Esileht Pereelu ja suhted introvertidest

Näitan 30 postitust - vahemik 91 kuni 120 (kokku 139 )

Teema: introvertidest

Postitas:
Kägu

Minu meelest on vale mangida kedagi teist. Olengi introvert, kel vahe sopru ja kes tyhja juttu ei raagi. Ainus asi, olen sundinud end initsiatiivikamaks. Asju raagin ka otse, ilma keerutamata, aga ilma solvamata.

Aga introvert ei tahenda myhaklikkust. Inimene, kes terele ei vasta, ei ole introvert, vaid halva kasvatusega jobu. Mina vastan alati terele, ja kui keegi raakima tuleb, siis vastan sobralikult.

+14
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Küll aga on raske ülikoolis, kus ma nüüd õpin. See on küll koht, kus introvertidega kahjuks ei arvestata. Ma olen selline, et saan räägitud ja suheldud küll, eriti tuttavamate inimestega, aga suuremas ja võõramas seltskonnas on see väga raske. Ülikoolis aga nõutakse alatasa grupitöid. Näiteks Zoomi loengutes alailma jagatakse inimesed suvaliselt tubadesse ja siis tuleb hakata mingeid asju nendega arutama. See on minu jaoks õudne! Nagu ka oli keeruline kogemus just hiljuti, kus samuti toimus loeng Zoomis ja õppejõud järjest küsis igaühelt midagi. Mul oli ette valmistatud küll, aga viibisin rongis, kus oli parajasti palju inimesi ümber. Kirjutasin viisakalt chatti, et olen rongis ja pigem praegu ei kõneleks, aga oma vastused panin sinna kirja. Õppejõud luges mu kirja läbi ja natukese aja pärast küsis ikkagi! Introverdi jaoks on üliraske ka “diskussioonijuhiks” olemine, mida mõne aine puhul igaühelt nõutakse. Ehk siis pead tegema mingi ettekande, ise auditooriumile küsimusi esitama ja teistega koos neid arutlema. Püüan ennast kuidagi läbi vedada, eriala on huvitav ja loengud iseenesest samuti, aga need avalikud esinemised ja võõrastega suhtlemised on rasked küll. Meil on suured loengud, ei ole ainult oma kursuse väike seltskond, vaid ka muude erialade inimesi.

Küllap sellest iganenud grupitöö-vaimustusest varsti üle saadakse. Tänapäeval ollakse juba nii teadlikud, et ei suruta neid grupitöid vägisi peale inimtüüpidele, kellele need ei sobi.

+12
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

gav inimene olemine on sama efektiivne kaitse ja võtab kordades vähem energiat. Kas sul koer on? Naeratan moka otsast ja ütlen ‘ei, ei ole’ Mis sa nädalavahetusel tegid? ‘Puhkasin kodus ja vaatasin netflixi’ Lühikesed lihtlauselised vastused, kõik saavad aru, et ma olen igav inimene ja eriti juttu ei puhu. Kusjuures ma käin koos kolleegidega kohvinurgas, isegi seal piisab naeratusest ja lühilausest suhtluseks.

Siis sa ei ole introvert. Introvert eelistab olla omas mullis, samas pole ta mingi salatseja. Teda lausa ehmatab, kui keegi äkki midagi küsib. Iga tõeline introvert pigem annaks igaühele näppu oma täieliku eluloo paberkandjal, kui talub seda, et pidevalt pisiküsimustega sisse lennatakse.

+4
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Püüan ennast kuidagi läbi vedada, eriala on huvitav ja loengud iseenesest samuti, aga need avalikud esinemised ja võõrastega suhtlemised on rasked küll. Meil on suured loengud, ei ole ainult oma kursuse väike seltskond, vaid ka muude erialade inimesi.

Ega elu ei koosne ainult tegevustest, milles tugev oled või mis sulle meeldivad. Loogiline, et ülikoolis ja ülejäänud elus pead pidevalt tegema midagi, mis on mugavustsoonist väljaspool. Kõigi inimtüüpide jaoks on selliseid asju, mis nende jaoks rasked on, igal inimesel omad anded ja omad nõrkused. Tulebki õppida tegema asju, mis ei meeldi, midagi pole parata. Ettekanded ja grupitööd on küll iga introverdi ja iga sotsiaalfoobiku jaoks omandatav oskus. Ma ei saa aru sellest suhtumisest, et keegi siin peaks introvertsusega kuidagi eriliselt arvestama. Töö on vaja ära teha, ühel tuleb see kergemini, teisel raskemini, aga nii on.

