Esileht Väikelaps impulsiivne 4-aastane ja ema äkkiviha

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 32 )

Teema: impulsiivne 4-aastane ja ema äkkiviha

Postitas:
Kägu

(Vanema ja noorema lapsega probleeme pole). Mu keskmine laps on 4-aastane. Laps on väga rõõmsameelne ja impulsiivne. Meil sadas täna lörtsi ja läksime välja “suusatama”. Vanaema andis lastele küpsist. Keskmine laps andis selle minu kätte, et suusatada saaks. Ma mõtlematult hammustasin sealt tüki. Laps vihastas. Ma ütlesin, et annan oma küpsisest talle ka ampsu, aga ta oli nii vihane, et ei kuulnud mind ja lõi mind suusakepiga ning loopis need laiali. Ma korjasin kepid kokku ja tõin tuppa, et lüüa ei tohi. Siis ta tuli ja lõi mind jalast ära tulnud suusaga. Ütlesin, et ei tohi ja hakkasin talle vastastikusel kokkuleppel suuska jalga tagasi panema. Siis ta lõi mind kaks korda rusikatega pähe. Ma tõstsin pea ja lõin kaks korda last rusikaga pähe. Õudne. Kuidas sellisest äkkvihast lahti saada? Nädal aega suutsin rahulik olla, paar korda tõstsin häält, ei karistanud ühegi asja eest. Nt täna ta lõi mingi pika kepiga mul klaasist lambikupli laest alla, laps oli ise šokis ja nuttis. Ma koristasin lihtsalt ära ja küsisin, kuidas see juhtus. Aga tavaliselt ikka õhtuks need asjad kulmineeruvad ja lõpuks mul lööb kaane pealt ära ja hakkan karjuma või nagu täna…… Kas keegi on saanud lahti enda agressiivsest kasvatusmeetoditest ja äkkvihast? Kuidas?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

mida iganes lapse teeb, sina oled eeskuju ja PEAD rahulikuks jääma, kasvõi läbi hammaste. Sinult ta õpib, kuidas peab reageerima. Kellelt veel ?
Kerge öelda, tean, olen isegi käratanud ja lõpuks samamoodi talle pisikese laksu vastu andnud, endal süümepiinadest süda verd tilkumas, aga hiljem sain aru, et sellest on vaid kahju, siis teengi nii, et kükitan tema kõrgusele, vaatan otse silma, võtan kasvõi kätest kinni, et ta minema ei läheks, seletan, selgitan, kallistame, vahel nutab, aga ta teab siis, et nii ei tohi, nii ei ole ilus, nii on valus ja kas talle meeldiks kui talle nii tehakse jne. On rahunenud.
Vahel ikka viskab, siis teeme otsast peale, järjekindlust viib sihile.
Peaasi, et ta teaks, et teda armastatakse, alati. Et ta pole halb, vaid see tegu on halb mis ta teeb on halb ja vale.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kas keegi on saanud lahti enda agressiivsest kasvatusmeetoditest ja äkkvihast? Kuidas?

Mine psühholoogi juurde. Sama soovitus ka lapse osas.

Kiirabi: Sa võid tunda viha. Kindlasti ei tohi last lüüa! Kui tunned sellist tahtmist tekkivat, eemalda ennast kohe olukorrast (mine teise tuppa)

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul ei ole asjalikke nõuandeid, aga ma lihtsalt väga mõistan, et on lapsi, kes võivadki ema viia viimse piiri peale. Ja sellest ei saa iialgi aru need kellel sellist last pole. Mul on üks laps selline, ta juba ärkas paha tujuga, miski ei sobi, ei söök, riided, algas tohutult jõuline vingumine ja pretensioonid. Minu süüdistamine kõigis maailma asjades, kaasa arvatud selles, kui ta legoklotse lahti ei saa. Mul oli raske alla neelata ka pidevat kisa toidu ümber – kui tegin omletti, karjus, et miks pole pannkoogid, kui olid pannkoogid, nõudis omletti. Ehkki enne olime kokku leppinud, mida ma teen. Ja nii iga toidukorraga. Kunagi ei käinud ta käest kinni, ei iial, ta JOOKSIS, esimesed neli eluaastat ta ei tunnistanud kõndimist üldse. Ja kõik raamid ja reeglid pani ta proovile IGA PÄEV, isegi kõige lihtsamad.

