Teema: Intellekt

#4134954:

#4134615:

#4130680:

See super loogika ja käte plaksutamine on sinu peas. Ei ole ju terve laps , ära traumeeri teda lisaks tavakooliga. Su postitus kõlab lausa kui Reaalkooli kandidaat:) Ei ole.

Ka tavalisest piirkonnakoolist tuleb fopaa.

Ja kuidas sina, täiesti võõras inimene, küll nii hästi tead? ????

Lähtun sinu enda infost lapse kirjelduse osas.

Koolimaastik on palju muutunud. Väga suur rõhk on grupitöödel, sotsiaalsusel, meeskonna esitlustel. Alates esimesest klassist.

Eliitkoolides topelt nii.

Jjaa, seda kindlasti, et tänane haridussüsteem ei pea prioriteetseks enam üksnes akadeemilist võimekust ja faktiteadmiseid, vaid paljuski loeb just sotsiaalne võimekus ja integreeritud oskused.

Aga peaks siis kindlasti oma autisti seepärast kusagil 6lapselises väikeklassis hoidma, et ta jääkski sotsiaalpuudeliseks? Mis sel juhul edasi saab, ta tahab äkki kasvades vatti oma ümber veel rohkem, sest ta ju ei harjugi suure kollektiiviga ja iseseisev olema.

Eks proovi. Minu omad Reaalis ja TIK-is, väga sotsiaalsed ja üliintelligentsed ja nemadki peavad pingutama. Ei kujuta ette, kuidas sinu oma seal hakkama saaks.

Füüsiline puue poleks takistuseks. Vaimne puue aga küll.

Mis siin targutada – selge, et kui on täiendavate erivajadusteta nutikas kergemate autistlike joontega iseseisev laps, las ta käib pealegi tavakoolis. Ta saab seal suure tõenäosusega hakkama. Kui aga autistil on lisaks suurele tundlikkusele ja kehvale sotsiaasusele muid kaasuvaid häireid keskendumises, kõnes, omandamisvõimetes vmt, on loomulikult targem ta esialgu panna erikooli, kus ta saab enda jaoks parimat pidevat erituge. Milleks last üle koormata ja tema tundlikke närve ebasobivas keskkonnas kulutada, isegi kui see esialgu väga ei avaldu. Ei tasu liigse usuga kuulata neid vanakooli eripedagooge, kes jahuvad üleolevalt, et sellistes koolides on militaarrežiim ja vaid erilised juhmid koos – see on rumalalt kitsarinnaline ja ajast-arust stamphoiak, millega tegelikkuses seos puudub. Tänapäevase kooli ja teadusliku kogemusega eripedagoogid räägivad  hev-laste arengutest inspireerivaid elulugusid märksa rohkem just erikoolide kontekstis. Ja pigem väga soovitavad sobiva keskkonna ja parima pädevusega koole varieeruva eripedagoogilise taseme ja segadiagnoosidega väikeklasside ees. Masing ja Pätsi Vabaõhukool on siin segmendis üllatuslikult pigem eliitkooliks, mitte niivõrd tavakooli väikeklass. Aga eks sellised dogmad on asjatundmatute seast visad kaduma, sama nagu ala et kutsekoolid on hälbelistele, kes mujale nagunii sisse ei saa. Enamik vaid ülikooli õigeks õpikohaks pidajatest aga samamoodi kaugeltki ei hooma, milline on tänane tegelik kutsekoolide võimaluste tase ja programmid. Ja needsamad kutsekad aitavad ka tegusamad hev-id edukalt sinna ihaldatud ülikoolidesse kusjuures.

#4138043:

Lihtsustatud õppekavaga õppiv lapsega väga väga halvasti või mismoodi see oli? Vaidlen vastu. Minu laps alustas lsusa toimetuleku õppest, kuigi tal pole mingit probleemi enesega toimetulekuga. Põhjus oli just väheses kõnes ja polnud võimalik tema teadmisi hinnata. Testi tegi kiirelt ja perfektselt. See siiski ei näita et ta õppimises kõigega hakkkama saaks. Meie läksime kõige pehmema maandumise teed. Praegu õpib lihtsustatud õppes ja erikoolis. Riiklikus õppes tuleb keemia ja füüsika. Olete kindlad et laps hakkama saab? Õppida jõuab alati. Kas on mõistlik koheselt suur koormus lapsele peale panna? Väga oluline on et lspsele koolis meeldiks javta hakkama saab, muidu ei tule õppimisest üldse midagi välja.