+2
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Siis sa ei ole introvert. Introvert eelistab olla omas mullis, samas pole ta mingi salatseja. Teda lausa ehmatab, kui keegi äkki midagi küsib. Iga tõeline introvert pigem annaks igaühele näppu oma täieliku eluloo paberkandjal, kui talub seda, et pidevalt pisiküsimustega sisse lennatakse.

Ohjah, sul on küll mingi täiesti oma visioon introvertsusest. See ei ühti eriti päris introvertsusega. Mis ehmatab? Mis mõttes? Jutt on tavalisest suhtlusolukorrast, mitte selja tagant ligi kargavast ja kõrva röögatavast kolleegist. Loomulikult ei ehmata ükski introvert, kui ta käest küsitakse, kuidas nädalavahetus läks. Vastus “rahulikult” on täiesti piisav. Keegi ei hakka edasi pinnima, vähemalt täiearuline kolleeg mitte.

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on nüüd paar kuud olnud eelmise vaikse kabinetikaaslase asemel uus, ekstravert, kes oma tööle tihti tagasisidet küsib ja ka palju niisama lobiseb.

Oled sa kindel, et su toanaabrks ei ole see kägum kes palju lobiseb selleks, et teistele konti hambusse anda ja teised ei urgitseks?

Mõtlen lihtsalt, et kui nii hoolega teeselda, nagu see kägu kirjutab, siis võibki olla, et kaks intorverti muudkui väsitavad ennast tühjast-tähjast rääkimisega, arvates, et teine on ekstravert ning siis sunnivad ennast lobisema..

Ma ise ei tea, kas ma olen introvert või ekstravert. Kui võtta definitsiooniks see, et vajan palju oma aega, siis jah olen introvert. See tähendab mulle meeldib ülekõige lugeda, omaette olla. Samas on mul mõned sõbrad, kellega ma tõesti ka tahan aega veeta. Ja nii kord paar aastas olen see, kes sõpradele mingi ürituse korraldab. Lihtsalt seepärast, et tahame koos olla ja midagi ettte võtta ja mina olen seltskonnas parim organiseerimises. Üritus ise on alati väga äge.. Ja pärast seda vajan jälle omaette olemise ja taasumise aega, sest olen nii-nii väsinud.

Igal juhul.. Olen ma siis ekstravert või introvent, ma olen endaga üsna rahul. Ei ole küll mõelnud, et tahaksin rohkem ekstravertsem olla. Miks peaksin? Mul endaga niigi hea olla.

Naljakas on see, et selle teeskleva Käo kohta tõenäoliselt ümbritsevad arvavad, et tema ongi see tüütu ekstravert, kes tüütult mingit tühja loba ajab.

+12
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Introverdid, kirjutage, kuidas te koolis hakkama saite?
Minu teismeline läks sügisel uude kooli ja nagu ma aru olen saanud, siis suhtlebki ainult grupitööde ajal. Vahetunnis on omaette, sest teistel on juba oma väljakujunenud suhtlus-sõprusgrupid. Samas tajun, et ta tahaks klassist omale kaaslasi leida, kuid ei julge. On teil nippe jagada?

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Introvert koolid vääriks eraldi teemat.

 

Kool on introverdivaenulik keskkond. Tänases koolis on meeletu lärm, nii tunni ajal kui vahetunnis, ainuüksi see väsitab introvertseid lapsi. Kui introvertide vajadustega tahetaks arvestada, peaks olema iga nädal vähemal 2 koduõppepäeva.

+7
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Introverdid, kirjutage, kuidas te koolis hakkama saite?

Minu teismeline läks sügisel uude kooli ja nagu ma aru olen saanud, siis suhtlebki ainult grupitööde ajal. Vahetunnis on omaette, sest teistel on juba oma väljakujunenud suhtlus-sõprusgrupid. Samas tajun, et ta tahaks klassist omale kaaslasi leida, kuid ei julge. On teil nippe jagada?

Läksin ka kunagi väiksest maakoolist linna gümnaasiumisse, kus klassis mitu korda rohkem inimesi ja ega ei saanudki päris lõpuni välja seal “omaks”. Suhtlesin teiste omasuguste vaiksemate inimestega ja kuna koolis tähendab vaikne ka automaatselt nohikut, siis jah, kahjuks seda keskkooli aega väga ei nautinud. Ega meil tegelikult ei olnud väga ühtehoidev klass ka, kuigi need seltskondlikumad inimesed kogu aeg sellele rõhusid. Ühte hoidsid pigem lihtsalt nemad omavahel 😀 Neid väga ei huvitanud ka meie integreerimine või me lihtsalt inimestena. Koolid ongi sellised. Või vähemalt varem olid. Täiskasvanuid huvitavad inimesed nende ümber rohkem. Ja ise saad ka valida neid kellega suhtled. Aga no vähemalt algas minu päris elu peale kooli lõppu, mõnel endisel klassikaaslasel tundub, et elu tipphetk oligi gümnaasiumis.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Siis sa ei ole introvert. Introvert eelistab olla omas mullis, samas pole ta mingi salatseja. Teda lausa ehmatab, kui keegi äkki midagi küsib. Iga tõeline introvert pigem annaks igaühele näppu oma täieliku eluloo paberkandjal, kui talub seda, et pidevalt pisiküsimustega sisse lennatakse.