Päevas olu muidugi ka toredaid hetki, aga ikkagi – laps on nii intensiivne, ootamatute tujumuutustega ja nõudlik, et ma olin õhtuks krussis närvidega laip. Mitte millekski huvi ega jõudu polnud. Ja tegelikult ma olen palju lugenud lastekasvatusraamatuid ja rakendanud igasuguseid nippe, aga ajapikku ikka pudeneb kõik laiali ja ikka ma olen fakti ees, et laps on mu nii vihaseks ajanud, et ma tõesti karjun talle samamoodi vastu, nagu tema mulle. Ja tunnen 10 korda päevas, et ma olen läbi kukkunud. Oleme ka psühholoogi juures käinud, koos ja eraldi, mingi võluvits see ei ole, saab teatud nõuandeid, kuulatakse ära, maksad oma 50 eurot ära, aga argipäev oma tuhande pisiasjaga läheb edasi.

Ma arvasin, et lapsed ongi sellised, kuni sündis teine laps – päikeseline nunnupall, kes ärkas naeratades, sõi, mis ette pandi, kuulekas, koostööaltis jne. Iga hetk ja käik temaga andis mulle energiat ja jõudu, et ma ei olegi läbi kukkunud.

Mis puudutab vanemat last, siis minu töö tema ja eelkõige endaga käib jätkuvalt. On juhtunud, et olen suure tüli käigus andnud vastu näppe, kui ta on näiteks väiksemat kiusanud. Pidev mantra endale on ka see, et ära nõua lapselt rahunemist, ole ise rahu, siis asjad lahenevad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ära suru ärritust alla, kuni plahvatad, kurjustamine pole keelatud. Pärast lepite ära ja elu läheb edasi. Kõigi lastega ei saa nii, et üldse häält ei tõsta, eriti kui on rohkem lapsi peres.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Range dieet tuleks ka ehk kasuks. Suhkur,jahu minimaalseks. E-ainetevaba, mahe toit.
Müts maha vanemate ees kel on hüpikud ja ise normaalseks oskavad jääda.
Ise olen närviline ema.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja ja ta laps on mõlemad vägivaldsed, kes pole võimelised emotsioone kontrollima. Tema lapse jaoks ongi vägivaldsus normaalsus, kuna kodus seda praktiseeritakse.
See tundub tänapäeval nii veider ja vale.
Meie peres on kindlad reeglid, et üksteise peale ei karjuta, ei lööda. See on täiesti õpitav, kuid nõuab enesedistsipliini eelkõige lapsevanemalt endalt, keda ju lapsed matkivad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Meil on selline laps. Samuti 4-aastane, aga ta on koguaeg selline olnud. Ma lihtsalt ei jõua ära oodata, millal ta mõistlikumaks muutub. Muidu äärmiselt tark laps ja väga südamlik. Aga kui solvub või vihastub, on maa must.
Toon näite. Hommikul läheb paha tujuga lasteaeda. Õnneks viin autoga ja saame kiiresti kohale. Ise käin pärast seda poest läbi. Muidu me autoga lasteaeda ei lähe. Lasteaed 600m kaugusel. Lähen õhtul talle järele jala. Laps lasteaias rõõmus. Astub siis välisuksest välja ja näeb, et autot polegi. Täiesti piisav põhjus solvuda. Jääb lihtsalt seisma ja ei sammugi edasi. Lähen tema juurde, kükitan tema ette, nagu igal pool soovitatakse. Räägin ilusti, tulemus 0. Laps ei liigu. Meelitan teda. Kui käest kinni võtan, raputab käe lahti. Ma tean juba ette, et läheb kisaks. Üritan kõigest väest, sest ma tean, et kui ta pikali viskab, siis ma süles rasket poissi 600m ei tassi. Hakkan vägisi poissi tirima, sest peame ju koju