Teema: Inimesed kes ei sobi kellegagi

#3051496:

#3051481:

Tead seda tunnet, kui kivike on kinga sees, aga pole võimalust seda välja õngitseda? Kõndida ju saab, seistes pole väga vigagi, aga no häirib, noh. Aspiel on tavaliste inimeste maailmas sageli umbes samamoodi — hakkama saab, aga miski hõõrub.

Aitäh, see on juba päris hea võrdlus. Aga kas saaksid, palun, veel täpsemalt kirjeldada milles see hõõrumine tundemaailmas avaldub? Et kas on kogu aeg nagu mingi hirm? Või ärevus? Või ebakindlus? Või? Ja kas on olukordi, kus see tunne mingiks ajaks kaob?

Ebakindlus vist kõige enam, mõnel juhul ka ärevus & hirm. Tavainimestel tekib tihti tyhjast tyli internetisuhtluses, sest puudub taustsysteem hääletooni, näoilme, kehakeele kujul — aspie seda keelt vaistlikult ei valda. Jah, nutikamad õpivad seda teadlikult tõlgendama, aga mingis ajusopis vasardab ikka ‘kas ma nyyd saan õigesti aru’. Samuti kipuvad aspie esmased reaktsioonid olema ebaadekvaatsed (tema on see, kes pulmas nutab & peiedel itsitab) — kui tal vähegi oidu peas on, õpib varakult pokkerinäoga ringi tuiama, aga väljaelamata emotsioonid tekitavad stressi.

Kaob see tunne, kui ymberringi on ainult inimesed, kes mõistavad ega kuku vähimatki vääratust tänitama. Paljude puhul aitab suhtlemine loomadega — yhe või teise tõu ‘seltskondlik etikett’ on ysna lihtsasti omandatav & nad vähemalt iialgi ei kärata, et käitu inimese moodi. Mõned ravimid & alkohol võivad samuti edukalt maandada (aga sama edukalt päris pöördesse ajada, paraku).

Väga palju mõjutab lapsepõlv. Istu maha, ole tasa, ära päri, mis sa tegid, lollakas! või Täitsa tubli, proovi veel, mõtleme nyyd koos järele. Teise meetodiga saab yldiselt toimivamaid yhiskonnaliikmeid, kes harvem kingi & kivisid loobivad.

Aitäh kõikidele, kes aspide kogemusi on jaganud. Sellest on tõesti mulle abi.

#3051918:

#3050343:

#3050304:

#3050271:

#3050260:

Inimesed, kes ei oska suhelda. Autistlike inimeste seas on selliseid palju.

Autism on haigus mis ei sõltu autisti valikutest.

Paraku võib see kooselu täielikuks põrguks muuta. Eriti kui pealtnäha on tegu täiesti normaalse inimesega ja suure osa ajast suudab ta ennast kontrolli all hoida ka. Nagu paljud hästifunktsioneerivad aspergerid. Ja siis saad ühel hetkel täiesti lambist kaela sellise sõimurahe, et…

See, et inimene, kes sind sõimab, poeb autismi diagnoosi taha peitu, ei tähenda tingimata, et tema diagnoos oleks õige, või et sellist käitumist peaks tingimata sellise diagnoosiga õigustama või et selline diagnoos kutsub alati ja igas suhtes esile sellise käitumise.

Autismispektri häirega (päris diagnoos) inimesed, keda mina tunnen, ei sõima lambist ega rahena, nende pingeseisundid (mis ei pruugi sugugi sõimamises avalduda) moodustavad pideva, ülesaamatu mustri. Hästi loetava mustri sealjuures. Mitte midagi ei toimu “lambist”.

Kahjuks olen jah oma elus näinud ka inimesi, kes oma vastikut käitumist õigustavad Aspergeri sündroomi diagnoosiga. Üks selline mees oli valelik liiderdaja ja vägivaldne – mitte kumbki nendest omadustest ei ole autismispektri häire sümptom.

Palun kas sa võiksid seda mustrit natuke põhjalikumalt kirjeldada? Kas või mõne näite abil.

