Teema: introvertidest

#4064141:

Aa, sa oled see lilleke pasameres? Kõik teised tahavad lakkamatult puurida, sina oled ainus ohver ja introvert maailmas. Minu arust on su mõttekäik totaalselt vigane. Sa jätad teistele mulje, et sinu torkimine on ok. Selle, et nad vahepeal sinu torkimise järele jätavad, kirjutad sa oma “geniaalse võtte” arvele, aga tegelikult jätaks nad sind rahule ka ilma selle totra teatrita

Sul on mingi tigeduse probleem ehk?

Teismelisena välja töötatud süsteem töötab isiklikult minu jaoks läbi keskkooli, kahe ülikooli, 6 töökoha ja lugematu arvu spordilaagrite, huviringide, hobireiside, sünnipäevade, juubelilaudade, jaanipidude, rühmareiside ja muu säärase. Uus töötaja töökohal, ma ju näen, kuidas püütakse uurida ja kui teine ei räägi, mõeldakse peades välja mingi konstruktsioon ja juttu jätkub kauemaks. Ma surun selle kahe nädalaga uues kohas maha ja asi ants. Kuidas ma tean, et nad ei tunne enam huvi? Sest näen, kui palju torgitakse teisi uusi (introverte) ja kui hästi suhtutakse minusse. Muidugi olen nende jaoks veider. Aga kui see toob kaasa selle, et jäetakse rahule, aga samas peetakse heaks kolleegiks (viimases töökohas 10 aastat, nendest kuuel parima kolleegi auhind, töökaaslasi kolmekpmne kanti), siis see on tõestus, konkreetselt minu puhul see töötab. Mina omas mullis, see veider, aga tore kolleeg. Ja MOTT 🙂

Just minu jaoks sobib minu meetod. Pole kunagi olnud tõrjutu, sest mind pole vaja tõrjuda. Pole kunagi olnud eriliselt tagaräägitu, sest kõik arvavad, et teavad. Pole kunagi see, keda enam ei kutsuta, sest kui tahan, siis lähen. Introverdina on soov elada omas mullis ja mulle isikikult töötab see. Polegi seda reklaaminud kui geniaalset üldsobivat võtet.

#4064052:

#4063938:

Ühiskond on üles ehitatud eelkõige ekstravertidele mõeldes.

See ongi normaalne. Nurgasnorutajatega edasi ei liigu.

No vat siis, tüüpiline näide pealiskaudsest ekstraverdist. Ta loeb teksti üle rea, ei süvene, on tihti kinni ka oma mõttemallides (introvert on see norutaja seal nurgas).

Tundub, et meie tänane maailm ongi suures osas selline – meedia paneb lööva pealkirja, sest siis on kindel, et ehk artikkel ka avatakse, pealkirjas oleva infoga ei pruugigi seal mingit seost olla. Inimesed tormavad ühelt ürituselt teisele, ühelt reisilt teisele, süvenemata millessegi. FB-s olevate like-de kogus määrab enesehinnangu ja -tunde. Mulle tõesti meeldib olla introvert, kogu seda tsirkust eemalt pealt vaadata, mõnikord, kui tahan, siis ka osaleda. Aga enesehinnang ja heaolutunne on mul ikka sisemine, ei sõltu tuttavate arvamustest, like-de arvust ega töökaaslaste hinnangutest.

#4064178:

Kas panete tähele üht huvitavat tendentsi? Siin teemas on vastustel üsna vähe plusse ja eriti vähe miinuseid. Kas võib olla, et introverdid üldiselt kasutavadki harva võimalust midagi kiita/laita?

Millest see järeldus, et teemat ainult introverdid loevad? Pigem huvitab selline teema rohkem intelligentset perekoolikat (loe: inimest, kes saab aru, mida introvertsus tähendab), kes panevadki plusse-miinuseid mõistlikult.

#4064191:

Arvestades, et introverte on peaaegu pool ühiskonnast, siis miks ikkagi peaks nemad olema need, kes ennast peavad muutma, aga ühiskond nendega ei pea arvestama.

