama võtta. Sain ise palju paremini välja puhata, last vajadusel läbi une sööta jne. Mingit pealekeeramise-lämmatamise varianti ei osanud kartagi, vastupidi – tundsin ennast palju kindlamalt lapse suhtes. Tajusin ta hingamist pidevalt, ilmselt kõik instinktid töötasid täiega. Olen lugenud, et üldjuhul ei juhtu kaisus magava beebiga midagi, nt hällisurma risk on siis just väiksem. Küll aga ei tasu beebit kaissu võtta siis, kui ema on alkoholi tarbinud vmt. Siis ei pruugi ta ennast magades tõepoolest kontrollida.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Seda räägitakse tõesti palju, et hällisurma risk on palju väiksem, kui beebi on ema kaisus, tajub tema südametukseid ja hingamist.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Jah.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Eks oleneb inimesest. Kui kerge või sügava unega ollakse.

Minul on kõik lapsed päris alguses minu kõrval maganud.Esimene lapse esimesel kuul-kahel ja kauemgi, magas mul kõhu peal. ET kui hakkas virisema, siis sain teda kohe kussutada. Tal olid ka hullud gaasid. Nii sai laps paremini magada ja minust rääkimata. Pisikeste laste kõrvalt pole minu uni kunagi väga sügav olnud. “Kolmas kõrv” kohe kuulis kui laps rahutult nihelema hakkas või hingamine muutus. Mees lausa kurtis, et ei saa minu kõrval magada, et kukun kohe nihelema kui laps häält teeb.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Absoluutselt ei saanud magada, kui laps kõrval oli, proovisin, aga terve öö ei suutnud magamagi jääda. Lugesin ka jutte sellest, kui mõnusalt kogu pere koos ühes voodis nohiseb. No ei.
Mingit “äramagamist” ei kartnud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Eh, kolmas laps oli meil enneaegne ja kes enneagsetega kokku on puutunud, võibolla teavad, et neile on iseloomulik kägisev-pnnitav hääl, mida nad teevad seedegaaside tõttu ja see kägin, kui ei reageeri, läheb mõne aja pärast üle nutuks.

Pideva kägina tõttu imik esimesed kuus kodus mitte minu kõrval, vaid lausa kõhuli minu rinna peal. Sest kõhuli rinna peal (ilmselt minu kehasoojus tema kõhu vastas mõjus seedimist rahustavalt) oli ainus viis, kuidas imik sai kägisemata magada aja mina sain ka magada. Imetamiseks (imemise soovist andis beebi mu rinnal vähkremise ja pea toksimisega märku) tõstsin enda kõrvale voodisse ja siis jälle tagasi oma rinna peale ja nii magasimegi. Kui esimesed kuud mööda said, siis hakkaks magama minu kõrval ja magab (nüüd on u. aastane) siiani minu kõrval. Meie ööd on vaiksed – niikui lapse hingamine muutub ja hakkab siputama, kuulen seda kohe läbi une ja läheb rind suhu.

Esimese ja teise lapsega sobis hästi see variant, et äravõetud küljega beebivoodi oli vastu meie voodit lükatud. Ka siis oli minu uni kerge – niikui laps siplema hakkas, olin mina kohe ärkvel ja sain voodist tõusmata teda enda külje vastu tõsta ja imetada. Kuskil 1,5 ja 2a vahel, kui laps magas õhtust hommikuni nagu kott (öösiti enam ei ärganud), panin voodile külje tagasi ja nihutasi meie voodist natuke eemale.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tahaks mainida, et kõik kurvad teemad/ õnnetused ei imbu alati meediasse aga kui vaatate aastate statistikat, siis ikka näete, kui palju väikelapsi – imikuid on elust lahkunud. Põhjuseid on igasuguseid, ka ettevaatamatusest tulenevaid õnnetusi.

Ise lastega koos pole maganud.

Esimese lapsega olin nii kurnatud ja stressis, et kui unne suikusin, siis võis laps kõrval vääksuda ja ma lihtsalt ei kuulnud teda. Mingi instinkt mind ei aidanud ärgata.

Teisega oli sama teema. Laste isa magas küll.

Kas sa ise ikka oled seda statsitikat vaadanud? Või kust sa võtad, et Eestis “palju väikelapsi – imikuid on elust lahkunud”?

Aga Sa pane rõhk mujale (kui palju), mis kõla siis lausel on?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Alguses panin lapse oma voodi kõrvale hälli, aga no ma ei näinud teda pimedas, ei kuulnud ega saanud aru, kas üldse hingab või mis ta seal teeb. Võtsin meie suurde voodisse, mehe ja enda vahele. Magasime kõik superhästi. Ma ei kujuta seda peale keeramist ette, teadmine, et imik on su kõrval, on sul ka läbi une.

Please wait...
Postitas:
Kägu

üldiselt ikka räägitakse, et emainstinkt ei võimalda seda. Välja arvatud, kui ema on tarvitanud alkoholi, võtnud unerohtu vm ravimeid või on suitsetaja. Jah, ema võib end peale keerata läbi une, kuid ärkab seepeale ise üles

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kindlasti mitte. Esimene laps magas kohe sünnist saadik oma voodis ja sama hakkab ka teine tegema.