Ma pole küll see kirjutaja, aga autistina võin öelda, et ehk mõeldi ülesaamatu mustri ja pingeseisundi all pidevat sensoorset ülitundlikkust, mida ei anna maha keerata – kujuta ette, et elad kogu aeg ööklubis, kus helid on liiga valjud, valgus liiga ere, lõhnad liiga tugevad. Ja sa ei saa seda tunnetust välja lülitada, lihtsalt proovid sellega hakkama saada. Lisame juurde sotsiaalse pinge – kas ma väljendasin end õigesti? Kas nad saavad aru, et mul tõesti on külm? Kas nad saavad aru, et mõnikord ma ei oska endale suunatud küsimustele kohe vastata ja eelistan rahulikult mõelda ja meilitsi vastata? Kas nad saavad aru, et minuga telefonitsi rääkimisel pole suurt mõtet, sest kõne algus on kõne lõpuks meelest läinud, sest ma mäletan asju ühekaupa korraga ja kuulmismälu on halb?

Ja lisame siia selle, et ma tunnetan iga ruumi siseneva inimese emotsionaalset seisundit ja elan selle koos temaga läbi.

Ja selle, et autiste peetakse rumalateks ning saamatuteks ja sellega kaasnevad hinnangud.

#3050242:

Jätaks nüüd need elementaarsed põhjused nagu puudulik hügieen, vägivaldsus, töötus, alkohol/tubakas/narko, “elab ema juures” jms välja ja räägiks sellest, missuguste nii sisemiste kui välimiste omadustega inimene ei sobi ka parima tahtmise juures mitte kunagi mitte kellegagi?

Naine, kes tahab endast ilusamat või sama ilusat meest, sest ilusaid naisi on kordades rohkem kui mehi ja naisega päris sama ilusaid mehi on väga, väga üksikud. Ma pole näiteks kohanudki. Tingimusel, et naine ise on muidugi enam-vähem ilus, hirmkoledast naisest on tõesti ilusamaid mehi. Muud omadused peaks ka tasemel olema. Kui naine ei taha seksistlikku meest, siis läheb veel raskemaks. Meestel on ikkagi alateadlik suhtumine, et mees olla on parem.

Kuna ka minul on peres autist, siis jagan paari enda tähelepanekut.

Inimesed panevad endale ise sageli autismi diagnoosi. NB! Ma ei ütle, et siinolijad seda teeks!!! Aga – ma olen ise kogenud palju tegelikus elus, kus halvasti käituma kippuv inimene enesele ise diagnoosi paneb – oi, ma olen vist autist. Ei kullake, sul on lihtsalt sitt iseloom ja sa tahad vabadust teistele sitasti öelda. See pole autism.

Autistid võivad olla ka superempaatilised, vähemalt minu oma on. Ta tunneb kümnekordselt. Ta loeb tundeid õhust. Sotsiaalsemat ja seltskondlikumat pole. Seetõttu pean ma teda aegajalt kaitsma. Ta hindab sõpru, pidusid, üritusi, väljaskäimist. Ta lihtsalt tahab neid veidi aega ette teada.

Autistid ei plahvata ilmtingimata pingeolukorras. Pigem sulguvad endasse. Minu autist on alati üsna solvunud, kui eeldatakse, et oi sa hakkad kohe märatsema kui miski ei meeldi. No ei hakka. Sellega seoses on palju nõmedaid seiku olnud.

Autism POLE haigus. See on ajutegevuse eripära.

Ka mina tahan tänada neid, kes siin on väga ilmekalt kirjeldanud autisti sees toimuvat. Sain palju targemaks, ma ise pole kindlasti autist.

#3050274:

Need, kelle latt on ebamõistlikult kõrgel ja kes välistavad inimesi mingite oma välja mõeldud “elementaarsete põhjuste” järgi. Nagu teemaalgatuses toodud “tubakas”. Tunnen tööalaselt mitut (õues) suitsetavat meest, kellel on toredad naised, lapsed ja korras pereelu. Kas nende naised oleks pidanud suhte suitsetajaga “elementaarsel põhjusel” välistama”?

Mina näiteks välistan. Ei kannata suitsuhaisuseid inimesi, ega kujuta ette intiimelu suitsetajaga. Sõber võib olla suitsetaja muidugi. Aga intiimselt lähedale sellist lasta ei suuda. Ja mul on täielik õigus oma tunnetele.

#3053115:

Kuna ka minul on peres autist, siis jagan paari enda tähelepanekut.

Inimesed panevad endale ise sageli autismi diagnoosi. NB! Ma ei ütle, et siinolijad seda teeks!!! Aga – ma olen ise kogenud palju tegelikus elus, kus halvasti käituma kippuv inimene enesele ise diagnoosi paneb – oi, ma olen vist autist. Ei kullake, sul on lihtsalt sitt iseloom ja sa tahad vabadust teistele sitasti öelda. See pole autism.