Mis mõttes muutma? Kas sa süvened ka üldse, mida ta kirjutab? Ja palun selgita, miks siis see introvertide pool ei pea arvestama teise poolega ühiskonnast ehk ekstravertidega? Mõlemad peavad arvestama mõistlikult teise poolega ning tegelema iseenda probleemidega, neid võimalikult madalal tasemel hoides. Ei pea ekstraverdid end introvertide pärast muutma ega vastupidi.

#4064116:

#4064094:

Mina olen ambivert. Osad siinsed kommenteerijad, kes ennast introverdiks peavad on ka tegelikult hoopis ambiverdid.

Ah issand, hakkab pihta. Mul mees ajab sama juttu kuigi on ise täiesti äratuntavalt ekstravert.

Ma olen siiski rohkem introvert. Armastan omaette nokitsemist ja üksiolemist ning teised inimesed häirivad mind. Ma ei talu inimmasse, ma ei käi kunagi suurüritustel, laatadel või soodusmüükidel.
Mulle ei meeldi olla tähelepanu keskpunktis, kuid ma olen väga kohanemisvõimeline ja kui vaka, siis teen selle ka ära, aga ma ei naudi seda. Ma lähen harva kuskile kodust välja, kui kuskile kutsutakse, aga kui ma seda juba teen, siis olen seltskonna hing, kuid ma pean seda raisatud ajaks. Selle asemel oleks võinud kodus üksi raamatut lugeda. Just kõik see teeb minust ambiverdi.

#4063938:

Ühiskond on üles ehitatud eelkõige ekstravertidele mõeldes. Jah, vahel on raske. See ei tähenda, et ise samasugune olla sooviksin. Soovin, et ühiskond oleks teistsugusem.

Hm? Et kõik teised peavad muutuma, mitte sina, kes sind ümbritsev elu (vahel) häirib? Väga enesekeskne mœtlemine.
Mul on kolleeg, kes ei jäta ja ühesli olukorras mainimata, et ta on “selline vaiksem inimene”. Reaalsuses tähendab see seda, et igat esitlust, projekti tutvustust ja sõnavõttu peavad teised tegema, sest tema on ju nii vaikne inimene. Kui on aga vaja teisi taga tõmmata ja/või kritiseerida, on paras fuuria ja tulehark, sest “need rähklejad väsitavad mind”.
Tema arvates ka võiksid teised muutuda, mitte et otsigu tema omale sobivam töö, kus käiakse kikivarvul ja ollakse üksinda toas. Väga tüütu igatahes.

Mina arvan, et introverdi tunnuseks on mitte omada sotsiaalmeedia kontosid. Introvert võib elada väga kirevat elu -lapsed, kodu, lemmikloomad, reisimine, hobid – kuid nad ei oma SM kontosid ja ei jaga oma elu teistega, kuigi nö materjali oleks küllaga. Samas neid ei huvita ka teiste inimeste elud.

#4064049:

#4064035:

Jumal, kui väsitav võib selline elu olla. Miks sa arvad, et sul introvert olla ei lasta?

Lastakse ikka, aga hakatakse küsima ja uurima. See on introverdile raske. Iga kord pead nagu oma kookonist välja tulema, kui keegi midagi pärib ja tunned, et sind raputatakse oma sisemaailmast välja alati ebasobival ajal. Ja see just on väsitav.

Mask ette panna on tuhat korda vähem väsitav, kui saad seda teha enda rütmis ja siis, kui suudad end ise selleks motiveerida, mitte siis, kui keegi sisse sõidab ja jutuga peale lendab. Kuulamine on ka väsitav.