Ohjah, sul on küll mingi täiesti oma visioon introvertsusest. See ei ühti eriti päris introvertsusega. Mis ehmatab? Mis mõttes? Jutt on tavalisest suhtlusolukorrast, mitte selja tagant ligi kargavast ja kõrva röögatavast kolleegist. Loomulikult ei ehmata ükski introvert, kui ta käest küsitakse, kuidas nädalavahetus läks. Vastus “rahulikult” on täiesti piisav. Keegi ei hakka edasi pinnima, vähemalt täiearuline kolleeg mitte.

Introvert ongi see, kes elab “intro” ehk sissepoole, omas kookonis või mullis. Introvert ei ole salatseja või arg. Introvert sukeldub oma introsse ehk oma maailma ja kui teda suvaliste küsimustega kord viies minutis sealt välja raputatakse, see just väsitab kõige rohkem, sest ta peab iga kord oma keskendunud olemusest uuesti välja tulema, sest keegi tahab küsida, et kas see õun on ka maitsev ja nelja minuti pärast, ek kas sul oli koer, eks ja siis veel 5 minuti pärast küsib augurauda. Siis 8 minuti pärast, et kas sa muidu oled Paidest. Introvert just võpatabki sisemuses iga kord, kui tema poole pöördutakse ootamatuly, sest ta on just suutnud tagasi sukelduda enda sisse. Ekstravert aga on kogu aeg vaimus välismaailmas ja soovibki pidevat interaktsiooni ja suhtlust. Kujundikult öeldes tahaks introvert ideaalis, et need küsimused küsitaks ÜKS KORD kõik järjest ära ja siis ei tungitaks enam tema siseruumi teda iga mõne minuti tagant tülitama. Ekstravert vastupidi solvuks silmini, kui töökaaslased teda tund pärast tööpäeva algust kordagi ei kõnetaks ja vastaksid tema küsimustele mhmh ja mäkäää. Introvert aga peab nd vaevu vaos, kui kolleegid, selle asemel, et konkreetne jutt korraga ära rääkida, päeva jooksul 30 korda tema vaimsesse ruumi trügivad mingit lora ajama. Tere ja head aega tulevad nii loomulikult, sellega pole probleeme.

+6
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Introverdid, kirjutage, kuidas te koolis hakkama saite?

Minu teismeline läks sügisel uude kooli ja nagu ma aru olen saanud, siis suhtlebki ainult grupitööde ajal. Vahetunnis on omaette, sest teistel on juba oma väljakujunenud suhtlus-sõprusgrupid. Samas tajun, et ta tahaks klassist omale kaaslasi leida, kuid ei julge. On teil nippe jagada?

Väga hästi sain. Tunnis kuulasin, töötasin kaasa, mitte ei keerutanud või itsitanud. Hea õpilane, alati viisakas, ei kiusa kedagi, seltskonnas on vaikselt vaimukas, ei lobise võõraid saladusi välja, teeb, mis lubab. Ei ole liiga korralik ega mingi pätt. Ei uhkusta, ei eputa, on hea kuulaja. Probleem võis vaid mõnel korral terve kooliaja jooksul olla sellega, kui keegi püüdis järjepidevalt mind mingi narrimisega närvi ajada, sest selline ülirahulik tüüp kohe ärgitas norima mõnda. Juhtus see vaid paar korda ning päädis sellega, et tulin pärast mõningast kannatamist oma maailmast välja ja ütlesin nii teravalt ja tabavalt vastajale, et kiusajal kadus igasugune soov kiusata ja veel enam, tekkis teatud austus. Olin alati nende seas, keda kutsuti kodupidudele, kelle arvamust küsiti, kelle ümber oli selline ägeda viielise aura. Ehk kuulusin kindlasti klassi liidergruppi, kelle “tööks” näiteks oli minna klassi eest mingit asja ajama direktori juurde, sest ekstraverdid oleksid hakanud nõudma, nutma, kisama või liigselt sahmima, mina ütlesin tasakaalukalt meie soovid edasi. Näiteks kui pidi olema 6 tundi, 4. ja 5. jäid vabaks, siis läksin ma direktori juurde küsima, kas saaksime 6. tunni ka ära jätta, et mitte ligi 2 tundi niisama koolimajas konutada.
Kui üldse kunagi kedagi kiusati, siis neid kraaklevaid kahemehi, elueitesid (sry), tunnisegajaid, lobisejaid, itsitajaid, machotajaid, ülbikuid – ehk siis halvemat osa ekstravertidest.