Autistid võivad olla ka superempaatilised, vähemalt minu oma on. Ta tunneb kümnekordselt. Ta loeb tundeid õhust. Sotsiaalsemat ja seltskondlikumat pole. Seetõttu pean ma teda aegajalt kaitsma. Ta hindab sõpru, pidusid, üritusi, väljaskäimist. Ta lihtsalt tahab neid veidi aega ette teada.

Autistid ei plahvata ilmtingimata pingeolukorras. Pigem sulguvad endasse. Minu autist on alati üsna solvunud, kui eeldatakse, et oi sa hakkad kohe märatsema kui miski ei meeldi. No ei hakka. Sellega seoses on palju nõmedaid seiku olnud.

Autism POLE haigus. See on ajutegevuse eripära.

Ma arvan, et sita iseloomuga inimene võib olla samuti autist. Sitt iseloom iseenesest autismi ei põhjusta, aga ei välista samamoodi. Teinekord võib autism põhjustada küll seda, et inimene ei saa sotsiaalsetest olukordadest samamoodi aru ja ütleb midagi ebakohast. Samuti oleneb paljugi sellest, kas mitteautist on tähenärija ja solvuja-tüüpi inimene, kes nagunii millegagi rahul pole.

Empaatiat mõistetakse sageli valesti. See pole kaastunne, kuigi enamik arvab just seda. Empaatia on võime asetada end teise inimese olukorda, mõeldes nagu see teine inimene. Mitte see, et pannakse ennast teise olukorda endana – näiteks, mulle küll meeldiks, kui keegi mulle pannkooke pakuks/uske lahti teeks/tänaval “tere” ütleks, vaid just teise inimesena. Kõige paremini saab empaatiavõimeline olla olukordades, mida kõik samamoodi mõistavad, näiteks auto alla jäänud inimesele kutsutakse kiirabi, või siis inimeste suhtes, keda hästi tuntakse, kes väljendavad end selgelt või kellega mõeldakse sarnaselt. Teise inimese tundeid loetakse tavaliselt välja ka mitteverbaalsetest signaalidest, nagu kehakeelest ja näoilmetest. Kui inimesel on raske näoilmeid välja lugeda või ta mõtleb väga teistmoodi, siis on tal raske olla teatud olukordades empaatiline. Eriti olukordades, mille puhul pole ta sotsiaalseid reegleid ära õppinud ja kus pole selgelt eristatavaid näoilmeid jms. Mitte, et ta poleks kaastundlik – see omadus on teistest erinevatel inimestel just suurem, sest nad on sageli sattunud kiusamise ja diskrimineerimise ohvriks. Lihtsalt, kaastunne iseenesest pole sama, mis empaatia. See on kindlasti eelduseks, aga empaatia tugineb ka ühiskonna, konkreetse inimgrupi või indiviidi käitumisreeglite teadmisel.

#3051457:

#3050343:

Autismispektri häirega (päris diagnoos) inimesed, keda mina tunnen, ei sõima lambist ega rahena, nende pingeseisundid (mis ei pruugi sugugi sõimamises avalduda) moodustavad pideva, ülesaamatu mustri. Hästi loetava mustri sealjuures. Mitte midagi ei toimu “lambist”.

Mind huvitaks vägagi saada rohkem teavet aspergerite pingeseisundi kohta. Kas oskad ehk soovitada mingit lugemisvara sel teemal? Hetkel ma ilmselt lihtsalt ei mõista, kuidas sellises pingeseisundis inimene ennast (igapäevaselt) tunneb.

Ja muide, vabalt võib see seisund lõpuks vallanduda sõimus, täpselt nagu aspergeritest lastel võib see vallanduda märatsemises.

No aga kujuta ette, et oled sattunud pärismaalaste keskele. Üksi, keelt ja kombeid tundmata, aga pead hakkama saama. Enamasti sa ei saa aru, mis sinu ümber toimub, oled ärevuses ja segaduses, ei saa aru, mida sinult oodatakse. Pärismaalased eeldavad, et sa oled nagu nemad ja taipad kõike lennult, kui sa eksid, siis vaadatakse sind halvakspanevalt, naerdakse sinu üle või isegi karistatakse. Kas pead pingele vastu või lähed lõpuks endast välja, jooksed nö kokku?
Kusjuures sellises olukorras on sinul siiski lihtsam toime tulla kui autistil meie keskel, sest sul on olemas empaatiavõime, sa suudad ennast teise inimese asemele kujutleda ja tema tunnetest mingil määral aru saada.