Esileht › Pereelu ja suhted › introvertidest
Kas te, introverdid, olete mingil perioodil oma elus tundnud soovi olla ekstravertsemad, soovinud olla teistsugused
Olen küll. See introvertsus on nagu hälve. Mitte minu arust, vaid teiste või üldsuse arust. Mine, käi, tee, haara päevast, suhtle sõpradega, osale! Suhtle ja suhtle. Ära ole üksi! Nagu sotsiaalne surve.
Selle fenomeni nimi on sõjaudu. Loen Sind ja olen iga sõnaga nõus. Hea meel, et keskmisest intelligentsem inimene on vaevunud siin keskkonnas sõna võtmast.
Lisaks sellele, et ta ei tea, mis teemasse ta vastas, on kahtlane, et keskmisest intelligentsem inimene sellise lause kirjutab.
Seda nimetatakse keskendumisvõimeks, mitte introvertsuseks, kui keegi väga sügavale oma mõtetesse läheb. Jälle, ka ekstraverdid suudavad keskenduda ning kui neid selle pealt segatakse, siis on nad häiritud. Ja introverdid ei veeda sugugi oma päeva ainult sügaval iseendas. Ekstraverti väsitab keskendumine, introverti väsitab suhtlemine – aga mõlemad tüübid suudavad nii keskenduda kui suhelda. Ärge rääkige rumalusi.
Muidugi suudavad. Aga ekstraverdid tahavad suhelda sageli ja palju ning enamasti ei ole omas mullis. Introverdid tahavad suhelda vähe(m), aga kui suhelda, siis nükskord end kokku võtta. Ei ole vaja asja keeruliseks ajada.
Näide. Ütleme, et saabuvad kaks uut töötajat. Introvert ja ekstravert. Esimeseltööpäeval on kohe väike istumine ja tutvumiseine näiteks restoranis. Selge see, et kõik tahavad nendega tutvuda. Ekstraverdil pole midagi selle vastu, kui 5-tunnise õhtu jooksul 15 inimest teda küsitleb ja ta peab neljandat korda vastama, kus enne töötas või kümnendat korda täpsustama oma nime. Introvert mõtleb pärast teist küsimust, et pagan, pange see kõik kirja ja saatke mulle või pigem teeme pauguga selle intervjuuvooru ära. Vastan korraga teie küsimused 15 minutiga ära ja siis palun laske mul rahus olla. Ekstravert tunneks end kõrvalejäetuna, kui kolleeg, kellega nad kahekesi üht kabinetti kasutaks, ei ütleks päeva jooksul rohkem kui tere, lähen lõunale, ilus ilm ja head õhtut. Introvert mõtleks sellise toakaaslase peale, et mõtle, kui meeldiv inimene.
Vabandust, aga see ei ole introvert, kellest sa räägid, see on mingi suva veidrik ju! Introverdid ei ole autistid, või tüübid, kes käivad seinaääri mööda, naudivad päev otsa vaikust ning võpatavad, kui neid kõnetatakse. Ma ei ole isegi selle small talki osas nii kindel. Mulle tundub, et ka selle harrastajad ei pruugi olla 100% ekstraverdid, vaid pigem inimesed, kellele meeldibki niisama tühja, pealiskaudset juttu ajada ning kes ei ole näiteks nii empaatilised, et aru saada, et see kedagi ei huvita. Ilmselgelt oleks liialdus kõiki neid inimesi ekstravertideks pidada. Nagu ei saa ka võrdusmärki tõmmata introvertide ja sotsiaalfoobikute, ärevike ja siis veel nende vahele, kes pole parimagi tahtmise juures võimelised võõrastega rääkima ning kes tööl mingid jura kokku valetavad, et saaksid ülejäänud päeva rahus olla.
Introverdid, kirjutage, kuidas te koolis hakkama saite?
Minu teismeline läks sügisel uude kooli ja nagu ma aru olen saanud, siis suhtlebki ainult grupitööde ajal. Vahetunnis on omaette, sest teistel on juba oma väljakujunenud suhtlus-sõprusgrupid. Samas tajun, et ta tahaks klassist omale kaaslasi leida, kuid ei julge. On teil nippe jagada?