+1
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Introverdid, kirjutage, kuidas te koolis hakkama saite?

Minu teismeline läks sügisel uude kooli ja nagu ma aru olen saanud, siis suhtlebki ainult grupitööde ajal. Vahetunnis on omaette, sest teistel on juba oma väljakujunenud suhtlus-sõprusgrupid. Samas tajun, et ta tahaks klassist omale kaaslasi leida, kuid ei julge. On teil nippe jagada?

Läksin ka kunagi väiksest maakoolist linna gümnaasiumisse, kus klassis mitu korda rohkem inimesi ja ega ei saanudki päris lõpuni välja seal “omaks”. Suhtlesin teiste omasuguste vaiksemate inimestega ja kuna koolis tähendab vaikne ka automaatselt nohikut, siis jah, kahjuks seda keskkooli aega väga ei nautinud. Ega meil tegelikult ei olnud väga ühtehoidev klass ka, kuigi need seltskondlikumad inimesed kogu aeg sellele rõhusid. Ühte hoidsid pigem lihtsalt nemad omavahel 😀 Neid väga ei huvitanud ka meie integreerimine või me lihtsalt inimestena. Koolid ongi sellised. Või vähemalt varem olid. Täiskasvanuid huvitavad inimesed nende ümber rohkem. Ja ise saad ka valida neid kellega suhtled. Aga no vähemalt algas minu päris elu peale kooli lõppu, mõnel endisel klassikaaslasel tundub, et elu tipphetk oligi gümnaasiumis.

Nõu ei andnudki, rääkisin niisama. Et eks ta peab kas omasugused leidma, nendega lihtsam suhtlema hakata või siis lihtsalt ennast ületama ja lihtsalt rohkem üritama rääkida teistega, küsima enda kõrval istujatelt asju ja niisama ise ka lobisema. Mingites tundides, kus vähem rahvast, rohkem kaasa püüdma rääkida jne. Ega ma ise neid asju tegelikult ei teinud ja praegu tagantjärele mõeldes on lihtne öelda, mis oleks võinud olla. See muidugi ei tähenda, et oleksin tol hetkel seda nõu kuulda võtnud. Aga mida kauem ta laseb sel asjal kesta, seda ebatõenäolisem on, et hiljem läheb paremaks. Kui mingi hetk on juba kinnistunud, et keegi on see “vaikne” inimene, siis sealt on raske välja murda.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Introverdid, kirjutage, kuidas te koolis hakkama saite?

Minu teismeline läks sügisel uude kooli ja nagu ma aru olen saanud, siis suhtlebki ainult grupitööde ajal. Vahetunnis on omaette, sest teistel on juba oma väljakujunenud suhtlus-sõprusgrupid. Samas tajun, et ta tahaks klassist omale kaaslasi leida, kuid ei julge. On teil nippe jagada?

Väga hästi sain. Tunnis kuulasin, töötasin kaasa, mitte ei keerutanud või itsitanud. Hea õpilane, alati viisakas, ei kiusa kedagi, seltskonnas on vaikselt vaimukas, ei lobise võõraid saladusi välja, teeb, mis lubab. Ei ole liiga korralik ega mingi pätt. Ei uhkusta, ei eputa, on hea kuulaja. Probleem võis vaid mõnel korral terve kooliaja jooksul olla sellega, kui keegi püüdis järjepidevalt mind mingi narrimisega närvi ajada, sest selline ülirahulik tüüp kohe ärgitas norima mõnda. Juhtus see vaid paar korda ning päädis sellega, et tulin pärast mõningast kannatamist oma maailmast välja ja ütlesin nii teravalt ja tabavalt vastajale, et kiusajal kadus igasugune soov kiusata ja veel enam, tekkis teatud austus. Olin alati nende seas, keda kutsuti kodupidudele, kelle arvamust küsiti, kelle ümber oli selline ägeda viielise aura. Ehk kuulusin kindlasti klassi liidergruppi, kelle “tööks” näiteks oli minna klassi eest mingit asja ajama direktori juurde, sest ekstraverdid oleksid hakanud nõudma, nutma, kisama või liigselt sahmima, mina ütlesin tasakaalukalt meie soovid edasi. Näiteks kui pidi olema 6 tundi, 4. ja 5. jäid vabaks, siis läksin ma direktori juurde küsima, kas saaksime 6. tunni ka ära jätta, et mitte ligi 2 tundi niisama koolimajas konutada.

