Teema: Inimesed kes pidevalt ringi rändavad

Kui sul 70-selt luud-kondid valutavad, siis meenutad just mõnusat rannas veedetud aega, mitte vaevalisi kaljudel ronimisi vms riskiturismi.

See tegelikult ei ole õige. Kõik minu tuttavad endised kaljuronijad meenutavad ja räägivad 70 aastaselt ikka just sellest riskiturismist. Kui see on sinu kirg, jääb see reeglina nii elu lõpuni, inimese olemus ja huvid muutuvad  vanusega üsna vähe.

Kas te päriselt olete nii viletsa tervisega, et 70selt usute end valutavate luudega ja pooleldi seniilsed olevat? 70 peaks tänapäeval ikka täitsa kõbus olema. Paar aastakest alles pensionil jõudnud olla – kui sedagi.

#4027053:

Kas te päriselt olete nii viletsa tervisega, et 70selt usute end valutavate luudega ja pooleldi seniilsed olevat?

Eks me kõik loodame. Aga kui ma vaatan, kui suure hooga mul juba 40ndates igasugu tervisehädasid lisandub, siis kergelt hirmu hakkab tulevik tegema küll. Nooremana kujutasin ka ette, kuidas ma kõrge eani puude otsas turnin, et tervise säilimise võti seisneb ainult iseenda tervislikes eluviisides. Aga oh häda, selgub, et üliaktiivne ( füüsiliselt) eluviis nooruses on omad jäljed jätnud. Lisaks igasugu geneetilised taagad, mis vaikselt tunda andma hakkavad.

Vaata aga vaata. Agathe käib iganädalaselt läbi kümnete ja kümnete sugulastega. Kõigi lähedastega, sh miniad ja väimehed, on ülilähedane suhe ja suur sõprus. Igal nädalavahetusel võõrustatakse ohtralt külalisi, sealjuures käib muidugi ka tihe korilus, vaaritamine, kaanetamine, hoidistamine. Ja muidugi sage linnareisidel-spaades käimine kõigil ülejäänud nädalapäevadel..

Räägi, kas neil külluslikel aiapidudel teinekord ka pardifilee grillile eksib?

#4027056:

#4027053:

Kas te päriselt olete nii viletsa tervisega, et 70selt usute end valutavate luudega ja pooleldi seniilsed olevat? 70 peaks tänapäeval ikka täitsa kõbus olema. Paar aastakest alles pensionil jõudnud olla – kui sedagi.

No ära räägi. Mu ämm ja äi aga reisisid ja kulutasid raha, nüüd on mõlemad dementsed ja 70+, vajavad abi ega mäleta midagi enam. Eks muidugi geenidest aga ikka mõtlen kui kohatu see lõpp on ikka. Ja meie suguvõsaga nüüd muidugi hooldame. Oli neil veel selline auto millega reisisid. Eks muidugi ise nad ei märka enam kuidas kõik kulgeb. Kuni tulevad seigad nagu et unustavad ukse lahti, auto ja maja võtmed, poes ei oska enam maksta, kaotavad asju. Eks kõik 70+ tahavad olla kepsakad jne.

No aga mis siis point on. Tegid ju õigesti, et reisisid niikua kui veel said. See lõputu pensioniks kogumine on ka kahe otsaga asi. Kui nüüd jääks selle valitsuse loodud süsteem kehtima, et riiklikust pensionist saab hooldekulu tasutud…siis ma annaks täiega minna 🙂  Iga reis tehtud 40ndates koos varateismeliste ja/või sõprade ja/või abikaasaga on igal juhul etem kui 70a tiksuda “hea” elu peal.  Kuigi kui saab, eks võtaks mõlemad.

#4027372:

Vaata aga vaata. Agathe käib iganädalaselt läbi kümnete ja kümnete sugulastega. Kõigi lähedastega, sh miniad ja väimehed, on ülilähedane suhe ja suur sõprus. Igal nädalavahetusel võõrustatakse ohtralt külalisi, sealjuures käib muidugi ka tihe korilus, vaaritamine, kaanetamine, hoidistamine. Ja muidugi sage linnareisidel-spaades käimine kõigil ülejäänud nädalapäevadel..

Räägi, kas neil külluslikel aiapidudel teinekord ka pardifilee grillile eksib?

Mind ei ole võimalik kiusata, kuigi lõõmav ja aktiivselt agressiivne vahkviha veidi ajab muigele küll.

Aga on sul võimalik proovida püsida enam-vähem tõe lähedal. Kõigil ülejäänud nädalapäevadel on üle võlli, aga muu isegi peaaegu, väikeste mööndustega, vastab tõele. Tõepoolest, suhted on laste peredega ja õdede-vendadega väga head (proovi, täitsa mõnus on kellegagi ka sul hästi läbi saada) ning kui me ära ei ole, siis mitu inimest tõesti pühapäeval lauda lisandub.

Kuigi miks sa toidust reisiteemas rääkima hakkasid, on ka veidi hämar. Ent viisakas küsimus nõudis minu poolt viisakat vastust –
pardifilee grillimisele söegrillil pole tulnud, pole proovinud, aga ideena huvitav. Kuidas sa seda enne marineerid, et tead küsida? Täitsa tore mõte iseenesest. Mina küll linnufileesid ei osta, ostan alati terve linnu, on see siis kana või part või jõuluhani, soodsam ja saab rohkem 🙂

#4028038:

#4027770:

#4027768:

#4027056:

#4027053:

Kas te päriselt olete nii viletsa tervisega, et 70selt usute end valutavate luudega ja pooleldi seniilsed olevat? 70 peaks tänapäeval ikka täitsa kõbus olema. Paar aastakest alles pensionil jõudnud olla – kui sedagi.