pääsema. Siis ta hakkab röökima. Võtan sülle ja saan mõni meeter edasi. Tema raputab jalgadega, taob kätega. Saapad lendavad laias kaarem minema. Terve ümbruskond kajab. Tema röögib, et ma ta maha paneks, aga samas ta sammugi ei liigu. Tirin käest ja saame veel mõne meetri edasi, kui ta pikali end viskab. Minul on nahk märg, abitu tunne, sest keegi ei saa mind aidata, pisarad silmas ja meeletu viha lapse vastu. Üritan rahulikuks jääda, aga tunne on, et kui koju jõuame, teen pepu peale triibulised. Neid ma muidugi ei tee, sest koju jõudes olen laipväsinud. Laps rahuneb maha ja palub vabandust. Ta ise tuleb juurde ja ütleb, et käitus halvasti. Ta on kolmas laps peres. Pesamuna. Aga ükski laps ei ole mitte kunagi palunud minult vabandust ja tulnud kallistama, et emme, ma olin paha poiss. Kas sa ikka armastad mind. Tema jaoks on see armastus meeletult tähtis ja ta iga päev räägib, kuidas ta kedagi armastab. Loomulikult ma armastan teda.
See sama poiss viha hoos hakkab toas trampima, oma mänguasju lõhkuma või siis tuleb ja näpistab mind. Selle peale on öelnud, et emme, hakka nüüd nutma. Ja kõik ainult sellepärast, et ma näiteks ei ole õhtul kell 9 nõus pannkooke tegema või ütlen mõne muu muu asja peale “ei”. Ta ei lepi “ei”-ga. Kohe hakkab kiljuma. Kuskil poes temaga käia ei saa. Lepime kokku, et ei röögi poes, ei nõua asju. Alati lõppeb see röökimisega, veel autos taob jalgadega ja kiljub endal hääle kähedaks. Mina konkreetselt panen kõrvad kinni, sest ma ei talu selliste detsibellidega kiljumist. Kõrvadel hakkab valus.
Mina vihastan ka kergesti. See on paras möla, kui keegi ütleb, et mine teise tuppa rahunema. See pole võimalik. Vihastumine toimub sekunditega ja kui mulle näiteks väga haiget tehakse, võin kohe vastu lüüa. See käib nii kiiresti, et ma ise ei jõua reageeridagi. Rääkimata siis teise tuppa minekust. Ma ei jõua isegi silma pilgutada. Aga üldiselt ma suudan end taltsutada. Mul kogemust ka ju 13 aastat lastega ja kõik nad on mind endast välja viinud lugematuid kordi. Viimase lapsega talun tema röökimist oluliselt pikemalt. Teatud juhtudel ma haaran lapsest kinni ja katan ta suu käega, kui ta kiljub. Ma ei saa lubada, et ta korteris kiljub. Niisama ta vait ei jää. Ma ei tee talle füüsiliselt haiget, aga olen väga kindlakäeline.
Vihastumise kohta ütlen nii palju, et kui muidu kodune elu on korras, depressiooni pole, siis end taltsutada on lihtsam. Kui aga on depressioon või muud jamad, siis mina ärritun ikka väga kergesti.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui sina lööd, siis lööb ka laps. Ja kui sina teda siis selle eest karistad, siis mis loogikaga?
Aga tegelikult oled sa lihtsalt väsinud ja läbipõlenud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja ja ta laps on mõlemad vägivaldsed, kes pole võimelised emotsioone kontrollima. Tema lapse jaoks ongi vägivaldsus normaalsus, kuna kodus seda praktiseeritakse.

See tundub tänapäeval nii veider ja vale.

Meie peres on kindlad reeglid, et üksteise peale ei karjuta, ei lööda. See on täiesti õpitav, kuid nõuab enesedistsipliini eelkõige lapsevanemalt endalt, keda ju lapsed matkivad.