Kui üldse kunagi kedagi kiusati, siis neid kraaklevaid kahemehi, elueitesid (sry), tunnisegajaid, lobisejaid, itsitajaid, machotajaid, ülbikuid – ehk siis halvemat osa ekstravertidest.

Mis perfektne kool see on? See viimane loetelu on üldiselt alati need, kes teisi kiusavad.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui üldse kunagi kedagi kiusati, siis neid kraaklevaid kahemehi, elueitesid (sry), tunnisegajaid, lobisejaid, itsitajaid, machotajaid, ülbikuid – ehk siis halvemat osa ekstravertidest.

Elueitesid? Sa mõtled neid alaealisi tüdrukuid, keda kasutati täisealiste meeste poolt ära või kes olid juba lapsena väärkoheldud ja kasvasid üles varakult seksualiseeritud käitumisega?

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mis perfektne kool see on? See viimane loetelu on üldiselt alati need, kes teisi kiusavad.

See oli üks nn eliitkool, aga mitte mõni neist tänapäevastest rikaste mõttes eliitkoolidest. Täiesti tavaliste perekondade lapsed, lihtsalt katsetega ja ehk veidi esimeseks klassiks arenenumad. Aga kõik algas klassijuhatajast, kes tõi kaasa väga ägeda mentaliteedi ning väga karmi käega lõpetas igasuguse kiusamise. Tema teene oli näiteks see, et koolipäeva lõpus aitasid teismelised klassivennad klassiõdedele koolipäeva lõpul mantleid selga. Spets ei oodanud, aga kui sattusid samal ajal garderoobi, siis küll.

+1
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui üldse kunagi kedagi kiusati, siis neid kraaklevaid kahemehi, elueitesid (sry), tunnisegajaid, lobisejaid, itsitajaid, machotajaid, ülbikuid – ehk siis halvemat osa ekstravertidest.

Elueitesid? Sa mõtled neid alaealisi tüdrukuid, keda kasutati täisealiste meeste poolt ära või kes olid juba lapsena väärkoheldud ja kasvasid üles varakult seksualiseeritud käitumisega?

Väärkohtlemist ei tea, aga jah, pidasin silmas neid, kes varakult väga seksuaalse käitumisega silma paistsid ja see oli nende käitumises domineeriv. Nad lennutati välja, õigemini läksid ise, sest puht kolme-kahelisena kaua ei peetud, soovitati viisakalt minna mõnda teise kooli.

0
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Oh taevas, no ärge rääkige segiläbi sotsiaalfoobikutest ja introvertidest. Iga sotsiaalfoobik pole introvert ja iga introvert ei karda klassi ees esitlust teha. Totaalne puder ja kapsad on ikka siin teemas mõistetega.

Introvert sukeldub oma introsse ehk oma maailma ja kui teda suvaliste küsimustega kord viies minutis sealt välja raputatakse, see just väsitab kõige rohkem, sest ta peab iga kord oma keskendunud olemusest uuesti välja tulema, sest keegi tahab küsida, et kas see õun on ka maitsev ja nelja minuti pärast, ek kas sul oli koer, eks ja siis veel 5 minuti pärast küsib augurauda. Siis 8 minuti pärast, et kas sa muidu oled Paidest. Introvert just võpatabki sisemuses iga kord, kui tema poole pöördutakse ootamatuly, sest ta on just suutnud tagasi sukelduda enda sisse.

Seda nimetatakse keskendumisvõimeks, mitte introvertsuseks, kui keegi väga sügavale oma mõtetesse läheb. Jälle, ka ekstraverdid suudavad keskenduda ning kui neid selle pealt segatakse, siis on nad häiritud. Ja introverdid ei veeda sugugi oma päeva ainult sügaval iseendas. Ekstraverti väsitab keskendumine, introverti väsitab suhtlemine – aga mõlemad tüübid suudavad nii keskenduda kui suhelda. Ärge rääkige rumalusi.

+9
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lobisevad introverdid on täiesti sage nähtus. Introvertsust ei defineeri mitte see, kui sõnaohtralt või sageli sa kellegagi suhtled, vaid see, kas see sind väsitab või mitte. Ekstravert täidab oma patareisid aktiivses suhtlemisolukorras, introvert tahab pärast intensiivset suhtlust päev või ka mitu rahulikumas olukorras oma energiavaru taastada.

