Loodus on muudkui mingeid vähemarenenud, madalamaid olendeid tootnud, enne kui oma tippsaavutuse – inimeseni – jõudis. Selleni, kes hävitab nii kõike elusat kui ka omaenda elupaika. Imeline.
Loomad siis ei hävita oma eluaset? Kitsed, jänesed söövad talvel puudel koored ära ja puu kuivab suvel ära. Vist ei tea loodusest midagi, aga inimene on kõiges süüdi.
Või näiteks, kui kormoranid asutavad saare, siis nende väljaheide tapab seal puud/taimed. Ega lind ei mõtle, et oi, ilus loodus hävis nüüd minu pärast ära ja maru kahju…
Loomad on lihtsalt rohkem looduse meelevallas. Kui loomi linde saab rohkem, kui toitu või elupaika jätkub, tekib tavaliselt mingi paratamatu häda (näit toidupuudus), millest loomad kuidagi üle saada ei oska ja mis arvukust alla viib. Peale otsese näljasurma võib tekkida veel halvenenud sigivus, kuna emasloomade viljakus langeb või/ja ei saa noorloomad enam normaalselt oma elu peale minna/paare moodustada, kuna neil pole vaba territooriumi, mida hõivata vms.
Inimene on olnud ühelt poolt kavalam hädasid vältima. Teisalt on jälle inimene ainus, kes oskab mõelda midagi sellist, et teistest taime- või loomaliikidest on kahju, et mina neid nüüd liiga palju ära kasutasin… Et kaitseks teisi liike või piiraks omaenda liigi arvukust vms. Loomad nii mõelda ei oska.
Mõni teeb aga räägib umbes nii, et loomad on muu looduse suhtes inglid ja inimene püsti saatan. Mis pole õige.