Just, erivajadustega lapse puhul on emotsionaalne ja sotsiaalne areng kooli esimestel aastatel palju suurema tähtsusega kui akadeemiline edasiminek.

Kui lapsevanemal on ambitsioon oma hev-laps kindlasti tavakooli panna, siis võrdluseks akadeemilise poole kõrvale tasub väga mõelda, et algklasside õpilaste edasiminekute hindamise ja arenguvestluste põhiküsimused ei taandu tegelikult suuresti ei matemaatikale, eesti keelele või laulusõnade teadmisele.
Seal keskendutakse sotsialiseerumise võimetele – grupitööd, teistega arvestamine, sõprade leidmine.
Iseseisvumisele – kes paneb kodus homse koolikoti kokku, kuidas orienteerub laps oma kooli- jm asjades, kas mäletab, mida kaasa võtta, mida teha vaja on, kelle initsiatiivil toimub kodus õppimine, millist abi laps vanematelt koolitöös vajab, mida teeb ise, kuidas on keskendumisega jne.
Eneseteendinduse oskused ja vastutusvõime – kas tunneb oma kooliteed, oskab iseseisvalt kodulähedastes kohtades käia, haldab ise võtmeid-raha-kellaaegu-kontosid, suudab tavatutes situatsioonis lahendusi leida, oskab-julgeb võõrastelt nõu ja abi küsida.
Ja veel muud üldised teemad: missugune on silmaring, kas teab oma tugevusi-nõrkusi, tema huvialad, trennid, vabaaja sisustamine jne

Seega oma erivajadusega lapsele sobivat õppevormi otsides tasub nendele aspektidele tõsiselt mõelda. Eakohase arenguga laps areneb neis asjus kooli minnes kiiresti ja tahab jõukohast iseseisvust, erivajadusega laps võib ju akadeemiliselt täitsa tubli olla, aga muudes teemades ehk tegelikult täitsa lasteaia tasemel veel…?

#4141944:

Kui lapsevanemal on ambitsioon oma hev-laps kindlasti tavakooli panna, siis võrdluseks akadeemilise poole kõrvale tasub väga mõelda, et algklasside õpilaste edasiminekute hindamise ja arenguvestluste põhiküsimused ei taandu tegelikult suuresti ei matemaatikale, eesti keelele või laulusõnade teadmisele.

Seal keskendutakse sotsialiseerumise võimetele – grupitööd, teistega arvestamine, sõprade leidmine.

Iseseisvumisele – kes paneb kodus homse koolikoti kokku, kuidas orienteerub laps oma kooli- jm asjades, kas mäletab, mida kaasa võtta, mida teha vaja on, kelle initsiatiivil toimub kodus õppimine, millist abi laps vanematelt koolitöös vajab, mida teeb ise, kuidas on keskendumisega jne.

Eneseteendinduse oskused ja vastutusvõime – kas tunneb oma kooliteed, oskab iseseisvalt kodulähedastes kohtades käia, haldab ise võtmeid-raha-kellaaegu-kontosid, suudab tavatutes situatsioonis lahendusi leida, oskab-julgeb võõrastelt nõu ja abi küsida.

Ja veel muud üldised teemad: missugune on silmaring, kas teab oma tugevusi-nõrkusi, tema huvialad, trennid, vabaaja sisustamine jne

Seega oma erivajadusega lapsele sobivat õppevormi otsides tasub nendele aspektidele tõsiselt mõelda. Eakohase arenguga laps areneb neis asjus kooli minnes kiiresti ja tahab jõukohast iseseisvust, erivajadusega laps võib ju akadeemiliselt täitsa tubli olla, aga muudes teemades ehk tegelikult täitsa lasteaia tasemel veel…?

Sel juhul peaks minu gümnaasiumis õppiv HEV-laps küll erikoolis lihtsustatud õppekaval olema.

Ta ei tulnud algklassides ja osaliselt ei tule tänaseni toime grupitöö, sõprade leidmise ega teistega arvestamisega. Tegelikult ma ise ka ei tule nende sotsiaalsete asjadega toime,  kuigi olen ülikooli lõpetanud ja käin erialasel tööl.

Kuni 9 klassi lõpuni pidin iga päev selle lapse koolikotti üle vaatama ja temaga koos õppima. Tal endal on nii halb keskendumis-ja planeerimisvõime, et iseseisvalt õppides ei oleks ta iialgi põhikooli lõpetanud.