Suures plaanis ekstraverdile annavad energiat olukorrad, kus on palju inimesi koos, on palju emotsioone ja infot, kõik viis meelt on maksimaalselt erutatud, kogu aeg midagi toimub. Samal ajal introvert annab neis situatsioonides oma energia ära ja peab pärast tükk aega “koopas haavu lakkuma”.  Tema organism eelistab stimulatsiooni saada seespidiselt, omaenda kujutlustest, unistustest ja mõtterännakutest.

+10
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas te, introverdid, olete mingil perioodil oma elus tundnud soovi olla ekstravertsemad, soovinud olla teistsugused? Olete te algusest peale olnud rahul oma introvertsusega või olete tshtnud olla seltskondlikum, soovinud olla kuuldavam-nähtavam. Trükin telefonis ja millegipärast tekst hüpleb kogu aeg

Mina paadunud introverdina olen üks nähtavamaid ja kuuldavamaid inimesi. Ma isegi riietun kirevalt nagu papagoi, räägin valjusti ja vestlen palju, töötan väga suhtleval tööl. See on absoluutselt teadlik tegevus. See on kest, turvarüü. Lapse ja varateismelisena sain aru, et kui ma seda väljaspoole suunatud maski ette ei pane, hakkavad kõik urgitsema tõelises minus. “miks sa vaikid, kas kõik on korras, no räägi mulle sellest, aga lähme sinna, mis sa häbened, ole avalam, räägi mulle endast” jne jne. See on introverdi nipp number üks – tee iga päev näiteks töökaaslastele suu lahti ja räägi midagi pinnapealset ja suht pikalt – ja mitte keegi ei hakka sinus urgitsema, sest nad arvavad, et tunnevad sind. Pajata, et käisid sünnipäeval, kuigi tegelikult oli viimane sünnipäevakülastus 8 aastat tagasi. Maini, et lähed varem ära, sest sõbrannaga restoranis kokku saada. Tulemus see, et kui sa firmapeole ei ilmu, siis ei arutle kolleegid, et sa ei käi kunagi üldse kuskil ja oled väga suletud inimene, ei tea mis saladus sul on. Nad usuvad, kui ütled mokaotsast, et rõve peavalu tabas. Ühesõnaga – anna 2×10 min etendus iga päev endale vähem valusal ajal ja sa pääsed igasugusest surkimisest. Kui inimestel pole sinu kohta teavet, nad kas hakkavad urgitsema või mõtlevad selle ise välja. Anna neile teavet, millest nad arvavad, et teavad sind põhjani. Ära iial jää vait, kui keegi küsib näiteks, kas sul elukaaslane on või kuidas pereelu sujub. Hinga sisse ja välja ja leelota 10 min, kuidas te scrabblet mängite või mis ühepajatoitu mees tegi. Kuni küsijal on juba kõrini ja ta tähelapanu on haihtunud. Aga ära räägi midagi huvitavat, et tekiks edasisi küsimusi.

Milleks see tsirkus, küsite? Aga selleks, et lastaks introvert edasi olla. Räägid, mida sülg suhu toob, siis kui endale mugav ja keegi ei püüa su hinge ronida ja sind “tundma õppida”, sest nad juba arvavad, et tunnevad sind.

On tõesti tsirkus! Miks täiskasvanu tunneb vajadust kellelegi meeldida või laseb end häirida sellest, mis teised arvavad? Mina olen täpselt see, kes olen ja naudin seda väga. Nooremana oli ja raskem, sest siis tahtsid ju olla teiste moodi ja samuti läks sel ajal teiste arvamus korda. Hetkel on küll suva, ega ma pole nagu suur rahatäht, et kõigile meeldima pean.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Seda nimetatakse keskendumisvõimeks, mitte introvertsuseks, kui keegi väga sügavale oma mõtetesse läheb. Jälle, ka ekstraverdid suudavad keskenduda ning kui neid selle pealt segatakse, siis on nad häiritud. Ja introverdid ei veeda sugugi oma päeva ainult sügaval iseendas. Ekstraverti väsitab keskendumine, introverti väsitab suhtlemine – aga mõlemad tüübid suudavad nii keskenduda kui suhelda. Ärge rääkige rumalusi.

Muidugi suudavad. Aga ekstraverdid tahavad suhelda sageli ja palju ning enamasti ei ole omas mullis. Introverdid tahavad suhelda vähe(m), aga kui suhelda, siis nükskord end kokku võtta. Ei ole vaja asja keeruliseks ajada.