No ära räägi. Mu ämm ja äi aga reisisid ja kulutasid raha, nüüd on mõlemad dementsed ja 70+, vajavad abi ega mäleta midagi enam. Eks muidugi geenidest aga ikka mõtlen kui kohatu see lõpp on ikka. Ja meie suguvõsaga nüüd muidugi hooldame. Oli neil veel selline auto millega reisisid. Eks muidugi ise nad ei märka enam kuidas kõik kulgeb. Kuni tulevad seigad nagu et unustavad ukse lahti, auto ja maja võtmed, poes ei oska enam maksta, kaotavad asju. Eks kõik 70+ tahavad olla kepsakad jne.

No aga mis siis point on. Tegid ju õigesti, et reisisid niikua kui veel said. See lõputu pensioniks kogumine on ka kahe otsaga asi. Kui nüüd jääks selle valitsuse loodud süsteem kehtima, et riiklikust pensionist saab hooldekulu tasutud…siis ma annaks täiega minna 🙂 Iga reis tehtud 40ndates koos varateismeliste ja/või sõprade ja/või abikaasaga on igal juhul etem kui 70a tiksuda “hea” elu peal. Kuigi kui saab, eks võtaks mõlemad.

Point on et 70 + aastaselt pole enam nii kepsakas kui tahad.

Ei tea midagi, kõik sõltub eluviisidest. Meil orienteerumisvõistlustel 70+ tädide meeskond kepsutas 40-aastastest meestest nagu postist mööda ja võitis neid mitmekümne km pikkusel rajal.

Muahh.

#4028187:

#4027770:

Point on, et 70+ aastaselt pole enam nii kepsakas, kui tahad.

Inimesed on väga erinevad. Ma vaatan oma sugulaste pealt: mõni ei elagi 70+ vanuseni, mõni on 80+ ja kepsakam kui temast poole nooremad.

Jah, kõik võib olla, isegi mitte nii eluviisidest tingituna.

#4028040:

Ei tea midagi, kõik sõltub eluviisidest. Meil orienteerumisvõistlustel 70+ tädide meeskond kepsutas 40-aastastest meestest nagu postist mööda ja võitis neid mitmekümne km pikkusel rajal.

Aga miks sa seda nii eriliseks pead, et märkasid? Seepärast, et see ongi pigem erand kui reegel, et 70 aastaselt on su liigeste seisukord nii hea, et sellisel tasemel sportida.

#4024906:

Jessas, mis pseudoprobleemid. Miks pean parnalt õied ära korjama ja hoidistama? Mis on angervaks? Eeldan, et ka mingi taim, miks peab teda hoidistama? Miks ei või sõstar v kirss puu otsa jääda, mis sest juhtub? Mitte kui midagi. Sa oled seda nouka tuupi maainumene, kes tekitab endale oma pseudoülesannetega orjuse ja siis ühelt poolt halab, kuidas tema ei saa pool päevagi kuskil käia, et tomat kutsub ja angervaks vajabteda. Ja teiselt poolt on see selline kiituse lunimine, et kyll olen ikka tubli ja õige inimene, varun kõike nagu hamster põske talveks ja kogun potsikud ja notsikuid. Nõukaajal vois sellisest putkekuivatamise fenomenist aru saada, poodides polnud kaupa saada ja valik oli kesine.  Tänapäeval on kõik olemas, lademes. Mul oleks üsna savi, “kas ma olen kirssidega järjel”. Mida see üldse tähendab? Kui meelde tuleb sel ajal, kui nad küpsed, korjame paljalt ja värskelt soomiseks paar väikest kausikest ja no ehk äarmisel juhul kui ruumi on, paar karbikest sygavkylma. Mitte midagi ei juhtu. Linnukestel ka tore. Ja kirsipuu ei solvu, usu mind.

Tegelikult liigub läänemaailm hetkel seda teed, et ressursside raiskamisele eriti hea pilguga ei vaadata. Marjade põõsasse/puusse jätmine, sest ei viitsi korjata ja “puu ju ei solvu” on täpselt samasugune toidu äraviskmine nagu külmkappi seisma jäänud ja üle aja läinud toidu puhulgi. Viskad ära ja ostad poest uue. Selle uue tootmiseks kulutatakse ressursse ja kurnatakse planeeti. Nii et igasugune hoidistamine peaks eriti noorema põlvkonna seas ruttu uuesti ausse tõusma, kui nad just puhta silmakirjateenrid ei ole ja keskkonnasäästlikkusest ainult nii kaua lugu ei pea, kuni see nende isiklikku mugavat elu segama ei hakka.

#4029402:

Minu külas on alati jäetud marju puude- põõsaste külge. Lindudele, mesilastele, putukatele.

Ma ei ütlegi, et peab viimse pabulani ära korjama. Aga kui sul on marjapõõsad või viljapuud, kuid sa lased kõigel maha variseda ja ostad oma marjad, moosid ja puuviljad siiski poest, on see puhtakujuline ressursside raiskamine. Planeedi heaolu seisukohast peaksime toituma sellest, mis kasvab meile lähedal ega vaja sadade ja tuhandete kilomeetrite kaupa transporti.