Vaidlen väga vastu. Sellised lapsed ärrituvad juba tihtipeale päris pisikesena. Meil poiss võis vabalt sulle kruusiga mööda pead virutada juba siis, kui ta veel õieti ei rääkinudki. Sa tõesti arvad, et ma kodus loobin asju või pisikese lapsepeale karjun, kasutan vägivalda. Kindlasti mitte. Laps sünnib sellisena. Ta lihtsalt ongi impulssiivsem, äkilisem, ei oska oma viha taltsutada.
Mind alati ajavad sellised inimesed naerma, kes vaatavad põlgusega röökivaid lapsi, sest nende lapsed pole kunagi nii teinud. Meie peres laps ei karju vanematele vastu, ei löö kunagi jne. Sest ma lihtsalt ei luba sellist käitumist. Ma kunagi vaidlesin sellise inimesega. Mina küsin vastu, aga mida sa teed sellises olukorras ja tema vaidleb ikka vastu, et sellist olukorda ei saagi tekkida. No mis mõttes? Mis lapsed need siis on? Teevad kõike vastuvaidlemata, häält ei tõsta, äärmiselt kuku-paid. Kuhu jäävad emotsioonid? Kuhu jääb enesekehtestamine, võitlemine oma õiguste ja tahtmiste eest. Need omadused on ju elus äärmiselt vajalikud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui sina lööd, siis lööb ka laps. Ja kui sina teda siis selle eest karistad, siis mis loogikaga?

Aga tegelikult oled sa lihtsalt väsinud ja läbipõlenud.

Loogika seisneb ehk selles, kes esimesena lööb. Väga paljud isad, ka need, kes kunagi on koolivägivalla all kannatanud, ütlevad oma poegadele, et kui keegi sind lööb, siis lööd vastu ja tugevamini. Keelatud on esimesena löömine. Väike laps peaks ka õppima, et kui lähed ja lööd kedagi, siis tehakse sulle samamoodi vastu. Aga ma võin siin kohas kohe öelda, et see ei toimi. Väike laps ei saa sellest paraku aru. Suurem aga küll.
Meestes ja poistes on selline aine nagu testosteroon. Seepärast poisid käituvadki nagu nad käituvad. Löövad, laamendavad, väikesed poisid karjuvad veel sellise karuse häälega. See on looduse poolt neile omane. Nad on sündinud lihtsalt sellisteks. Oma kasvatusega lihtsalt surume seda alla ja õpetame normaalselt käituma, mis ongi vajalik.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Olen nõus, et last lüüa ei tohi. Aga selline ninnu nännu ja rahulik selgitamine ei ole ka alati lahendus. Mõnikord PEAB lapsevanem kõvemat ja rangemat hääletooni tegema ja konkreetne olema.
Kui minu laps mind suusakepiga pähe lööks, ma ei suudaks ka rahulik olla ja sellisele teole järgneks karistus – oma tuppa rahunema, kuni laps on valmis vabandama. Aga “oi kullakene, ära nii tee enam” ei mõju ja laps vaid irvitab selle üle. Seega laps vajab rangust, mitte ninnu nännut.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Meil hakkas laps lööma 2-3 aastaselt. Rääkisime rahulikult, selgitasime, peegeldasime – ikka laps lõi, mitte äkkivihast – lihtsalt tuli ja lõi ning just mind. Mees võttis lapsel kätest kinni ja ütles tõsiselt – kui sa veel ema lööd -saad vitsa. Laps tuli ja lõi – mees tõi vitsa, viis lapse teise tuppa ja andis vitsa (paar nähvi). Päeva pealt lõpetas laps minu löömise, nagu mingi plõks käis lapsel ära ja edasiselt ei ole lapsega olnud ühtegi probleemi, ka mitte pubekaeas. Tänaseks on asjalik täiskasvanud noor, kes on tunnistanud, et temal on oma vanematega väga vedanud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

