Ma võin omast kogemusest öelda, et kümmekond aastat tagasi ma elasin üksi, maksin kodulaenu, sain palka vähem kui täna ja käisin vähemalt neli korda aastas nädalakese reisil. Vahel üksi, vahel mõne sõbraga, vahel ka mõne kallimaga, aga maksin alati ise, ja käisin, sest ma tahtsin, oli selline tunne, et pole mõtet üldse tööl käia, kui ma ei saa seda, mida kõige rohkem tahan ja tahtsin ma reisida.
Praegu on eraelulised tingimused sellised, et ma ei ole saanud nädalaks ära minna ja paariks päevaks ei viitsi kuhugi sõita ja pole aastaid reisil käinud. Ja raha kulub ju ikka kuhugi ära, söön paremini (olen paksem ka), auto ostsin, mingit träni, ilma milleta saaks ka, kuigi poleks ehk nii mugav elada, aiandusse matan eurosid. Ehk et raha saab otsa igal juhul lõpuks, loevad priroriteedid, millele kulutada soovid ja vajadused ajas muutuvad.