Teema: introvertidest

Ma püüdsin oma 30-ndates eluaastates kohutavalt olla ekstravertne. Osalesin kõikidel tööüritustel, istusin ja lobusesin lõunalauas, suhtlesin sõpruskonnaga. Ma uskusin, et see on harjutamise küsimus – et ma suudan oma loomust muuta. Sest tõesti, meil on ekstravertide maailm ja kui sa ei ole pildil, siis muudkui urgitsetakse ja uuritakse, miks sa ei käi kuskil, mis sul viga on …

Oh, kui kurnav see kõik oli. 40-ndates eluaastates jõudis minuni ükskord rahu ja enesekindlus, olen see kes olen. Kui keegi urgitseb, ütlen südamerahus, olen introvert ja kõik. Osalen ainult nendel üritustel, kus tõesti tahan ja lõunat võin ka vabalt süüa üksi ja nii hea on olla, kui ei pea ennast väsitama pideva suhtlusega.

#4064042:

Kohtutav, kui sa pead kogu aeg teesklema oma põhiolemuse vastu.

Miks kogu aeg? Vastupidi, ajaliselt ja vaimselt koormuselt saab nii ju palju kiiremini selle suhtlemisjama maha. Töö tehtud, lambad terved ja hundid söönud. Minu kui introverdi põhiolemust segab ikka see, kui minu ruumi tungitakse. Miski ei tekita ümbritsevates nii palju uudishimu ega uurimissoovi, kui inimene, kellest midagi ei teata.

#4063942:

#4063927:

Kas te, introverdid, olete mingil perioodil oma elus tundnud soovi olla ekstravertsemad, soovinud olla teistsugused? Olete te algusest peale olnud rahul oma introvertsusega või olete tshtnud olla seltskondlikum, soovinud olla kuuldavam-nähtavam. Trükin telefonis ja millegipärast tekst hüpleb kogu aeg

Mina paadunud introverdina olen üks nähtavamaid ja kuuldavamaid inimesi. Ma isegi riietun kirevalt nagu papagoi, räägin valjusti ja vestlen palju, töötan väga suhtleval tööl. See on absoluutselt teadlik tegevus. See on kest, turvarüü. Lapse ja varateismelisena sain aru, et kui ma seda väljaspoole suunatud maski ette ei pane, hakkavad kõik urgitsema tõelises minus. “miks sa vaikid, kas kõik on korras, no räägi mulle sellest, aga lähme sinna, mis sa häbened, ole avalam, räägi mulle endast” jne jne. See on introverdi nipp number üks – tee iga päev näiteks töökaaslastele suu lahti ja räägi midagi pinnapealset ja suht pikalt – ja mitte keegi ei hakka sinus urgitsema, sest nad arvavad, et tunnevad sind. Pajata, et käisid sünnipäeval, kuigi tegelikult oli viimane sünnipäevakülastus 8 aastat tagasi. Maini, et lähed varem ära, sest sõbrannaga restoranis kokku saada. Tulemus see, et kui sa firmapeole ei ilmu, siis ei arutle kolleegid, et sa ei käi kunagi üldse kuskil ja oled väga suletud inimene, ei tea mis saladus sul on. Nad usuvad, kui ütled mokaotsast, et rõve peavalu tabas. Ühesõnaga – anna 2×10 min etendus iga päev endale vähem valusal ajal ja sa pääsed igasugusest surkimisest. Kui inimestel pole sinu kohta teavet, nad kas hakkavad urgitsema või mõtlevad selle ise välja. Anna neile teavet, millest nad arvavad, et teavad sind põhjani. Ära iial jää vait, kui keegi küsib näiteks, kas sul elukaaslane on või kuidas pereelu sujub. Hinga sisse ja välja ja leelota 10 min, kuidas te scrabblet mängite või mis ühepajatoitu mees tegi. Kuni küsijal on juba kõrini ja ta tähelapanu on haihtunud. Aga ära räägi midagi huvitavat, et tekiks edasisi küsimusi.

Milleks see tsirkus, küsite? Aga selleks, et lastaks introvert edasi olla. Räägid, mida sülg suhu toob, siis kui endale mugav ja keegi ei püüa su hinge ronida ja sind “tundma õppida”, sest nad juba arvavad, et tunnevad sind.

Damn. Geniaalne.

Ma nooremana põdesin üsna palju, et ei ole selline osav smooltolkija. Vanemaks saades selle pärast enam ei muretse, kui pole midagi öelda, olen vait. Kuigi sisimas imetlen ikkagi ekstravertide oskust vestluses küsimusi esitada. Mul on tööalaselt sellist “urgitsemist” vahel vaja ja ma pean üsna palju pingutama, et neid küsimusi välja mõelda.