Oluliselt lihtsam on selliste torkimiste ja survestamiste ja küsitlemiste vältimiseks esitada oma jutud sisuliselt olematu infoga sulle sobival ajal. Kuulajatele jääb mulje, et mis siin enam küsida ja urgitseda, sest me ju teame temast piisavalt. Tegelikult oled end päästnud nii kuulujuttude, ootamatute küsimuste, sissesõitmiste, ootamatute kõnetamiste eest sellega, et sulle sobival ajal oled andnud endast kuvandi kui väga avalast inimesest, sisuliselt aga rääkinud suvalist igavat pläma. Võib ka öelda nii, et kui seda süstemaatiliselt teha (jah, 2×10 min päevas on täiesti piisav, isegi vähem on piisav), siis ei hakka keegi varsti enam üldse midagi küsima, sest piltlikult öeldes nad mõtlevad, et parem ei küsi midagi, hakkab jälle pikka juttu rääkima oma onust, kassist, klassikokkutulekust või eelmise kevade ilmast. Ja lihtsa vaevaga ongi võimalik püsida endale sobivatel aegadel oma kookonis. Mida aga ongi tarvis saavutada. Sest see lühendab oluliselt vajalikku taastumisaega, kui introvert nö võtab hoobi vastu, kui talle sobib, mitte ei kista teda maailma ette, kui keegi teine tahab.

Nii lihtsalt on sada korda kergem elada introverdina.

Olen üsna äärmuslik introvert, keegi ei uuri ega küsi ega urgitse midagi. Mis imelikus kollektiivis sa töötad?

Ma olen introvert ja parim kaitse “rünnaku” ehk igasuguste küsimuste vastu on ise küsimine. Paljudele inimestele meeldib rääkida. Ainult küsi, igast vastusest saab veel edasi aretada 5 küsimust. Samal ajal kui teised jutustavad oma elu, saab rahulikult hinge tõmmata, omi mõtteid mõelda. Üldjuhul pole inimestel enam vajadust veel minu kohta midagi uurida ja see mulle sobib. Mina ikka paar korda aastas vean end firma üritustele kohale ja siis on elu päästjad wc kabiinid. Kui hea on sinna minna, istuda, keegi ei näe, keegi ei räägi, keegi ei tea et ma seal olen. Laen end seal 5 minutit rahulikult ja siis jälle keep smile ette ja edasi.

Mulle pole introvertsus elus kuidagi probleem olnud.

Koolis olin heade hinnetega pailaps, head hinded andsid võimaluse põhjuseta puudumisi teha.  Tööl teen oma asja ära, saan head palka, kolleegidega natuke suhtlen aga mitte liiga palju, vastastikune austus toimib tehtud töö ja usaldusväärsuse pinnalt.

Mees on peretuttav, ka pigem introvert. Koos käime golfi mängimas ja mõistame teineteise vajadust aegajalt niisama omaette lorutada. Laps õppis täiesti õigel ajal kõnelema, beebigrupist mind välja ei visatud..

On mõned inimesed, kes mind närvi ajavad sest nad ainult räägivad ja kunagi ei kuula, aga mul pole vaja nendega isiklikus plaanis suhelda iga päev. Ja kõik.

Mulle kui introverdile meeldivad suurlinnad. Kuna need on anonüümsed, sul lastakse seal olla sina ise, käid ja oled ja tunned end vabana, keegi ei urgitse. Väikeses külakeses või alevis ma ilmselt ellu ei jääks.

Viibisin kord tööalaselt ühel psühholoogi koolitusel. Seal too psühh hakkas rääkima introvertidest-ekstravertidest ja ütles siis, et tema on ekstravert. Ja siis… hakkas ennast kiitma. Ikka et: “Mina ei mune kunagi kaua aega, ei istu pool päeva ega mõtle muudkui, kas seda asja nüüd teha või mitte teha. Mina haaran alati härjal sarvist, üks-kaks-kolm ja ongi tehtud!” See, kuidas professionaalne psühholoog sedasi üht inimtüüpi (ehk enda oma) kiitis ja teist maha tegi, oli ebameeldiv. Oleksin tahtnud talle vahele mainida, et introvert jällegi enne mõtleb kui rabinal midagi teeb, ja see võib tihti kasulikumakski osutuda, ent pidasin suu kinni. Koolitus ikkagi, ja psühholoogi jutus kahtlemine pole hea toon.