Kellaaegadest arusaamine on talle ilmselt elu lõpuni raske. Kooliteel orienteerub, aga mina, kõrgharidusega inimene eksin isegi oma kodulinnas ära, rääkimata võõrastest kohtadest. Võõrastega suhelda ja abi küsida ei julge me kumbki.

Vaat sellised friigid oleme, aga akadeemilised võimed on vaatamata olematule sotsiaalsusele väga head. Miks meiesugused peavad erikoolis käima ja tohivad ainult lihtsustatud õppekava järgi õppida, jääb mulle küll arusaamatuks.

#4144427:

#4141944:

Kui lapsevanemal on ambitsioon oma hev-laps kindlasti tavakooli panna, siis võrdluseks akadeemilise poole kõrvale tasub väga mõelda, et algklasside õpilaste edasiminekute hindamise ja arenguvestluste põhiküsimused ei taandu tegelikult suuresti ei matemaatikale, eesti keelele või laulusõnade teadmisele.

Seal keskendutakse sotsialiseerumise võimetele – grupitööd, teistega arvestamine, sõprade leidmine.

Iseseisvumisele – kes paneb kodus homse koolikoti kokku, kuidas orienteerub laps oma kooli- jm asjades, kas mäletab, mida kaasa võtta, mida teha vaja on, kelle initsiatiivil toimub kodus õppimine, millist abi laps vanematelt koolitöös vajab, mida teeb ise, kuidas on keskendumisega jne.

Eneseteendinduse oskused ja vastutusvõime – kas tunneb oma kooliteed, oskab iseseisvalt kodulähedastes kohtades käia, haldab ise võtmeid-raha-kellaaegu-kontosid, suudab tavatutes situatsioonis lahendusi leida, oskab-julgeb võõrastelt nõu ja abi küsida.

Ja veel muud üldised teemad: missugune on silmaring, kas teab oma tugevusi-nõrkusi, tema huvialad, trennid, vabaaja sisustamine jne

Seega oma erivajadusega lapsele sobivat õppevormi otsides tasub nendele aspektidele tõsiselt mõelda. Eakohase arenguga laps areneb neis asjus kooli minnes kiiresti ja tahab jõukohast iseseisvust, erivajadusega laps võib ju akadeemiliselt täitsa tubli olla, aga muudes teemades ehk tegelikult täitsa lasteaia tasemel veel…?

Sel juhul peaks minu gümnaasiumis õppiv HEV-laps küll erikoolis lihtsustatud õppekaval olema.

Ta ei tulnud algklassides ja osaliselt ei tule tänaseni toime grupitöö, sõprade leidmise ega teistega arvestamisega. Tegelikult ma ise ka ei tule nende sotsiaalsete asjadega toime, kuigi olen ülikooli lõpetanud ja käin erialasel tööl.

Kuni 9 klassi lõpuni pidin iga päev selle lapse koolikotti üle vaatama ja temaga koos õppima. Tal endal on nii halb keskendumis-ja planeerimisvõime, et iseseisvalt õppides ei oleks ta iialgi põhikooli lõpetanud.

Kellaaegadest arusaamine on talle ilmselt elu lõpuni raske. Kooliteel orienteerub, aga mina, kõrgharidusega inimene eksin isegi oma kodulinnas ära, rääkimata võõrastest kohtadest. Võõrastega suhelda ja abi küsida ei julge me kumbki.

Vaat sellised friigid oleme, aga akadeemilised võimed on vaatamata olematule sotsiaalsusele väga head. Miks meiesugused peavad erikoolis käima ja tohivad ainult lihtsustatud õppekava järgi õppida, jääb mulle küll arusaamatuks.

Kas gümnaasiumisse jõudnud poisina on hakanud lõpuks oskama oma asjade eest ise vastutada? A la asjade kokku panemine või iseseisev õppimine… Ja ilma ühegi sõbrata ta ise on igati rahul oma eluga, vaimselt stabiilne, elujaatav ja tulevikuperspektiive nägev?

#4145197:

Oht on, et koolitarkusest pole talle palju kasu kui juba elementaarnegi elutarkus ja toimetulek kiratseb ning oma teadmisi ilmselt rakendada ei suuda…

Oleks-poleks… Liigne survestamine annab võib-olla hoopis sellise lapse, kel pole ei iseseisvust ega kooli, kus edasi õppida.

#4144188:

Autistide võimete mõõtmiseks on olemas spetsiaalsed testid – PEP-3, Rajaleidjates peaks need olemas olema.

