Mu teema on seeriast “Kuidas inimesele viisakalt öelda, et…”
Leppisime teatud põhjustel kokku, et mu 20-aastane õetütar elab aasta meil. Mul ei olnud selle vastu midagi, olen temaga alati hästi läbi saanud ja ruumi on meil palju, oma vanemad
lapsed on täiskasvanud ja välja kolinud.
Kuid koos elades (kuu on ta meil elanud nüüd) selgus üks “aga”, mis mind tema juures hirmsasti häirib. Nimelt on ta kohutav toiduraiskaja. Mingit toidu hindamist või väärtustamist temas pole. Toitu visatakse pidevalt lihtsalt minema. Näited: võtab tomati, viilutab sellest poole võileivale, pool lendab prügikasti. Teeb endale hommikusöögiks kaks võileiba, sööb ühe ära, pomiseb “ei taha veel nii vara süüa” ja viskab teise minema. Tõstab endale suure taldrikutäie sooja toitu, sööb poole ära, poole viskab minema. Valab endale klaasitäie mahla, joob kaks lonksu, klaasi jätab lauale. Mõne aja pärast tuletan talle meelde, et su mahl on siin – “ei, ma ei taha seda enam.”
Mulle käib see kohutavalt närvidele, meie peres pole kunagi niimoodi toitu raisatud. Kuidas talle küll viisakalt öelda, et see pole OK? Et ta ei arvaks, et mul on toidust kahju vms? Mul pole kahju, kui ta sööb, mul on kahju, kui ta ära viskab. Noorem poeg küsis temalt kord imestades, et see on ju hea toit, miks sa selle ära viskad? Tema vastas rahulikult, et tal sai kõht täis.