#4064619:

Introvert oled. Sa oled õigesti aru saanud introvertsuse olemusest – pole tähtis, kui palju sa suhtled, introvertsuse määrab see, kas saad või annad suhtlemises energiat. Ekstravert on peale suhtlemist puhanud, introvert on väsinud. Kogu moos. Kogu see muu sooda siin on mõttetu jutt – mingit mõtet pole teeselda ekstraverti, kui oled introvert.

Nojah, siis olen vist intorvert. Kusjuure,s need korrad, kus ma mingeid üritusi teen, siis mulle tõepoolest meeldib see. Ma ei teeskle, ei tee seda selleks, et näida, aga selleks, et ise tahan. Lihtsalt pärast olen väsinud ja vajan taastumisaega. Nii et ma ise arvasin, et ehk olen sel introverdi-ekstraverdi skaalal ehk kuskil keskel, võibolla veidi inrovertsuse poolele. Aga jah, kui definitsiooniks on see, et kas suhtlemine annab või võtab energiat, siis olen tõesti puhas intorvert. Ja mingeid teeskelmismänge ma tõesti mängida ei viitsi. Suhtlen, kui tahan ja kui parajasti ei taha, siis ei pea ju. Koroona ja kodukontor on ses osas elu lihtsaks teinud. Ei ole igapäevaselt inimesi ümber, kellega peaks lisaks tööle ka niisama suhtlema. Aga ka siis, kui kotoris käisin, panin lihtsalt kalpid pähe ja keskendusin tööle, kui parajasti suhelda ei tahtnud. Kõik saavad ju aru, et millalgi tuleb tööd ka teha.

Aga kas mina olen introvert või ektsravert? Lapsena tutvustasin end  rannas, mänguväljakutel võõrastele lastele ja kutsusin endaga mängima, olin lasteaiarühma üks aktiivsemaid ja ilmselt ka lärmakamaid lapsi, avalikel kontsertidel, kus palutakse saalis lastel oma arvamusest märku anda hüüdsin kõva häälega esimesena näiteks üle Estonia saali oma arvamuse, algklassides soovisin esineda ja lavastada näidendeid, viibisin hommikust õhtuni vabadel päevadel nö küla peal või hoovis ja suur oli kannatus ja igatsus, kui teistega mängida ei saanud jne jne.

Ja suur oli mu üllatus kui mu lähedane sõber, keda tunnen ca 10a teatas, et sa oled ju loomulikult introvert…

Ja hakkasin ennast nüüd tagantärele analüüsima, et pärast algklassis hüperaktiivsuse tunnustega pidevat neg tagasisidet oma klassijuhatajalt hakkasin ennast järjest rohkem korrigeerima ja olengi sisuliselt oma sisemise ekstraverdi vist tapnud.  Kuigi see immitseb küll tugevalt, kui näitlemisest mõtlen..aga see rong on läinud nüüdseks.

Aga praegu olen selline inimene, nagu üks just väga tabavalt kirjeldas, et ei kannata üldse tühja pealiskaudset loba, et kui midagi öelda pole, on mul äärmiselt pingutustnõudev mingit smalltalki ajada näiteks teaduskonverentsidel. Tren selle ära, aga see on nii anorgaaniline.Näen, et partneril on minuga igav ja ta rohkem muga kontakti ei otsi.

Tunnen, et mul on sotsiaalselt õpitud selle lapsepõlve tagasiside tõttu – rahuldav käitumine – selline ülikõva pidurdus ja implusskobtroll, mille tõttu mind iseloomustatakse väga tasakaaluka, vaikse, tagasihoidliku inimesena.

Jah ma kasvasin sellest lapseea aktiivsusest välja, aga ega mu baasolemus sellega koos muutuda poleks tohtinud.

#4064430:

Olen üsna äärmuslik introvert, keegi ei uuri ega küsi ega urgitse midagi. Mis imelikus kollektiivis sa töötad?