Oi-oi, katsu sa autisminduse eestvedajatele mainida TEACCHi ja PEPi, saadavad lastekaitse kohe peale…

#4146986:

#4144427:

Sel juhul peaks minu gümnaasiumis õppiv HEV-laps küll erikoolis lihtsustatud õppekaval olema.

Miks lihtsustatud õppekaval? Lihtsustatud õppekava on siiski kerge intellektipuudega lastele ja minu kogemusest ei pruugi üldse sinu kirjeldatud probleemidega lastele sobida. Minu autisti peal on katsetatud ka LÕK materjale, aga RÕK materjalid köidavad teda enam ja nendega läheb töö ladusamalt. LÕK nudib tema jaoks pigem valed kohad ära, vaid üksikud elemendid on sobinud ja edasi aidanud. Nt on tal hea mälu ja ei ole probleemi tegelikult ka pikema loodusõpetuse teksti lugemisega. LÕKi õpikus on aga lihtsalt teksti ja fakte vähem, töödes aga on ikka küsimused-ülesanded stiilis “Miks…” , “Kuidas…”, “Kirjelda…” jne.

Aga keeruline on jah laste õpetamine, kellel justkui intellekt on olemas, kuid puudub normaalne kõne, suhtlemisoskused ning arusaamine maailmast on kasinad. Sellest on kahjuks vähe kasu, et loeb ilmekalt, kirjutab õigesti ja arvutab kiiresti ja täpselt.

Kindlasti ei ole vaja autisti panna LÕKile, kui ta intellekt norm on. Kõnehädade korral vast emakeeles seda tasub teha, aga muudes ainetes võimalusel mitte. Ei saa jätta nende arutlemisoskust “kas”-küsimuste tasemele, lapse eneseväljendus ei arenegi nii 4aastasest kaugemale, seda peab õigesti suunama… Autisti õpetamine on tavalapsega võrreldes mõistagi tunduvalt nüansirohkem, kuna eeldab teistsugust lähenemist ja erimetoodikaid. Õnneks on täna juba mitmeid tugevaid autistidele spetsialiseerunud erikoole, kus ollakse kursis ka värskete teaduslike uuemate lähenemistega ja isegi pealtnäha keerukad lapsed avanevad soosivas keskkonnas eeldatust edukamalt. Sageli lähevad ka autistide vanemad ise eripedagoogikat õppima või võtavad kursuseid, et oskaks kodus ise last õigesti suunata. Algklassides saadakse edukalt hakkama, aga puberteetidega ning keerukamates ainetes läheb oskuste ja eriteadmisteta raskeks. Ka tavakoolides ja isegi paljudes väikeklassides on selles osas paraku vajakajäämiseid ja ega enamikes kodudes pole ajaressurssi ja pedagoogilisi oskuseid last õiges suunas aidata… Oleks ju väga kahju, kui autisti tublit matemaatilist loogikat, mälu ja mustrite jm tabamist hakkaks matemaatikas kõnest arusaam pärssima, kuna ülesandeid ei tehta talle söödavaks. Erikoolides lõimitaksegi seetõttu programmeerimised, süstematiseerimised, kujundlikud mõtlemised jmt just neile sobivas vormis üldõppe sisse. Ja õnneks paljudega neist jõuabki õigete töövõtetega ilmekast lugemisest, õigest arvutamisest ja perfektsest käekirjast kaugemale. Autistid potentsiaal ja sisemaailm on avastamist väärt!

#4147567:

Statistikas iga teine autistlik laps on vaimselt normarenguga eakaaslastest paratamatult maas. Seega osalist LÕKi tuleb neil isegi eriklassides õppides vahel ette.

Kooli valikul tuleb olla lapsevanemal aus enda ja lapse vastu. Kas lapsel on selge erivajadus või saab ta sotsiaalse poole, olmeliste asjade jm-ga iseseisvalt hakkama ja tal on oma psüühika tõttu lihtsalt hariduslik erivajadus ning vajab kohaldatud keskkonda. Selle järgi valige ka talle sobiva toega kool. Sest kui laps vajab erinevat abi iseseisvaks toimetulekuks ka kooliväliselt, valitud kool seda aga ei arenda ja lapsevanem õigesti ei oska, jääb ta potentsiaal jõukohaselt realiseerimata. Laiema eritoe võimalustega kool pakub erinevaid tugiteenuseid palju laiemalt kui justkui paremat haridust andev tavakool.