Please wait...
Postitas:
Kägu

https://www.err.ee/685962/eesti-turvalisemaid-paiku-kus-sundida-ja-ellu-jaada

Please wait...
Postitas:
Kägu

Lastega kogemust pole, aga vahel kui ma olen näo korralikult sisse kreemitanud, siis ma enne magama jäämist mõtlen selle peale, et ma kõhuli mingil juhul end keerata ei tohi ja nii ma magan terve öö selili ja ei keera kuhugi. Samas mulle hullult meeldib kõhuli olla ja mul on raske selili uinuda. Ma oletan, et beebiga toimib samal põhimõttel. Kui oled ajju salvestanud, et laps on kõrval, siis see info ka seal ajus magamise ajal nö blingib.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Jah, mõlemad lapsed on 1. eluaastal minuga koos maganud – rinnaga lihtsam toimetada. Võrevoodi oli, külg maas, kõrval, aga ikka kujunes välja nii, et beebina lapsed enda kaisus. Ei kujuta ette küll, et oleksin saanud oma lapsed kuidagi ära magada. Laps ei olnud paksult riides ega paksu tekki mähitud, patja ka ei olnud juures. Olen lugenud, et selleks pead olema kas väga paks või alkoholi joobes.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina küsisin kord lastehaiglas vastsündinute osakonnas oma lapse raviarstilt, kas ta on praktikas kokku puutunud juhtumitega, kus kaine, meelemürkidest puutumata ema oleks magades oma lapse ära lämmatanud. Ja sain vastuse, et tema 30-aastase kogemuse juures on üks selline juhtum olnud.

Ma ise oma lastega eriti koos magada ei julgenud. Mul oli kaalu umbes 100 kg ja unevõlg suur. Beebivoodi oli küll kohe oma voodi kõrval ja võrepulgad keskelt ära võetud, nii et sain last öösel sättida, talle käe peale panna, käest hoida või muud, mis vaja oli. Öisteks söötmisteks ajasin end ka voodist üles tugitooli. Raske oli, aga hakkama sain. Ja boonus oli see, et kuna ma muidugi veidigi suurema beebi puhul päris esimese vääksu peale voodist üles kargama ja rinda pakkuma ei kippunud, vaid ikka püüdsin algul last teisiti uuesti uinuma saada, siis hakkasid lapsed üsna kiiresti öösiti pikemaid söögipause pidama ja 6 kuu vanuselt võis öise söötmise unustada (päeval said veel kaua rinda).

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma ei tea, aga oletan, et need juhtumid võivad olla seotud pigem imetamisega. Ema jääb imetamise ajal magama ja lämmatab oma suure tissiga.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Linnalegende selliastest lämmatamistest ikka levib. Alati teab keegi kedagi kes teab kedagi…aga tegelikult pole olnud. Vähemalt arstid ei tea.

Sellistest asjadest ei tulda pasundama. Loomulikult juhtub ja ka siin, Eestis. Küllap kiirabi ja häirekeskus oskaksid nii mõnegi jubeda loo rääkida.

Arst

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina (3 lapse ema) olen sedalaadi õnnetust alati peljanud. Samas olen ma liiga laisk selleks, et öösel üles tõusta. Õnnetuste vältimiseks olen päris pisikesed lapsed enda juurde voodisse (või voodi kõrvale madalale lauale) võtnud vankrikorvis või madalas punutud korvis. Imetades magama jääda pole kunagi julgenud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olen sellest ohust teadlik, aga kuna mõlemad lapsed ärkasid esimesel eluaastal iga 20-30 minuti tagant üles, siis ei oleks muu variant olnud mõeldav. Jäin imetades alati magama, aga kuna olen väga erksa unega, siis hirmu mul ei olnud. Pealegi aitas see mul paremini magada, sest käisin laste päevastel uneaegadel nende hingamist kontrollimas, aga kõrval magades oli nö kontroll pidevalt olemas. Rinnaga ära lämmatamise variant oli minu puhul ikka üsna võimatu, sellist asja kogemata ei oleks kohe kuidagi saanud juhtuda.
Mõlemad lapsed olid sündides suured ja õigeaegsed, enneaegset või alla 3,5 kg last ilmselt ei julgeks algusest peale kaissu magama võtta.
Abikaasa on küll raske unega, aga sättisin beebi alati nii, et ta ei satuks mehe kõrvale (enda ja seina vahele). Lisaks on meil 180 cm voodi, nii et ruumi jagus. Padjad-tekid jm pehmed tekstiilid sättisin lapsest kaugele, seetõttu ei ole kunagi julgenud ka beebipesasid kasutada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Lugesin ka seda juhtumit FB beebigrupist, aga ei tea, kas see tegelikult ka nii oli.

Ise ei ole beebit enda voodisse võtnud. Ühe korra proovisin alguses, aga siis ei saanud me kumbki magada. Päris algusest peale harjutasin beebi iseseisvalt enda voodis magama jääma. Muidugi oli see raske ja kaalusin loobumist kui olin juba 100 korda käinud teda rahustamas ühe õhtu jooksul. Nüüd olen aga nii õnnelik, et selle esimese ca kuu ära kannatasin. Laps jääb ülihästi enda voodis magama ja magab kõige paremini just enda voodis ilma igasuguse kiigutamise ja äiutamiseta.

NB! Ei teinud unekooli ega lasknud tal nutta/karjuda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kõik 3 last kaisus maganud, suures laias voodis, laps keskel. Mees on vähese unega, ta kondab öösiti ringi ka, tegelikult magasime seal suures voodis umbes 00.00- 05.00 ikka kahekesi. Mees läks mul sellel ajal magama tavaliselt 21 ajal ja magas 00-.siis tõusis üles ja vastu hommikut tuli tukkus veel.
Kõik lapsed terved ja targad, emotsionaalselt intelligentsed, meie perele tõesti sobis, mul ei tekkinud unevõlga ega depressiooni.
Mul oli täiesti nii, et nii kui imetama hakkasin, vajusid endal ka silmad kinni. Momentaalselt.

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 42 )


Esileht Beebi ja mitmikud Imikuga koos voodis magamine, jah või ei?