Näide. Ütleme, et saabuvad kaks uut töötajat. Introvert ja ekstravert. Esimeseltööpäeval on kohe väike istumine ja tutvumiseine näiteks restoranis. Selge see, et kõik tahavad nendega tutvuda. Ekstraverdil pole midagi selle vastu, kui 5-tunnise õhtu jooksul 15 inimest teda küsitleb ja ta peab neljandat korda vastama, kus enne töötas või kümnendat korda täpsustama oma nime. Introvert mõtleb pärast teist küsimust, et pagan, pange see kõik kirja ja saatke mulle või pigem teeme pauguga selle intervjuuvooru ära. Vastan korraga teie küsimused 15 minutiga ära ja siis palun laske mul rahus olla. Ekstravert tunneks end kõrvalejäetuna, kui kolleeg, kellega nad kahekesi üht kabinetti kasutaks, ei ütleks päeva jooksul rohkem kui tere, lähen lõunale, ilus ilm ja head õhtut. Introvert mõtleks sellise toakaaslase peale, et mõtle, kui meeldiv inimene.

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Miks täiskasvanu tunneb vajadust kellelegi meeldida või laseb end häirida sellest, mis teised arvavad?

Minule vastad. Mina ei taha kellelegi meeldida. Täiesti vastupidi. See tegevus on äärmiselt egoistlikja selle eesmärk on mul enda elu mugavaks teha ja et massid jätaksid mu rahule, sest neil on piisavalt teavet, et ma neid enam ei huvitaks. See, et nad ei tülitaks mind, on eesmärk.

+2
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma olen introvert.
Kedagi teist ma mängima ei hakka, see väsitaks palju rohkem ju. Kui on uus seltskond (näiteks uus töökoht), siis alguses ikka üritatakse niisama lobiseda, aga mingi aja pärast saadakse aru, et ma olengi vaiksem ja niisama loba minult ei tule väga. Mul on töö selline, et omavahel peab pidevalt asju läbi rääkima ja kooskõlastama. Sellega mul probleemi pole. Koosolekutel rääkimine ka pole, tavaliselt olen eelnevalt punktid läbi mõelnud ja tean kindlalt ette mida ma räägin.
Väga väsitavad sellised päevad, kus on hästi palju erinevat ja ootamatut suhtlust, eriti hullud on üritused, kus on ka lapsed. Peale seda vajab aju puhkust. Üks kolleeg on mul ka väga intensiivne suhtleja ja temaga päev otsa koos olemine imeb vaimselt tühjaks. Õnneks olen temaga suhteliselt harva koos.
Praegu ei tunne enam, et oleks raske olla introvert, aga teismelisena oli väga raske. Pidevalt tehti kommentaare minu vaikne olemise kohta. Ma olen üritanud ka vestlusi arendada kunagi ise, aga mulle isegi ei tule pähe mingeid ideid, millest niisama rääkida.
Meeldib olla vaikuses, kodus taustaks midagi ei käi. Muusikat kuulan ka harva.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

🙂 Ma enda meelest kirjutasin selgelt, et avan suu vestlemiseks ainult kaks korda päevas mõneks minutiks. ülejäänud 7 töötundi ja ca 40 tööminutit olen vait. Muidugi vastan teredele ja kui keegi uus töötaja küsib, kus kemps on. Ma ei tea, kas seda, kui inimene on vähemalt 7 tundi tööpäevast surmvait ja iseendas, saab lobisemiseks nimetada.

No ma ei tea, su jutt on ikka väga enesekeskne. Kas sa oled kunagi mõelnud sellele, et lisaks sulle on ka teisi inimesi ja sina ei ole mingi normi mõõdupuu?

Tead, see Riina su kõrvallauast, tema igal hommikul enne tööle tulekut teeb hingamisharjutusi ja mõtleb, kuidas tulla toime sinu järjekordse lobisemishooga. Et kas sel korral uudab oma mullis vaikselt edasi olla ja lärmi ignoreerida või peab WC-sse su loba eest pagema. Sa teed tema töötamise kohutavalt raske, sest teda kohutavalt väsitab selline mõttetu mula, mida sa paar korda päevas suust välja ajad.

Aga see Tiina, kes sind väsitab sest te kord tunnis mingit mõttetut loba ajab.. tema on tegelikult introvert.. Lihtsalt tema teismelise eas õpitud toimetuleku mehhanismiks sai kord tunnis mõttetut loba ajada, sest ainult nii sai ta ülejäänud aja sest tunnist omaette oma mullis olla. Sa pidasid teda ekstraverdiks, jah? Aga tema ainult teeskleb, et ülejäänud aeg oma mullis olla…

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Näide. Ütleme, et saabuvad kaks uut töötajat. Introvert ja ekstravert. ..

