Teema: Introverdina/sotsiaalärevikuna töökollektiivis

Teemaalgataja – huvitav oleks teada, kuidas sind lapsena kasvatati? Ma mõtlen, nii lasteiaealisena?

Kas igasugu mõtteavaldused täiskasvanute seltskonnas olid soositud? Või pigem siis kardeti, et laps ütleb äkki midagi, mis mõjub kuidagi segavana, taktitundetuna või märgina “halvasti kasvatatud lapsest” ning seega anti sageli mõista, et kuss, ära plädise igasugu asju – paned mind veel piinlikku olukorda, ole pigem vait – jääb meist parem mulje?

Olen tähele pannud, et viimastel elab hilisemas elus sageli sees mingi sisemine kriitik, kes põrutab: “Ah, mis sa plädised!!!” ja seetõttu on nad kõige üle enda huulte tuleva suhtes ülikriitilised ja ülikontrollivad. Tunduvalt kriitilisemad kui üle teiste huulte tuleva suhtes – mida nad kuulavad sageli päris hea meelega.  Vaikivad.  Suhtlemist ei teki. Ja siis on nad juba veel rohkem kinnitust saanud, et: “Näe, suhtemist pole tekkinud – no mina ikka ei oska ja mina ikka ei saa” Ja see tekitab veel rohkem ärevust/alaväärsust, olukordade kartmist, kus tuleb jääda näit. kollegiga kohviruumis kahekesi jms. (võrdlus: teised ka ei pruugi iga jummala kord midagi öelda, aga nad ei KARDA seda olukorda kolleegiga kahekesi).

Tegelikult tuleks enda sisemist manitsejat, kes kogu aeg põrutab: “Ah – ära plädise!”  veidi vaigistada… Jõuda arusaamisele, et see, mida mina ütleks, ei ole tegelikult objektiivselt võttes tühisem kui see, mida teised ütlevad.

Kui see õnnestub, võib jutt jooksma hakata nii et oh-oh-ohoooo 😀

Inimene pöördub siia sooviga nõu saada, selle asemel hakkate mõttetut ja tühist jama suust välja ajama – et vot teile tühine plädin ei meeldi, aga mida te ise praegu teete.

Mine baari tööle. Ausalt.

Või siis lihtsalt ela, nagu meeldib. Milleks ennast ebavajaliku või ebameeldivaga vaevata?

#3580652:

Jah, mõistan, mida kirjutad. Paraku kõik inimesed ei mõista introverte. Olen kord ühel koolitusel grupitöö käigus töökaaslase käest pastakaga peaaegu vastu vahtimist saanud – ah kirjuta, esine sina ka vahest.

Noo ära nüüd kõigi eest räägi. Introvert ei ole ometi puudega (kui tõesti mingit diagnoosi pole), et peaks eeliseid saama meeskonnatöös. Enamik introverte ei kuuluta uhkelt, kuidas nad “tühiseid” teemasid ei kannata, vaid teevad oma etteasted-esinemised hambad ristis ikka vajadusel ära. Mis sa arvad, et enamikule meeldub esineda või? Ei, selliseid on ikka üksikud ja neilgi võib tõepoolest hinge täis ajada, kui mõni MITTE KUNAGI pole valmis tiimi heaks ette astuma ja alati eeldatakse seda aktiivsemalt suhtlejalt. Mis õigusega?

#3580673:

#3580652:

Jah, mõistan, mida kirjutad. Paraku kõik inimesed ei mõista introverte. Olen kord ühel koolitusel grupitöö käigus töökaaslase käest pastakaga peaaegu vastu vahtimist saanud – ah kirjuta, esine sina ka vahest.

Noo ära nüüd kõigi eest räägi. Introvert ei ole ometi puudega (kui tõesti mingit diagnoosi pole), et peaks eeliseid saama meeskonnatöös. Enamik introverte ei kuuluta uhkelt, kuidas nad “tühiseid” teemasid ei kannata, vaid teevad oma etteasted-esinemised hambad ristis ikka vajadusel ära. Mis sa arvad, et enamikule meeldub esineda või? Ei, selliseid on ikka üksikud ja neilgi võib tõepoolest hinge täis ajada, kui mõni MITTE KUNAGI pole valmis tiimi heaks ette astuma ja alati eeldatakse seda aktiivsemalt suhtlejalt. Mis õigusega?