Nagu siin eespool välja toodi, siis introvertidel pole suhtlusprobleeme nagu autistidel. Introverdid oskavad väga hästi suhelda. Võibolla isegi paremini kui ekstraverdid, sest süvenevad suhtluspartneri juttu. Ma olen õpetajana töötanud ja pole absoluutselt mingi probleem asendajana võõra klassi ette minna. Aga pidevalt seda tehes on see väga väsitav. Lihtsalt see suhtlusjaks saab otsa ja siis on vaja mõnda aega oma sisekosmoses hulpida.

#4063927:

Kas te, introverdid, olete mingil perioodil oma elus tundnud soovi olla ekstravertsemad, soovinud olla teistsugused?

Väikeste lastega, jah. 1) Esimene laps oli hiliskõneleja – issand, kui süüdi ma ennast tundsin, et introverdina paljuneda julgesin. Ta kõnet takistas tegelikult füüsiline probleem, operatsioon aitas, lisaks teine laps oli kiire kõnearenguga, st viga ei olnud minus. Aga spetsialistid teadsid täpselt, et ma lihtsalt ei räägi lapsega. 2) Sest kodus ei saa end nii hästi laadida, mingis vanuses lastega oled kogu aeg vaimselt välja puhkamata, isegi kui mees on igati kaasatud. Aga see aeg on pikas plaanis siiski piisavalt lühike.

#4063927:

Olete te algusest peale olnud rahul oma introvertsusega või olete tshtnud olla seltskondlikum, soovinud olla kuuldavam-nähtavam.

Suuremat seltskondlikkusest pole igatsenud. St olengi alati selline, kes hea meelega käib ja on, aga peab end pärast lihtsalt laadima. Niisama väga ei esine, aga koosolekuid vean ja loenguid pean probleemideta.

Mul on vist selles osas vedanud, et minult eriti ei nõuta mingit eraelulise info jagamist. Kolleegidega vahel ikka tuleb jutuks, mida keegi nädalavahetusel tegi vms, aga alati on neid, kes on tegusamad olnud kui mina ja kes rõõmsalt seda ka jagavad. Aga mis mind peaaegu igapäevaselt tööl häirib, on see, kui mingeid asju lõputult arutatakse, vahepeal teemast kõrvale kaldutakse jne, aga lahendusele lähemale ei jõuta. Mul on vahel selline tunne, et mõnel inimesel on kohati kogu nende aju rääkimisega nii hõivatud, et mõtlemisega samaaegselt enam tegeleda ei saa. Seda on hästi näha ka osade poliitikute puhul näit. debattides (ehkki ebamugavatele küsimustele ümmarguste vastuste andmine on vähemalt osaliselt kindlasti ka taotluslik ja nad on seda harjutanud). Aga kuna ma ise üritan koosolekute ja ka niisama vestluse käigus ikka maksimaalselt kaasa mõelda, siis eelistaksin, et jutt oleks nii sisutihe, et ma ei peaks ekstra aju pingutama selleks, et mürast ja lõpututest erinevas sõnastuses kordustest olulist ja uut infot välja filtreerida. Sellepärast eelistan võimalusel ka kirjalikku suhtlust, igasugustele videojuhistele kirjalikke juhendeid jne – seal on kuidagi lihtsam ebaolulisest kiiresti üle libiseda.

#4064044:

#4064022:

#4064014:

Introverdid vajaksid ehk väga jõulist ja väga nähtavat toetuskampaaniat. Igasugustele ju tehakse neid kampaaniaid, intovertide jaoks võiks ka olla. Et ühiskond õpiks nende vajadustega arvestama ega survestaks olema nii-öelda pidevalt pildil.

Mind küll keegi ei survesta olema pidevalt pildil. Pole kolm päeva ühegi inimesega rääkinud, ei teagi, mis kraaksatus kõrist tuleb, kui teisipäeval tööle lähen.

Ja sa tahaksid, et oleks suur reklaamikampaania, mis tõmbaks sulle veel rohkem tähelepanu ???? ? Et inimesed hakkaksid küsima, mis tunne on olla introvert ja kas sa oled seda kogu aeg olnud ja kas sa tahaksid olla ekstravert ja mida sa üksi teed jne jne?

Ma sain küll aru, mida ta mõtles. Kui mina olin laps, siis introvertsusest ei räägitud. Introverdi kohta öeldi, et ah ta on selline vaike või arg. See vaikne olemine oli lihtsalt nagu mingi halb komme, mis tuleb välja juurutada. Õpetajad õiendasid ja pilasid nende kallal, hakka ometigi rääkima, proovi julgem olla, millal sina ka suu lahti teed jne. Sunniti neid jõuga teiste ees esinema ja rääkima.