Keegi ei küsi esmaspäeviti, et kuidas nädalavahetus läks ega reedeti, mis plaanis? Keegi ei küsi enne puhkust, mis kavas ja pärast et kuidas läks? Su kolleegid ei tea, kas sul on lapsi ja nad pole huvi tundnud mis nimedega ja kui vanad? Nad ei tea, kuskandis umbes sa elad ja neil pole olnud küsimust, mis on su huvid ja hobid? Nad ei tea, mida sa tavaliselt lõunapausil teed ega koroonaajal ei püüdnud vestelda teemal, kas sina vaktsineerid või ei? Keegi kunagi ei küsi sinult, kes tuled ka kööki kohvi võtma või mis parfüüm sul on? Mitte keegi ei pöördu keset tööpäeva ootamatult sinu poole ja ei küsi, kes su juuksur on või kustkohast sul selline jume/saapad või kas sa juba oled filmi “Kalev” näinud? Keegi ei küsi, kas jõulupeole tuled või kas sul koer on? Keegi ei küsi, mis koolis sa käisid ega kui vana sa oled ja kas elad üksi või partneriga, on sul keegi – nad ei tea seda? Keegi ei küsi, mis sa arvad uuest sekretärist või mis sa eile kaubanduskeskuses ostsid ka, kus sind nähti? Keegi pole küsinud, mis elektripakett sul on, keegi ei ole huvitunud, kus sa varem töötasid? II samba väljavõtmise, filmieelistuste, ukraina sõjasse suhtumise kohta ka keegi pole küsinud? Keegi pole proovinud algatada juttu sinuga näiteks ilmast või lumerohkusest või mis auto sul on?

Siis sa oled küll eriti igav inimene, kui sinuga töökaaslased 100% ainult tööjuttu on rääkinud. Pigem siis on su kollektiiv veel äärmuslikumaid introverte kui sa.

Mina olen introvert. Töökaaslastega olen alati hakkama saanud, selliseid uudishimulikke küsimusi nagu siin paar postitust tagasi, ei ole küll küsitud. Ehk ainult seda, et kuidas nädalavahetus või puhkus möödus, aga sellele saab ju ka väga umbmääraselt vastata. Õudne, kui uuritaks vanuse ja hobide kohta ja ammugi veel, et kas sul keegi on! :O Sellises kollektiivis oleks küll väga raske töötada. Mul on vanem kolleeg, kes on muidu väga ekstravertne ja jutukas, aga ma ei tea näiteks, kas tal on lapsi. Ta pole igatahes neist kunagi rääkinud (töötame juba mitu aastat koos) ja ma kohe päris kindlasti seda temalt ei küsiks ka.

Küll aga on raske ülikoolis, kus ma nüüd õpin. See on küll koht, kus introvertidega kahjuks ei arvestata. Ma olen selline, et saan räägitud ja suheldud küll, eriti tuttavamate inimestega, aga suuremas ja võõramas seltskonnas on see väga raske. Ülikoolis aga nõutakse alatasa grupitöid. Näiteks Zoomi loengutes alailma jagatakse inimesed suvaliselt tubadesse ja siis tuleb hakata mingeid asju nendega arutama. See on minu jaoks õudne! Nagu ka oli keeruline kogemus just hiljuti, kus samuti toimus loeng Zoomis ja õppejõud järjest küsis igaühelt midagi. Mul oli ette valmistatud küll, aga viibisin rongis, kus oli parajasti palju inimesi ümber. Kirjutasin viisakalt chatti, et olen rongis ja pigem praegu ei kõneleks, aga oma vastused panin sinna kirja. Õppejõud luges mu kirja läbi ja natukese aja pärast küsis ikkagi! Introverdi jaoks on üliraske ka “diskussioonijuhiks” olemine, mida mõne aine puhul igaühelt nõutakse. Ehk siis pead tegema mingi ettekande, ise auditooriumile küsimusi esitama ja teistega koos neid arutlema. Püüan ennast kuidagi läbi vedada, eriala on huvitav ja loengud iseenesest samuti, aga need avalikud esinemised ja võõrastega suhtlemised on rasked küll. Meil on suured loengud, ei ole ainult oma kursuse väike seltskond, vaid ka muude erialade inimesi.