Kumb on parem, kas see kui ettekande teeb ära inimene, kellel see hästi välja tuleb või inimene, kes näost punasena ja hääle värisedes kuidagi sellest läbi puterdab ennast? Viimasel juhul ei kannata mitte ainult see inimene vaid ka presenteerimise kvaliteet ja mulje sellest tööst üleüldiselt.

#3580822:

#3580818:

Kumb on parem, kas see kui ettekande teeb ära inimene, kellel see hästi välja tuleb või inimene, kes näost punasena ja hääle värisedes kuidagi sellest läbi puterdab ennast? Viimasel juhul ei kannata mitte ainult see inimene vaid ka presenteerimise kvaliteet ja mulje sellest tööst üleüldiselt.

Olen näinud introverte suurtel konverentsidel edukalt esinemas. Arvan, et enamik (eestlastest) on suuremal-vähemal määral introverdid. Jutt ei käi praegu nendest kohvikusolistidest, vaid ülejäänutest, tavalistest keskmistest, kes end nendel juhtudel kokku võtavad (peavad võtma) ja kellelt järgmine ja järgmine kord seda taas ja taas eeldatakse. Sest tema ju on teinud, temal on aega, temal tuleb välja. Tegelikult inimene lihtsalt teeb endaga tööd, pingutab. Võibolla ka nutab enne ja pärast esinemist, aga teeb ära.

Mitte ei ole see mugavusintrovert, kellest need teemad siin räägivad.

Ja mina ei räägi neist, kes ikkagi esinemisega hakkama saavad vaid neist, kes ei saa. Oletan, et sa ei tea, mis on tõeliselt tugev esinemishirm. Ma ei räägi mingist kergest ebamugavusest siin.

#3580807:

#3580682:

Puue just mitte, aga grupitööd on sotsiaalärevikele ekstra suur ebamugavus ja stress ning sageli nende aju jooksebki lihtsalt blokki ja nad ei suuda kaasa mõelda. Ja see, kui keegi hella kohta sel ajal torkima kukub, teeb olukorra veel hullemaks.

Kui puuet pole, siis täiskasvanud inimene võtab end kokku ja täidab ülesanded ära. Kas töökaaslased peaksid kõik kursis olema inimese isiklike iseärasustega? Kuhu see häbenemine ja tagasihoidlikkus siis sel juhul jääb?

No igas kollektiivis on teada, kes on vaiksed ja introvertsed ning ei kipu suure grupi ees sõna võtma. Mis jutt see nüüd on, et ühes kollektiivis pole inimeste iseärasused teada???? Päriselt? Niimoodi käid tööl ja sul pole õrna aimugi? See on meeskonna töö üks aluseid, et sellega ollakse kursis ja tööülesannete puhul püütakse sellega arvestada, mis on kellegi tugevaim külg ning seda ära kasutada. Esinejaks pole mõtet lükata seda, kes sellega hakkama ei saa ja rutiinset töölõiku pole mõtet tegema panna grupi kõige kärsitumat inimest jne.

#3580576:

Teemaalgataja – huvitav oleks teada, kuidas sind lapsena kasvatati? Ma mõtlen, nii lasteiaealisena?

Kas igasugu mõtteavaldused täiskasvanute seltskonnas olid soositud? Või pigem siis kardeti, et laps ütleb äkki midagi, mis mõjub kuidagi segavana, taktitundetuna või märgina “halvasti kasvatatud lapsest” ning seega anti sageli mõista, et kuss, ära plädise igasugu asju – paned mind veel piinlikku olukorda, ole pigem vait – jääb meist parem mulje?

Olen tähele pannud, et viimastel elab hilisemas elus sageli sees mingi sisemine kriitik, kes põrutab: “Ah, mis sa plädised!!!” ja seetõttu on nad kõige üle enda huulte tuleva suhtes ülikriitilised ja ülikontrollivad. Tunduvalt kriitilisemad kui üle teiste huulte tuleva suhtes – mida nad kuulavad sageli päris hea meelega. Vaikivad. Suhtlemist ei teki. Ja siis on nad juba veel rohkem kinnitust saanud, et: “Näe, suhtemist pole tekkinud – no mina ikka ei oska ja mina ikka ei saa” Ja see tekitab veel rohkem ärevust/alaväärsust, olukordade kartmist, kus tuleb jääda näit. kollegiga kohviruumis kahekesi jms. (võrdlus: teised ka ei pruugi iga jummala kord midagi öelda, aga nad ei KARDA seda olukorda kolleegiga kahekesi).

Tegelikult tuleks enda sisemist manitsejat, kes kogu aeg põrutab: “Ah – ära plädise!” veidi vaigistada… Jõuda arusaamisele, et see, mida mina ütleks, ei ole tegelikult objektiivselt võttes tühisem kui see, mida teised ütlevad.

