Teema: Inimesed on lollid ja mõjutatavad-ka mina!

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ei teagi kust alustama peaksin.
Sellest, et ühel hetkel hakkasin tundma, et minu laste isa ei pööra mulle tähelepanu ja hakkasin nautima oma kolleegi seltskonda. Pikad vestlused, meelitused olid just see, mida ca pool aastat tagasi vajasin. Mõnus flirt, mis pani iga keharaku surisema ja tõstis ego ja enesekindlust. Erinevad hoiatused tuttavalt ei kõigutanud, sest olin eneselegi teadmata kõrvuni armunud. Noormees ei ole varakas- on maja ja auto… aga palk on väike ja sellest osa maksab eelmisele naisele alimentideks. Maja vajab kõpitsemist jne.. Kusjuures ühes toas on teinud remonti ca 7 kuud!!! Küsimiste peale kuulen kõikvõimalikke vabandusi, et on kiire, tööd palju, suvel tahaks õues mässata ja puhata jne…
Mees pole ideaalne aga on mingi meeletu tõmme… Kord hoolib,kord mitte. Eilse põhjal lihtne näide: Tuli külla 2 õllega, minu küsimise peale, et aga miks sa mulle siidrit ei ostnud vastas, et ei teadnud… Tõsi, me keegi ei oska mõtteid lugeda aga kui sa oled poes ja tuled külla, võiks ju helistada… Lihtne ja elementaarne viisakus…
Sessamas mõnel muul päeval tuleb külla, hoiab, suudleb, kallistab ja ma tunnen end kõige õnnelikuma inimesena. Tunnen end temaga turvaliselt ja hästi.. nagu muud maailma ei eksisteeriks ja oleksime vaid meie kaks. Kui reaalsus tagasi tuleb siis mõtlen läbi kõik tema puudused: litsmehe kuulsusega- mitu eksi ja eksid pole kunagi põhjuseta eksid!!!, majanduslik pool- ma ei saaks kunagi temaga koos lubada endale seda, mida praeguse mehega. Viimasel ajal olen hakanud tundma, et ta surub minu isiksuse alla… kui mingi erimeelsus on, siis ütleb thti, et ma ise mõtlen asju välja ja jätab mulje, et kõiges olen mina süüdi. Tihti segab poole lause pealt vahele ja tunnen, et hakkan oma sära kaotama. Olen pidevalt õnnetu ja see on nii vastik.

Tunnen ennast nii vastikuna, et olen jätnud oma mehe unarusse(ei ole ka tema ideaalne aga kes meist olekski??) ja petan teda mehega, kes mind ei vääri!!!
samas pean ka mainima, et kui oma mehega oleks kõik korras, siis ei oleks ma ka võõra mehega hakanud sebima…

Ma väärin enamat kui see, mida tema mulle pakub… Kord hoolib, siis ei hooli ja tahab omaette olla. Nii raske on nii.
Olin valmis kõigest loobuma, et olla temaga… nüüd olen valmis TEMAST loobuma, et oma mehega asjad korda ajada aga tean, et ta räägib mu ümber oma ilusate sõnadega. Ta on seda juba korduvalt teinud kui olen öelnud, et tahame elust erinevaid asju ega sobi kokku. Siis hakkab rääkima,e t olen tema mootor ja ta vajab mind. Armastab ülekõige ega suudaks ilma minuta jätkata. Suudlused, kallistused ja juba jälle olengi sulanud tema embusesse.

Kui loll saab üks naine olla???

Tänx, et sain end välja elada!

[/tsitaat]neitsi mees 😀 . Ei, tegelt, hetkel juba on viiteid sellele et see mees on jube kuju, veel suudab natuke olla, aga varsti enam mitte. Soovitan sul kiiresti kiiresti oma mehesse armuda, kui tahad veel norm elu elada. Hingepiinad kaovad ka ehk ajaga, mida mehele tegid, vbl tuleb midagika ringiga tagasi….aga….hetkel hoia ja armasta oma meest

Vabandust, kus see uus mees sul külas käib? Sinu enda kodus? Kus lapsed on siis?

Oled sa mõelnud, et saad just seda mida oled väärt?

Sa ei taha panustada oma suhtesse mehega ning päästa oma abielu, sest seda on võrreldes vähem sinu armukesega. Mina näen sinu armukest sellisena- alimentidega, tagasihoidliku sissetuleku, osalise varaga, hoolimatu mehega, kes mõnikord tõmbab sind täitsa OK-lt läbi. Sa ikka ise teed oma elu keeruliseks.
No tõesti on nii, et kui mul on reaalne suhe, siis sellise armukesega midagi teha pole. Kõik mida sa vajad, saad sa ka oma mehe käest. Kui tahad seksi ja liblikaid, siis tegutsedki selles suunas, sest seda kõike suudab pakkuda ka sinu mees, mitte mingi jorss.

Sina väärid? Minu silmis ei ole sa midagi väärt. Küsimus hoopis selles kas sina väärid oma meest?