On lapsi, kel tôesti pidurdamisega probleeme. Mul endal on sellised tulised lapsed. Lambikupli on nad ka kingaga alla visanud.
Treeni kôigepealt ennast, et hoiad käed paigal. Sea endale kindlad eesmärgid ja reeglid ning strateegia sellisteks puhkudeks. Kui eksid, anna endale andeks ja proovi uuesti.
Nt. reegel nr 1 – pea piirkonda ei taota.
Kui laps käitub halvasti, eemlda ta sellest olukorrast. Jah, sa vôid ise selle raevuga pihta saada, aga paraku oled sa ema. Hinga keerulised olukorrad üle, ära ole nagu domino.
Õhtuti voodis on lapsed nunnud ja leplikud. Siis saab selgitada, mis oli päeval hästi, mis halvasti.
Mul endal viskab ka sageli närvi mustaks. Tõstan häält, käed hoian eemal.
Minu üks lastest on ka selline, kes vihastades lööma tuleb. Ja ikka kõvasti.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mm… Kui laps nii käitub, siis on kõige targem talle öelda:
“Ma olen vihane, väga vihane, sest sa tegid mulle haiget”, vms.
Kui sa selle välja ütled, siis saad paremini jagu iseenda agressiivsetest impulssidest.
Võid ka öelda: “Ma olen nüüd nii vihane, et ma pean minema sinu juurest teise tuppa rahunema.” Võid trampida, kui see aitab. Võid emotsiooni välja näidata.
Lüüa muidugi ei tohi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mu lapsel pole mingit probleemi öelda 4a, “ma olen väga vihane sinu peale!!” Ma siis käratasin, et vot mina olen ka, ja olingi. Ja olimegi mõlemad üksteise peale ausalt vihased, löömaks ei läinud ja pärast saime rääkida ka.

Aga see ülekeemine on lihtsalt su enda kurnatuse tunnus, tuttav tunne ajast, kui lapsed olid väikesed. See tulebki nii äkki, et ei saa sabast kinni. Sinu enda tass on tühi, suhetega (kellegi teisega peres) pole rahul, puhtalt söömata-magamata olek mõjub isegi täiskasvanule, lapsest rääkimata.
http://www.sinamina.ee/public/koolitused/tark_lapsevanem/index.html#!/tunnetega-toimetulek
http://reflektoorium.ee/kirjatukid/vanemluse-pahupool-ilmus-ajakirjas-psuhholoogia-sinule-11-15

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Lörtsise ilmaga minna õue suusatama ja veel suuskadega, suusakeppidega? Milleks? Laps hakkas raevutsema, sest pettus sinus kaks korda. Ta on 4a, sina ajasid ta õue suusatama, lund pole, oli lörts, sina ajasid lapse suusakeppide ja suuskadega õue! Milleks sa seda tegid? Kas see oli sinu arvates kuidagi hea või kasulik lapsele? Vanaema andis lapsele küpsiseid, sina sõid need õues ära. Miks sa seda tegid? Sa vihastaksid isegi, kui kolleeg töö juures su lõuna sinu eest heast peast ära sööks.

Loomulik on, et peale taolist olukorda võib 4a laps endast välja minna. Lapsed ongi väiksemana impulsiivsemad, eriti eas, kus nad end kehtestama õpivad. Jah, ta lõigi sind, sest ta oli pettunud. See muidugi pole õige, et sina teda lõid- mille eest? Kas selle eest, et sina teda õue vedasid ja tema küpsised ise ära sõid? Miks sa lapsele ütlesid, et hoiad enda käes kui tegelikult sul oli plaan need küpsised ise ära süüa?

Analüüsi enda käitumist lapsega ja seejärel alles lapse käitumist endaga. See, et sa last lõid ka veel kogu kupatuse peale, oli ikka väga vale ja ärateenimatu.

Enne vihastamist lapse peale küsi endalt, mida oled ise valesti teinud, et laps läheks endast välja.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minul on tüdruk ja poistega kogemust pole, samuti ei tekkinud meil löömise probleemi. Aga emana olen ka mina vahel liialt lühikese süütenööriga, ja mis kõige hullem, ma kipun viimasel ajal eelkõige näägutama ja tänitama. Oeh, kui jube see on! Lihtsalt ühel hetkel keevad emotsioonid üle ja siis on vaja auru välja lasta. Olen muidugi lapselt mitmel korral vabandust palunud, kui tunnen, et ebaõiglaselt temaga riidlesin, ja ikka kinnitan talle, et ma armastan teda ja et ma lihtsalt väsimuse pärast ei suuda rahulikuks jääda. Kui laps oli veel väiksem, siis mul sellist asja tegelikult polnud, kuna lapsega kodus olles oli aega keskenduda lapsekasvatamisele. Nüüd aga, töö kõrvalt, pole aega mitte millekski, ja siis on need ootused ka lapsele vast liiga suured – noh, et ta juba nii suur ja võiks ise juba selle ja selle asja ära teha…