See kõlab rohkem sotsiaalärevushäirena. (Samas tajun, et ta tahaks klassist omale kaaslasi leida, kuid ei julge)
Endal sama asi olnud/on. Selleks on olemas ravimid, mis suruvad ärevust maha. Ise pole kasutanud ja pole olnud ka teadlikkust, kuid paljud asjad elus on seoses sotsiaalärevusega edasi lükkunud. Konsulteeri psühhiaatriga.
No just. Seda minagi, et siin teemas valdavalt räägitakse hoopis muudest asjadest, mitte introvertsusest. Räägitakse ärevusest, kinnisusest, foobiatest, keskendumisvõimest.
Aga mis siis on introverdi ja autisti vahe? Siin muudkui et see pole introvert, on juba autist jne. Mina pidasin end siiamaani samuti introverdiks. Mulle ei meeldi inimesed, õigemini mulle meeldivad vaid väga vähesed inimesed, tunnen end halvasti seltskonnas kus rohkem kui 2 in peale minu, ma ei käi üritustel, külas, ei kutsu ise külalisi, mul pole sõpru. Miks? Sest ma lihtsalt ei taha, mulle ei paku see mitte kui midagi. Loen, teen aiatöid, käin looduses, pildistan. Üksi. Mulle meeldib üksi. Olen abielus, mehega oleme sarnased – suhtleme vähe. Laps on autist. Lõpuks läksin ise ka arstile, sest uue ekstravertse ülemusega surve suur: ikka peab osalema igasugu nõmedatel ühisüritustel jne, mida ma ei kannata. Et mis minuga siis lahti on, et näe, ei taha teha neid asju, tunnen end jube halvasti, jään lausa stressist haigeks. Ei võetud mind mingi autismiteemaga üldse jutulegi, öeldi, et olengi lihtsalt selline isiksus, seda muuta ei anna, aga et kui pean kolleegidega sööma minema, võin rohtu võtta, et suudaksin. Tänan, ei soovi. Arvaku edasi, et olen imelik, mul absoluutselt kama kaks. Mind ajab asja juures närvi kõige enam see, et mina ju ei arva neist imelikult, et nad oma padjaklubiga kohvitamas ja pläkutamas käia tahavad – andku minna! Millegipärast aga samasugust emapaatiat vastu saada pole lootustki…
Aga mis siis on introverdi ja autisti vahe? Siin muudkui et see pole introvert, on juba autist jne. Mina pidasin end siiamaani samuti introverdiks. Mulle ei meeldi inimesed, õigemini mulle meeldivad vaid väga vähesed inimesed, tunnen end halvasti seltskonnas kus rohkem kui 2 in peale minu, ma ei käi üritustel, külas, ei kutsu ise külalisi, mul pole sõpru. Miks? Sest ma lihtsalt ei taha, mulle ei paku see mitte kui midagi. Loen, teen aiatöid, käin looduses, pildistan. Üksi. Mulle meeldib üksi. Olen abielus, mehega oleme sarnased – suhtleme vähe. Laps on autist. Lõpuks läksin ise ka arstile, sest uue ekstravertse ülemusega surve suur: ikka peab osalema igasugu nõmedatel ühisüritustel jne, mida ma ei kannata. Et mis minuga siis lahti on, et näe, ei taha teha neid asju, tunnen end jube halvasti, jään lausa stressist haigeks. Ei võetud mind mingi autismiteemaga üldse jutulegi, öeldi, et olengi lihtsalt selline isiksus, seda muuta ei anna, aga et kui pean kolleegidega sööma minema, võin rohtu võtta, et suudaksin. Tänan, ei soovi. Arvaku edasi, et olen imelik, mul absoluutselt kama kaks. Mind ajab asja juures närvi kõige enam see, et mina ju ei arva neist imelikult, et nad oma padjaklubiga kohvitamas ja pläkutamas käia tahavad – andku minna! Millegipärast aga samasugust emapaatiat vastu saada pole lootustki…
Kahju, et introverte diskrimineeritakse. Selle ülemuse, kes introverti ühisürituste ja muuga ahistab võiks kohtusse kaevata.
Või et võta aga tablette, et ühiskonna normidele ja ülemuse ootustele vastata.
Arvan et asi saab alguse lapsepõlves.