Mina ei saa mitte midagi aru, kes on kes. Kes teeb remonti 7 kuud, kes käib külas õllega ja ilma siidrita? Laste isa? Tööjuure noormees? Kuidas saab noormees külas käia, kui oma mees (laste isa) kohal on? Või kui see on laste isa ehk oma mees, kas siis oma mees ei ela sinu juures? Kuidas ta sel juhul \”oma mees\” on?

Kes ei hooli – laste isa või uus noormees? Millal oma mees saaks mitte hooda või hoolida ja pikki vestlusi pidada, kui ta sinu juureski pole?

Täielik pudru ja kapsad ehk kadru ja pupsad.

Kui nüüd libateema ei ole, siis kas teemaalgataja ei karda, et armuke mehele kitule läheb, kui armukesesuhe lõhki minema peaks?
Või et asi kuidagi muudmoodi välja tuleb?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ei teagi kust alustama peaksin.
Sellest, et ühel hetkel hakkasin tundma, et minu laste isa ei pööra mulle tähelepanu ja hakkasin nautima oma kolleegi seltskonda. Pikad vestlused, meelitused olid just see, mida ca pool aastat tagasi vajasin. Mõnus flirt, mis pani iga keharaku surisema ja tõstis ego ja enesekindlust. Erinevad hoiatused tuttavalt ei kõigutanud, sest olin eneselegi teadmata kõrvuni armunud. Noormees ei ole varakas- on maja ja auto… aga palk on väike ja sellest osa maksab eelmisele naisele alimentideks. Maja vajab kõpitsemist jne.. Kusjuures ühes toas on teinud remonti ca 7 kuud!!! Küsimiste peale kuulen kõikvõimalikke vabandusi, et on kiire, tööd palju, suvel tahaks õues mässata ja puhata jne…
Mees pole ideaalne aga on mingi meeletu tõmme… Kord hoolib,kord mitte. Eilse põhjal lihtne näide: Tuli külla 2 õllega, minu küsimise peale, et aga miks sa mulle siidrit ei ostnud vastas, et ei teadnud… Tõsi, me keegi ei oska mõtteid lugeda aga kui sa oled poes ja tuled külla, võiks ju helistada… Lihtne ja elementaarne viisakus…
Sessamas mõnel muul päeval tuleb külla, hoiab, suudleb, kallistab ja ma tunnen end kõige õnnelikuma inimesena. Tunnen end temaga turvaliselt ja hästi.. nagu muud maailma ei eksisteeriks ja oleksime vaid meie kaks. Kui reaalsus tagasi tuleb siis mõtlen läbi kõik tema puudused: litsmehe kuulsusega- mitu eksi ja eksid pole kunagi põhjuseta eksid!!!, majanduslik pool- ma ei saaks kunagi temaga koos lubada endale seda, mida praeguse mehega. Viimasel ajal olen hakanud tundma, et ta surub minu isiksuse alla… kui mingi erimeelsus on, siis ütleb thti, et ma ise mõtlen asju välja ja jätab mulje, et kõiges olen mina süüdi. Tihti segab poole lause pealt vahele ja tunnen, et hakkan oma sära kaotama. Olen pidevalt õnnetu ja see on nii vastik.

Tunnen ennast nii vastikuna, et olen jätnud oma mehe unarusse(ei ole ka tema ideaalne aga kes meist olekski??) ja petan teda mehega, kes mind ei vääri!!!
samas pean ka mainima, et kui oma mehega oleks kõik korras, siis ei oleks ma ka võõra mehega hakanud sebima…

Ma väärin enamat kui see, mida tema mulle pakub… Kord hoolib, siis ei hooli ja tahab omaette olla. Nii raske on nii.
Olin valmis kõigest loobuma, et olla temaga… nüüd olen valmis TEMAST loobuma, et oma mehega asjad korda ajada aga tean, et ta räägib mu ümber oma ilusate sõnadega. Ta on seda juba korduvalt teinud kui olen öelnud, et tahame elust erinevaid asju ega sobi kokku. Siis hakkab rääkima,e t olen tema mootor ja ta vajab mind. Armastab ülekõige ega suudaks ilma minuta jätkata. Suudlused, kallistused ja juba jälle olengi sulanud tema embusesse.

Kui loll saab üks naine olla???

Tänx, et sain end välja elada!

[/tsitaat]

oota, kuhu see võõras mees sulle kahe õllega külla tuli???

Noormees on ainult seksi peal väljas, ta ei kavatsegi raha selle alla panna (näiteks siider). Ta teab, et oled abielus ja seega ohutu. Aga mis see sinu asi on, et ta oma tuba nii kaua remondib? Sellest ta ei saa aru, miks sina sellest juttu teed, aga ta võib ju vastata, mida iganes võib rääkida, sest lõpuks ootab preemia- seks.

Ei no öelgem asjad otse välja – oled räpane libu. Käid kuskil nussimas , lapse ise petmas, oled üks sitane egoist ja tainapea lihtsalt.

No ei ole normaalne!

Oma mees on Soomes vm. kaugel tööl?