#4025685: “Me käime tööl ja teenime raha selleks, et reisida ja elu nautida” Minu meeles iseloomustab see lause väga hästi neid, kes pidevalt reisida tahavad. Jääb mulje, et kogu ülejäänud aeg ei ole neile nauditav, vaid ainult reisimine muudab nende elu elavataks. Koroonaaeg on väga hästi näidanud, kui rahulolematud inimesed on, kui peavad olema kodus ja veetma aega iseendaga / oma lähedastega. Sellistest inimestest on kahju, näen neid iga päev enda ümber, kes teeb ületunde, kuna ei taha koju minna, kes ostab sekkarist riideid ja sööb makarone, et reisile minna. Ma pole reisihull, aga mulle meeldib reisida, aga samamoodi meeldib mulle kodus vedeleda ja niisama olla. Kogu elu on nautimiseks loodud, mitte ainult mõni nädal aastas, seega ei näe mõtet piirata end pool aastat selleks, et 2 nädalat saaks välismaal elu nautida. Ja selliseid probleeme ei lahenda reisimine, vaid kogenud psühholoog, kellesse võiks hakata investeerima varakult. Mis puutub vanaduspõlve mälestustesse, siis ma ei mäleta praegugi, mis on mu elus toimunud 10 aastat tagasi. Seega ei kujuta väga ette, et ma 70-selt, pooleldi seniilsena, hakkaks meenutama mõnda Türgi rannapuhkust. Kindlasti aga mõjutab kogu mu ülejäänud elu see stress ja rahulolematus minu igapäevase eluga ja pidev tung kuhugi reisile minna, seega – iseendaga tuleb rahu teha 🙂 Ja kus kohast sa sellest lausest välja loed, et ülejäänud aeg nad ei naudi elu. Ela ise ja las teised elavad nii nagu neile meeldib. Tahad reisi, ei taha, ära reisi. Mõni elab selleks, et tööd rabada, teine jälle teeb tööd selleks, et elada. Mõlemal õigus.
Ma ei saanud ka aru, kuidas lause “Me käime tööl ja teenime raha selleks, et reisida ja elu nautida” peaks tähendama seda, et inimene teisiti kui reisides elu nautida ei oska. Kui see kommentaar oleks mõne pideva reisija suunas (millest teema üldse alguse sai) olnud, siis veel ehk saaks aru. Aga sa tsiteerisid inimest, kes ütles, et reisib korra aastas (vahepeal kaks). Korra aastas, mõtle nüüd natuke sellele. Absoluutne enamus reisib korra aastas (selles kontekstis pole vahet, kas reis on Saaremaale või Dubaisse). Arvad, et kõik nad on rahulolematud ega oska midagi muud hinnata? Ja väita, et neil on lausa psühholoogiline probleem, päriselt? Mulle tundub, et oled pigem kergekäeliselt hakanud sildistama, sealjuures ennast kiites ja püüdes jätta muljet, et sinul on „õigemad väärtushinnangud“, kui sel, keda tsiteerisid.
Kui covidi ajast rääkida, siis sa panid tähele, et paljud on kodus olles rahulolematud. Aga kui reisimisest rääkida, siis ma panin covidi ajal tähele seda, kui palju on inimesi, kes põlgavad neid, kes reisivad. Need inimesed isegi ei varjanud seda. Ma arvan, et kõik me mäletame, et päris paljud inimesed olid üli õnnelikud, et covidi piirangute ajal nende arvates reisida ei saanud. Ning nende õnn ei tulenenud mingitest ratsionaalsetest põhjustest vaid ehtsast kahjurõõmust. A la, ma ei ole saanud reisida, aga näe nüüd oleme võrdsed, teised ka ei saa. Kuna paljud neist said suht kiiresti aru, et teised näevad nende jutus vaid „hapu viinamarja“ efekti, siis lisandusid nende postitustele suht kiiresti märkmed, et „ja ärge arvake, et ma ei saa endale reisimist lubada, ma teenin tuhandeid ja olen kõvasti reisinud, lihtsalt praegu ei sügele“. Kõikide nende kommentaaride puhul oli minu jaoks hoolimata väidetust kahjurõõm siiski tuntav, sest mitte ükski inimene ei kirjelda endale meeldivat tegevust nii, et sellele järgneb mõni üdini negatiivne väljend nagu „praegu ei sügele“. Nendest väidetest, et reisitakse vaid piltide saamiseks, ei hakka üldse rääkimagi.