Kui see õnnestub, võib jutt jooksma hakata nii et oh-oh-ohoooo ????

Sel juhul ei ole perekooli foorum üldse hea koht.
Enamasti saad siin teada kuidas sa teed ja mõtled valesti. teiste arust. Ja kui väiksena ei tohtinud plädiseda. /Nõme väljend, kes seda küll kasutab/. Siis siin saad juba siis, kui teed teema, mis teistele tundub igav või juba olnud. / nagu teemaalgataja oleks süüdi, et mõni külastab seda lehte nii palju, et mingi teema on mõne jaoks juba tüütu/

Tegelikult aitab muidugi uuesti ja uuesti esinemiste läbi tegemine. Võin öelda, et kui õppekavas on piisavalt grupitöid ja esinemisi, siis kõik tudengid harjuvad lõpuks selle esinemisega enam- vähem ära. Jah, pabistad ja närvitsed, see on normaalne, aga mida rohkem esined, seda paremaks ja valutumaks see esinemine muutub. Minu nipp selle vastu, et teksti otse maha ei loeks on see, et ma kodus tõesti vähemalt kümme korda kannan ettekande iseendale ette, õppides pähe hoopis teise ülesehitusega laused, kui slaididel on koos asjakohaste pauside ja mõttekohtadega. Kõik need pausid ja mõttekohad harjutan ka une pealt selgeks. Siis ei jää muljet justkui vuristaksin maha lugeda.

Panen tähele, et inimesed pakuvad erinevaid lahendusi, millest rääkida teistega. Aga kel pole seda probleemi, siis nad ei mõista, et sellised inimesed ei oska ( taha, suuda) ükskõik mis teemast vabalt suhelda. Isegi kui oleks rääkida. Ise olen samasugune, aga õnneks enda sõpradega olen “teine inimene” ja suhtlen vabalt. Ja seetõttu mind ka ei häiri see, et ma tööl vaikne olen. Olengi rahu teinud ja mulle meeldibki, et mind ei teata, sest kõigil pole vaja teada kes ma tegelikult olen. Teavad need, kes teavad ja neid pole palju.

See tundub tõesti juba ei tea mitmes teema samal teemal. Minu meelest on hoopis imelik see et TA nagu möödaminnes mainib abikaasat, ehk selles osas küsimust pole. Samas see kategooria kannataks ju esimesena, või ei?

No kuidas küll õnnestus üldse suhet arendada, abielluda ja suhtes püsivalt edasi olla kui nii kohutavalt kinnine isiksus vaevab? Või oli neti või Tinderi tutvus endalaadsega kes ka suhtlusest eriti ei huvitu?  Ja see on läbiv kõikides taolistes teemades, mees on neil alati kõikidel, jääb mulje et nendega tutvumine käib lennu pealt, ja nüüd siis, palun väga, töökaaslastega ei saa millegipärast üldse jutule. Ma ei kujuta sellist situatsiooni ausalt hästi ettegi, ei tundu tõene.

Ma olen ka introvertne. Lapsepõlves ei rääkinud kellegagi. Meie ajal lihtsalt polnud tunde- ja suhtlemiskasvatust. Tegelikult on ju nii, et kõik inimesed vajavad suhtlemist. Ole kui introvertne tahes, ka sinul on vaja suhelda. Kõik on õpitav ka samall tall. Kui sul pole midagi enda kohta rääkida, siis küsi kuidas teisel läheb ja las ta siis räägib ennast oimetuks. Vahel nooguta, ütle mhmh ja imesta asjade üle, mida sa varem kuulnud polnud. Kui väsid suhtlemisest, siis täna toreda vestluse eest ja vabanda end (pean veel enne koosolekud ühe raporti üle vaatama, mulle tuli meelde et pidin emale helistama, mul on veel natukene lõunapausi jäänud vms.) Alati ei pea ülevoolavalt lobisema ja alati ei pea kuulama. Tee endale rutiin, näiteks igal teisipäeval ja neljapäeval astun oma mugavustsoonist välja ja söön kellegagi koos lõunat. Siis tead, et oled pingutanud ja tead ka seda millal ja kui kaua see kestab. Ülejäänud aja võid olla see, kes sa tahad olla. Ma olen sirvinud Internetis ja leidnud sealt, kuidas 4-5 aastaseid teistega suhtlema ja small talli tegema õpetatakse. See on mind palju aidanud.