Nüüd on noored juba teadlikumad ja ta julgeb selle välja öelda – ma olen introvert, palun ära suru mulle seda ja toda peale.

Ma siiamaani kuulen vahetevahel, et ma olevat arg või häbelik. Sest ma ei räägi nii palju. Nagu…ei, mul lihtsalt ei ole hetkel midagi öelda. Või konkreetelt sulle. Või seltskonnas kõik teised räägivad nii palju, et ma ei jõua mõtlema hakatagi, et mida öelda, kui juba on keegi teine seda öelnud või teema edasi liikunud. Kuidas sellest nii raske  on aru saada.

#4064107:

#4064062:

Ekstraverdid on head massisuhtlejad, väejuhid, müüjad.

See on veel üks üldlevinud müüt, et hea müüja on ekstravert, kes kõik oma pläraga surnuks räägib. Reaalsuses eksisteerib mitmeid erinevaid müügitehnikaid ja paljudes nendest on introverdid oluliselt edukamad, kuna introvertidele on lihtsam ja loomuomasem kuulata ja analüüsida ning enda poolt lausutav n.ö. kümnesse suunata. Nii on võimalik mõne ekstraverdiga edukalt lihtsalt tema kuulamise ja konsulteerimisega müügitehing ära teha.

Ekstraverdid saavad kuskil kaubanduskeskuse koridoris suvainimesele üks kord augu pähe räägitud. Enamik suurkliendihaldureid, keda mina tean, on introverdid. Aga mitte arad. Nad lihtsalt ei lenda peale nagu kaarnakari vaid loovad püsivamaid suhteid, on vähem lärmakad ja kuulavad paremini = täidavad kliendi soovid paremini ja täpsemalt.

#4064044:

Ma sain küll aru, mida ta mõtles. Kui mina olin laps, siis introvertsusest ei räägitud. Introverdi kohta öeldi, et ah ta on selline vaike või arg. See vaikne olemine oli lihtsalt nagu mingi halb komme, mis tuleb välja juurutada. Õpetajad õiendasid ja pilasid nende kallal, hakka ometigi rääkima, proovi julgem olla, millal sina ka suu lahti teed jne. Sunniti neid jõuga teiste ees esinema ja rääkima.

Nüüd on noored juba teadlikumad ja ta julgeb selle välja öelda – ma olen introvert, palun ära suru mulle seda ja toda peale.

Just, paljud introverdid on kogenud/kogevad diskrimineerimist nii lapsena kui täiskasvanuna. Kohati tunnevad introverdid, et neid ei aktsepteerita sellisena nagu nad on ja nad peavad oma loomist selgitama, õigustama, teesklema. Ühiskond peaks introvertide hingeelu laialdasemalt tutvustama ja introverdid ausse tõstma. Lisaks tuleks koolid ja töökohad kohandada introvertidele sobivaks ning vaadata üle õppimis- ja töövormid, et need ei ahistaks ega väsitaks introverte.

Kõige enam kahetsesin introvertsust peale esimese lapse saamist. Temast oli 6kuusena aru saada, et see laps on ekstravert. Nii tohutult tahtis suhelda, edvistas võõrastega, õitses seltskonda sattudes. Kuidas mina introverdina, pean saama sellisele lapsele luua võimaluse oma parimad omadused välja tuua!?

Palju oli seda, et kuna mina olen introvert, siis igasugustest emme-gruppidest arvati mind vaikimisi välja ja selle pärast kannatas laps. See oli õudne tunne. Mehel oli samaealiste lastega sugulasi, soojendas nende kõigiga suhted üles, hakkasime käima palju mänguväljakul ja mängutubades, panime juba 1.5aastasena hoidu. Ja nii ta kasvas. 4-5aastasena hakkas ise sõpru leidma, aga esimesed aastad oli julm meiepoolne pingutus, et laps saaks piisavalt suhelda. Õhtuti olin täiesti tühjaks sidruniks pigistatud sellest.

#4064133:

#4064120:

Ühiskond peaks introvertide hingeelu laialdasemalt tutvustama ja introverdid ausse tõstma. Lisaks tuleks koolid ja töökohad kohandada introvertidele sobivaks ning vaadata üle õppimis- ja töövormid, et need ei ahistaks ega väsitaks introverte.