Ei saa ju perspektiivis targa lähenemise eest kiita lapsevanemaid, kes oma ehk mitte kõige andekamaid lapsi mitmes eelkoolis ja eraõpetajatega koolitavad, et need eliitkoolide katsetel kindlasti ei põruks. Siis selline etteõpetatud püüdlik laps satub keskkonda, kus on temale ebasobiv tempo ja liig kõrge õppestress ning paraku kannatab millalgi tugevalt nii tema psüühika kui enesekindlus. Laps võib olla väga püüdlik, aga tegelikult ta on ülekoormatud ja väsinud, ta leiab vajalikku tunnustust ja motivatsiooni vähe… ent paradoksaalselt kombel on lapsevanem samaaegselt endaga ilmselt rahul, sest tema tahtis oma lapsele parimat pakkuda – paljukiidetud eliitkool seda ju peab ometi olema. Nii see teadupärast aga iga õppuri puhul pole ja eks üsna sama on ka HEV lapse puhul, kes pannakse vanemate vale valikuga õppima talle sobimatusse keskkonda. Laps on õnnelik, energiline ja motiveeritud ikkagi jõukohases õppevormis, kus ta saab tunnustust ja temale raskemates õppeainetes piisavat toetust.

Kas siin on mainitud, et kõik vajavad erituge ja RÕKi? 🙂

Sellest palju ei räägita, sest autistide eest kõnelevad ikka nendest targemad, aga paraku kaasuvaid hädasid on autismi kõrval esinemas väga sageli. Kellel madalam intellekt, kellel tähelepanu- või kõnehäire, epilepsia vm tervise- v psüühikamured.

Ja juhtub sageli ka seda, et psüühika tõttu eriklassi vajav ja mõnes vallas andekas autist vajab jällegi mõnes teises aines RÕKi. See ei tähenda, et kõik neist. Niimõnigi autist ōpib samal ajal edukalt Treffneris või Reaalkoolis ja toimib andekana mitmel alal. Või teine andekas on samal ajal Masingus või Pätsi koolis, sest tavakooli ülestimulatsioon on talle koormav ja väsitav. Variante on ju oi kui palju.

#4160529:

#4118677:

Kas diagnoosimisel ei olnud juttu, mis koolieas saab? Isegi kui mõne spektrihäire tõttu nõrgema valdkonna puhul on kahtlusi, on mõtet ikka RÕKist alustada.

Aga. Keerulisem on koolitüübi valik. Mina pingutaks, et saada lähimasse erikooli – väiksem kollektiiv, pädevus selliste vajadustega lastega töötamiseks, tugiteenused kättesaadavamad. Lapse jaoks võimalus õppida riikliku õppekava järgi kõige paindlikumal ja toetavamal moel.

Muidugi kui on alust arvata, et aasta kõnearendust annaks palju, siis tõesti koolipikendus.

Äkki sobiks näiteks Heleni kool, kus lapsed läbivad õppekava rahulikumas tempos. Kõnehäire ja suhteliselt ok intellekti puhul on sealne keskkond kohe kindlasti väga sobiv, sest laps saab sealt vabariigi parima logopeedilise eritoe. Kõne mõistmise ja väljenduse parandamiseks on seal eri metoodikad ja see on igas aines primaarne. Klasside suurused on ka mõistlikud – laps leiab endasuguste seas mitmeid sõpru. Koolis on lisaks ka sotsialiseerumise arendamiseks erinevaid vahvaid projekte toimumas, kuhu kõiki kaasatakse, pakutakse palju arendavaid huvitegevusi jne. Tavakoolis väikeklassi lapsi peetakse sageli paariaks – näiliset või paberil neid jah arendatakse ja sotsialiseeritakse võrdselt koos teistega, aga tegelikkuses seesageli siiski ei toimi. Keskkond, kus kogu kool on kerge eritoe vajadusega, on selles osas palju ühtsem, arendavam ja turvalisem.

Kõnehädaga lapse jaoks on Heleni kool kindlasti super koht, aga kui ta on lisaks veel ka autist, siis teda nad ei pruugi osata õigeti toetada ju

Matemaatika nüanssidest ja tekstist aru saamine koos annab hea aimu tõesti. Aga miks tasub erivajadusega lapsel just spetsialisti juurde vaimse võimekuse testi tegema minna, on suuresti selles, et saada aimu ka lapse keskendumise ja tähelepanu hoidmise võimetest. Kuna need on autistidel sageli kaasuvad murekohad, siis oleks hea, kui spetsialist saaks hinnata ka individuaalsete ülesannete lahendamise protsessi. Lapsevanem on oma lapse temperamendiga harjunud, adekvaatne ekspert saab aga testiga hinnata lapse muudki ea- ja normikohast arengut.