Iseenesest olen ma jõudnud järeldusele, et tegelikult on ikkagi kõige targem ennast n-ö olukorrast eemaldada, s.t. kui vihastan, siis oleks targem pigem välja öelda lapsele, et nii, nüüd olen ma selle ja selle asja pärast kuri, ja palun ära nüüd mu juurde tule, ma pean rahunema. Ja siis on võimalik sügavalt hingata ja lasta endast negatiivne emotsioon välja.

Kirjeldatud olukorras oleksin mina ilmselt kõigepealt ka suusakepid ära korjanud ja hoiatanud,e t kui nii käitud ja ei rahune, siis jätame suusatamise üldse ära. Ja siis teise löömise peale koranudki kodinad kokku ja tuppa tagasi läinud.

Muidugi, hea on siin teoreetiliselt arutleda, kes teab, mida ma tegelikult oleksin teinud. Aga ma usun, et kui juba rusikatega löömiseks läks, siis ma oleksin küll lapsega väga kuri olnud ja riielnud. Ja tuppa tagasi läinud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Lörtsise ilmaga minna õue suusatama ja veel suuskadega, suusakeppidega? Milleks? Laps hakkas raevutsema, sest pettus sinus kaks korda. Ta on 4a, sina ajasid ta õue suusatama, lund pole, oli lörts, sina ajasid lapse suusakeppide ja suuskadega õue! Milleks sa seda tegid? Kas see oli sinu arvates kuidagi hea või kasulik lapsele? Vanaema andis lapsele küpsiseid, sina sõid need õues ära. Miks sa seda tegid? Sa vihastaksid isegi, kui kolleeg töö juures su lõuna sinu eest heast peast ära sööks.

Loomulik on, et peale taolist olukorda võib 4a laps endast välja minna. Lapsed ongi väiksemana impulsiivsemad, eriti eas, kus nad end kehtestama õpivad. Jah, ta lõigi sind, sest ta oli pettunud. See muidugi pole õige, et sina teda lõid- mille eest? Kas selle eest, et sina teda õue vedasid ja tema küpsised ise ära sõid? Miks sa lapsele ütlesid, et hoiad enda käes kui tegelikult sul oli plaan need küpsised ise ära süüa?

Analüüsi enda käitumist lapsega ja seejärel alles lapse käitumist endaga. See, et sa last lõid ka veel kogu kupatuse peale, oli ikka väga vale ja ärateenimatu.

Enne vihastamist lapse peale küsi endalt, mida oled ise valesti teinud, et laps läheks endast välja.

Ja sealt need ülekäte läinud lapsed tulevadki 🤦‍♀️

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

“Ma tõstsin pea ja lõin kaks korda last rusikaga pähe.”

Ma ei usu mida ma loen!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Täitsa tunnen natuke ennast teemaalgatajas ära. Esimene laps on ka tõeline tulesäde ja kisakõri, nüüd siis viiene. Ei saagi aru, kas hullu kahese periood ei ole veel üle läinud või siis on alanud juba eelpuberteet. Kui midagi ei meeldi, siis trambib jalgu, loobib asju ja siis veel kriiskab ka täiesti kõrist. No näen, et ta on täiega vihane, aga ma ei oska teda kuidagi õpetada, kuidas oma viha välja elada. Selle teemaga olen maadelnud juba aastaid. Rääginjarääginjaräägin. Lõpuks ei jäägi muud üle, kui häält tõsta, sest kõik muu ajab ta veel rohkem kriiskama. Ja eks neid hetki on olnud küll ja veel, kus hakkab silme eest mustaks minema. Töiesti hämmastav, kuidas ühed väikesed nunnupallid suudavad sinus kõige halvemad iseloomuomadused välja tuua.