Esmalt peaks iga inimene siiski püüdma süveneda ja ise ennast aitama, enne kui ühiskonnalt nõuda. Välja töötama sobivad toimetulekumehhanismid, sügavalt läbi mõtlema, kuidas oleks kõige lihtsam ise ennast ka aidata, kui juba on raske. Kuidas end maha laadida, kuidas taastuda, kuidas olla efektiivne, aga samas ennast ise säästa. Vaadakem üle on töökohavalik ja eriala. Räägime perega üksiolemise vajadusest. Teeme selgeks, mis kollektiivis saame töötada või hobitada ja millises ei. Siis alles hakakem rusikat lauale lööma ja nõudma, et need teised meid ei ahistaks ega väsitaks. Vaadakem enne peeglisse, mõelgem, mis saame ise ära teha, enne kui hakkame nõudma, et teised end muudaks.

Kas sa ütleksid seda ka tumedama nahavärviga inimesele või sootule inimesele? Just ühiskond peab hea seisma, pingutama ja kampaaniaid korraldama, et kõik end aktsepteerituna tunneksid.

“Ise oled süüdi, et selline oled” ajad on pöördumatult möödas.

Mina olen küll introvert ja sotsiofoob aga paljud inimesed seda ei tea. Rahva seas olen jutukas ja suhtlev, mind on kuulda ja näha. Töökoht nõuab ka palju suhtlemist ja enese kehtestmist, sellega probleemi ei ole. Aga see on vaid roll. Peale suhtlemist täis päeva või töönädalat vajan aega omaette, et end laadida ja jälle “inimeseks” saada. Õhtuti lülitan end ümbritsevast natukeseks välja, kuulan muusikat või loen raamatuid ning võimalusel ei suhtle.

Appppiii, kui amatöörlikud arutelud teil on…..

#4064147:

#4064133:

#4064120:

Ühiskond peaks introvertide hingeelu laialdasemalt tutvustama ja introverdid ausse tõstma. Lisaks tuleks koolid ja töökohad kohandada introvertidele sobivaks ning vaadata üle õppimis- ja töövormid, et need ei ahistaks ega väsitaks introverte.

Esmalt peaks iga inimene siiski püüdma süveneda ja ise ennast aitama, enne kui ühiskonnalt nõuda. Välja töötama sobivad toimetulekumehhanismid, sügavalt läbi mõtlema, kuidas oleks kõige lihtsam ise ennast ka aidata, kui juba on raske. Kuidas end maha laadida, kuidas taastuda, kuidas olla efektiivne, aga samas ennast ise säästa. Vaadakem üle on töökohavalik ja eriala. Räägime perega üksiolemise vajadusest. Teeme selgeks, mis kollektiivis saame töötada või hobitada ja millises ei. Siis alles hakakem rusikat lauale lööma ja nõudma, et need teised meid ei ahistaks ega väsitaks. Vaadakem enne peeglisse, mõelgem, mis saame ise ära teha, enne kui hakkame nõudma, et teised end muudaks.

Kas sa ütleksid seda ka tumedama nahavärviga inimesele või sootule inimesele? Just ühiskond peab hea seisma, pingutama ja kampaaniaid korraldama, et kõik end aktsepteerituna tunneksid.

“Ise oled süüdi, et selline oled” ajad on pöördumatult möödas.

Mina kui introvert pole seda öelnud, et “ise oleme süüdi”. Kaugel, väga kaugel sellest. Ütlesin, et esmalt keskendume ja püüame ise ennast aidata, oma toimetulekumehhanisme arendada, mõtleme, kuidas saame enda “kruusi” täis hoida, mis on need sammud, kuidas mahalaadimist kiirendada ja siis hakkame nõudma. Alustagem ikka iseendast. Mõttetöö tulemusena on näiteks mul väga selged tegevusjuhised enda jaoks, kui hoolimata kõigest peaks suhtlemislained keset tööpäeva pea kohal kokku lööma ja ma selles surmani väsima. Ei, teised 16 mitte-intoverti kontoris ei pea siis minu ümber vaikusemulli looma ja ennast maha suruma. Ma pole olulisem kui nemad.

#4064165:

#4064156:

#4064147:

Kas sa ütleksid seda ka tumedama nahavärviga inimesele või sootule inimesele? Just ühiskond peab hea seisma, pingutama ja kampaaniaid korraldama, et kõik end aktsepteerituna tunneksid.

Inimene ise peab siiski ka enda heaks midagi tegema, suhtumine, et ainult ühiskond peab, on äärmiselt hirmutav.

Ühiskond – need on ju teised sinuga sama võrdsed inimesed. Igaüks eraldi isiksus. Mitte mingi mass.

No just – ja suhtumine, et need kõik teised isikud peavad minu heaks midagi tegema, aga mina ise ei pea – see ongi absurdne.