No ei ole vaja jälle sedasama vale plaati mängida, kuidas introvert tingimata mõtleb, et ohh, kuidas minema saaks siit ja ekstravert naudib. Mina olen paadunud introvert, väsin kohutavalt suhtlemisest ära, kuid ilmselgelt ei mõtle ma uute töökaaslastega kohtudes mitte sellele, kuidas ruttu koju saaks, vaid tahan ka nende kohta infot saada – sest mul on seda vaja ja huvitav on ka. Õhtul olen muidugi kutu, aga see sinu versioon, kuidas introvert alati suhtlemist kardab ja sellest hoidub, on pehmelt öeldes väga vale. Kui see introvert on ühtlasi sotsiaalfoobik, siis muidugi ta väldib suhtlust, kuid seda mitte introvertsuse, vaid oma foobia tõttu. Kui keegi kardab suure saali ees esineda, siis pole ta seepärast mitte introvert, vaid tal on esinemishirm (ja ta võib vabalt sealjuures olla ekstravert). Jne.

+9
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lobisevad introverdid on täiesti sage nähtus. Introvertsust ei defineeri mitte see, kui sõnaohtralt või sageli sa kellegagi suhtled, vaid see, kas see sind väsitab või mitte. Ekstravert täidab oma patareisid aktiivses suhtlemisolukorras, introvert tahab pärast intensiivset suhtlust päev või ka mitu rahulikumas olukorras oma energiavaru taastada.

Jah, nii on. Mina introverdina töötasin mõne aja ametikohal, kus muuseas oli minu tööülesanne ka meeskonnale selliseid seminaripäevi organiseerida. Meeskond nii 10-15 inimest, töötavad füüsiliselt eri asukohtades, tuleb kaheks päevaks kokku. Päeval siis kuskil koosolekuruumis erinevate teemade arutamine, erinevad sessioonid ja õhtul ühine õhtusöök kuskil restoranis. Nende kahe päevaga sain kenasti hakkama. Aga meeles on see, et kui teine päev lõppes ja lennujaama veel kohe tormama ei pidanud, siis ma eraldusin seltskonnast, ütlesin, et mul on mingi asi veel ajada, läksin parki ja lihtsalt istusin seal ja jälgisin mööduvaid inimesi. Kui hea ja rahulik oli seal ennast laadida…  Siis jaksasin taas minna, teistega koos tagasi lennata. Ja järgnevad päevad olin ka nagu udus. Kui võimalik, siis võtsin lausa puhkepäeva sellele üritusele otsa, et taastuda. Nojah, läbi ma igatahes põlesin lõpuks ja sellest ametikohast loobusin. Liiga vähe jäi aega taastumiseks nende intensiivsete päevade järel.

+9
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Eesti keeles on ilmunud suurepärane raamat Linus Jonkman “Introvert. Hääletu revolutsioon.” Soovitan soojalt kõigile enda ja meiesuguste mõistmiseks.

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Entrovert

Tere

Olin introvert. Hobi ka selline et arvutiga teostatav. Eks ikka üritati pähe astuda tööl vms. Ja siis viskas mul ebaõiglus üle. Ja nüüd julgem jne. Ja täitsa meeldib.

Nüüd ka uus hobi tuli juurde-auto.

Nii kui midagi mul vaja teada või kedagi aidata või kuulda-olen esimene:-)

Vend ütles ka sa oled muutunud.

Jaksu!

 

 

 

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Selle fenomeni nimi on sõjaudu.

Loen Sind ja olen iga sõnaga nõus. Hea meel, et keskmisest intelligentsem inimene on vaevunud siin keskkonnas sõna võtmast.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga kas mina olen introvert või ektsravert? Lapsena tutvustasin end  rannas, mänguväljakutel võõrastele lastele ja kutsusin endaga mängima…

Aga kuidas sa puhkad? Kas tunned vajadust peale väsitavat nädalat mõnda aega täiesti omaette olla või siis pigem vajad seltsi, pidu, teisi inimesi?

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Selle fenomeni nimi on sõjaudu.

Loen Sind ja olen iga sõnaga nõus. Hea meel, et keskmisest intelligentsem inimene on vaevunud siin keskkonnas sõna võtmast.

Täitsa huvitav, mis teemasse sa omateada vastasid?

+2
0
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 91 kuni 120 (kokku 139 )


Esileht Pereelu ja suhted introvertidest