(Õudsalt tahaks teada, et kas kõikide psühholoogide lapsed on tänu vanemate erialale tõsised kuulekad nunnupallid?)

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sellised lapsed nagu te siin riburadapidi kirjeldate on kahjuks nüüd see vaktsineerimiste tulemus. Te ei oska ära tunda käitumishäireid.

Please wait...
Postitas:
Kägu

See on vabakasvatuse tulemus. Kuulake, mis õpetajad räägivad, mis tunnis toimub. Õpilane saadab õpetaja lihtsalt sinnasamusesse. Kas varem oli sellist asja? Nüüd ei tohi last paha pilguga vaadatagi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sellised lapsed nagu te siin riburadapidi kirjeldate on kahjuks nüüd see vaktsineerimiste tulemus. Te ei oska ära tunda käitumishäireid.

Me ise oleme ju siin kõik vaktsineeritud. Mäletate sellist käitumist oma lapsepõlvest? Sellist käitumist koolis nagu praegu on? Sellist ohjeldamatut ropendamist avalikkuses teismeliste poolt? Ikka väidad, et see on vaktsineerimise tulemus?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sellised lapsed nagu te siin riburadapidi kirjeldate on kahjuks nüüd see vaktsineerimiste tulemus. Te ei oska ära tunda käitumishäireid.

Me ise oleme ju siin kõik vaktsineeritud. Mäletate sellist käitumist oma lapsepõlvest? Sellist käitumist koolis nagu praegu on? Sellist ohjeldamatut ropendamist avalikkuses teismeliste poolt? Ikka väidad, et see on vaktsineerimise tulemus?

Ma ka imestan selle vaktsiini jutu üle. Meie vanuseid on ju tont teab millega vaktsineeritud, aga nii palju käitumisprobleeme küll polnud. Samuti olin lapsena suur kommi-ja limpsisõber.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kuidas see nelja aastane laps nii agresiivne on? Mida sa teemaalgataja teed kui laps sul saab veel paar aastat vanemaks, siis hakkab ta ka võõraid inimesi ja lasteaias, hiljem koolis teisi lapsi lööma. See ei ole normaalne ju.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olen teemaalgataja.

Kuidas see nelja aastane laps nii agresiivne on? Mida sa teemaalgataja teed kui laps sul saab veel paar aastat vanemaks, siis hakkab ta ka võõraid inimesi ja lasteaias, hiljem koolis teisi lapsi lööma. See ei ole normaalne ju.

Ma arvan, et viga on minus mitte lapses ja ma loodan, et kui ma olen ise rahulik, ei löö ega tutista, siis laps muutub ka järjest mõistlikumaks ja ei tao teisi. Lasteaias lähevad küll mõnel päeval käed kàiku, aga teised päevad on ta ideaalne laps.
Olen saanud teema tegemisest alates endaga toime, pole tekkinud olukorda, kus ma oleks teinud talle haiget. Me saame juba käia poes, ilma et seal tekiks skandaal, kui ma ei osta midagi, mida ta tahab. (Sellega läks tegelikult lihtsalt: üks kord oli suur karjumine, kui ei saanud soovitavat. Lasingi ta lõuata, terve kauplus kuulis. Siis paar korda ütlesingi, et käisin juba poes ära, sest sina ei oska poes käituda ja nüüd saame juba koos käia).
Aga oli lapsel komme ka külast ja lasteaiast väikseid armsaid mänguasju kaasa võtta. Sellest võõrutasin ikka mingi 20 korda – korduvalt ja korduvalt oli midagi peos. Aga nüüd on hakanud aru saama, et teiste asju kaasa võtta ei tohi.
Palju abi on nende näidetest, kel ka sarnased lood lastega. Aga jah, äkkviha tekib ju enne, kui ma jõuan kolm korda sisse välja hingata, käsi tõuseb automaatselt ja nende mustrite ümbermängimine ajus on keerulisem. (Sellistest võimalustest rääkis Jaan Aru Peresaates).

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Muidugi on algpõhjus sinus, vabalt võib olla pärit selles ajast, kui sina ise olid näiteks nelja-aastane. Ja laps õpib omad mehhanismid praegu sinu pealt.
Lohutan- mida mõistlikumaks saab laps, seda kergem on ennast kontrollida. Ma mäletan, et kõige raskem oli aeg ca 3-aastastega, kui ise oled juba suht rihm vanemlusest, aastaid magamata jne. Läheb ainult kergemaks, üle 5-aastast ma pole kunagi sakutama ja lööma pidanud (st nii endast välja läinud, et käed käiku lähevad). Saab sõnadega hakkama, saavad lapsed endale hea ema, mitte närvihaige lühikese süütenööriga ema. Palju sõltub sinu enda rahulolust eluga, sinu enda “tassist”.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Olen teemaalgataja.

Kuidas see nelja aastane laps nii agresiivne on? Mida sa teemaalgataja teed kui laps sul saab veel paar aastat vanemaks, siis hakkab ta ka võõraid inimesi ja lasteaias, hiljem koolis teisi lapsi lööma. See ei ole normaalne ju.

Ma arvan, et viga on minus mitte lapses ja ma loodan, et kui ma olen ise rahulik, ei löö ega tutista, siis laps muutub ka järjest mõistlikumaks ja ei tao teisi. Lasteaias lähevad küll mõnel päeval käed kàiku, aga teised päevad on ta ideaalne laps.

Olen saanud teema tegemisest alates endaga toime, pole tekkinud olukorda, kus ma oleks teinud talle haiget. Me saame juba käia poes, ilma et seal tekiks skandaal, kui ma ei osta midagi, mida ta tahab. (Sellega läks tegelikult lihtsalt: üks kord oli suur karjumine, kui ei saanud soovitavat. Lasingi ta lõuata, terve kauplus kuulis. Siis paar korda ütlesingi, et käisin juba poes ära, sest sina ei oska poes käituda ja nüüd saame juba koos käia).

Aga oli lapsel komme ka külast ja lasteaiast väikseid armsaid mänguasju kaasa võtta. Sellest võõrutasin ikka mingi 20 korda – korduvalt ja korduvalt oli midagi peos. Aga nüüd on hakanud aru saama, et teiste asju kaasa võtta ei tohi.

Palju abi on nende näidetest, kel ka sarnased lood lastega. Aga jah, äkkviha tekib ju enne, kui ma jõuan kolm korda sisse välja hingata, käsi tõuseb automaatselt ja nende mustrite ümbermängimine ajus on keerulisem. (Sellistest võimalustest rääkis Jaan Aru Peresaates).

Väga tubli, et julgesid siia kirjutada ja see juba näitab, et südames sa tead, nii on vale ning ei tahaks nii teha!
Lapse/laste kasvatamine ongi paganama raske, eriti, kui sulle on sünnitusmajast paras jurakas kaasa antud. Minul vedas ja sain sellise keskmise. Aga olen tuttavate ja sugulaste pealt näinud, et on mitmeid kordi hullemaid ja ka rahulikud vanemad on hädas.
Mina hoian pöialt, et saate oma asjad korda.

Kuidas lapse isaga lood on? Temaga laps sama agressiivne? On lapsel üldse igapäevases elus isa kõrval?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Soovitan abi otsida spetsialistidelt, enda oskusi rahulikuks jääda parendada.
Kui laps vihastab, korjad lahtised asjad kaugemale. Võib hoida spets võttega kinni jne
Ja nende suhtes kes siin väidavad et neil on küll kord majas olla paksu nahaga.
Kui endal ikka pole impulsiivset last kodus olnud, ei ole mõtet targutada.
Aitavad igasugu tegevused mis suubatud sellele et laps õpiks oma tunnetega toime tulema.
Olen kolme lapse ema kellel 2 nüüdseks täiskasvanud impulsiivset poega ja üks tavaline ja “hästi käituv” laps.

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 32 )


Esileht Väikelaps impulsiivne 4-aastane ja ema äkkiviha