Kui vanematel pidev kiire/hoolimatud,lapsest saati tähelepanu ei pöörata normaalselt ei hoolita,siis tast kasvabki introvert-harjunud omaette olema. Ekstravert on tihti poputatud või väga tugeva isiksusega..tahtnud end muuta vms.kõik mis liigne see liigne arvan-liiga vaikne hakkab silma ja liiga kärarikas samuti.
Arvan et asi saab alguse lapsepõlves. Kui vanematel pidev kiire/hoolimatud,lapsest saati tähelepanu ei pöörata normaalselt ei hoolita,siis tast kasvabki introvert-harjunud omaette olema. Ekstravert on tihti poputatud või väga tugeva isiksusega..tahtnud end muuta vms.kõik mis liigne see liigne arvan-liiga vaikne hakkab silma ja liiga kärarikas samuti.
Inimese paiknemine introvertsuse-ekstravertsuse teljel on siiski kaasa sündinud. Eks elusündmused mõjutavad meie käitumist, kuid introvertsust-ekstravertsust kui suhtluses energia saamise-andmise eripära need siiski eriti paigast nihutada ei saa, äärmisel juhul maskeerida. On märgatud, et vanusega liiguvad kõik teljel pisut introvertsuse suunas, eks on ju loogiline, vanemad inimesed väsivadki kõigest kergemini, nii ka suhtluses.
Jään oma arvamuse juurde
Kahjuks pole aega kohe seda teemat sügavalt uurida.
Aga olen suurest perest-4 õde ja 2 venda.ja rahva ees/sees töötanud 17a.
Saan introvertidest aru.Tihti nad huvitavamad.. nagu sibulakesed,sisu kohe ei näe. Ekstaverdid on väsitavad-nende hulgast tihti ülbed,ahned,kriminaalid ja isekad inimesed.
Väga huvitav teema igaljuhul
Olgem intelligentsemad
Introvetrsus ei tähenda üldse antisotsiaalsust. Mina olen kõigi isikutestide järgi introvert. Aga ma olen ülimalt sotsiaalne, organiseerin asju, esinen, mul on palju sõpru. Ma naudin seda, aga kõik see väsitab mind tohutult, mitte ei anna energiat juurde. Energiat juurde saan siis kui olen üksi ja kohe väga pikalt üksi, siis ma saan tõesti puhata. Inimestega koos ma puhata ja lõõgastuda ei suuda.
No just. Seda minagi, et siin teemas valdavalt räägitakse hoopis muudest asjadest, mitte introvertsusest. Räägitakse ärevusest, kinnisusest, foobiatest, keskendumisvõimest.
Ega kõik ei ole ju diagnoositud. Introverdid on nad igal juhul, lihtsalt mõnel võib lisaks olla sotsiaalne ärevus vm diagnoos. Mõnel pole diagnoosi, aga on lapsepõlvetraumad ja siis ongi selline kinnine ja usaldamatu teiste suhtes. See ei tähenda, et nendest ravi saamise või psühholoogi juures käimise järel ekstraverdid võiks saada.
No just. Seda minagi, et siin teemas valdavalt räägitakse hoopis muudest asjadest, mitte introvertsusest. Räägitakse ärevusest, kinnisusest, foobiatest, keskendumisvõimest.
Ega kõik ei ole ju diagnoositud. Introverdid on nad igal juhul, lihtsalt mõnel võib lisaks olla sotsiaalne ärevus vm diagnoos. Mõnel pole diagnoosi, aga on lapsepõlvetraumad ja siis ongi selline kinnine ja usaldamatu teiste suhtes. See ei tähenda, et nendest ravi saamise või psühholoogi juures käimise järel ekstraverdid võiks saada.
Ekstraverti ei saa, aga kaaslase kõnetamine enam võpatama ei aja ning võõraste inimestega rääkimine ka paanikat ei tekita. Seega need nimetatud pole introvertsuse tunnused – mida just ka väitsin.
Ekstraverti ei saa, aga kaaslase kõnetamine enam võpatama ei aja ning võõraste inimestega rääkimine ka paanikat ei tekita. Seega need nimetatud pole introvertsuse tunnused – mida just ka väitsin.
Eks mingid omadused on introvertsuse tõttu võimendunud ja käivad mõne jaoks nagu käsikäes. Sellisel juhul on inimesel endaga seotud aspekte keeruline hakata eristama: jätsin ma nüüd peole minemata selle tõttu, et see väsitaks mind liialt, või hirmu tõttu, et äkki ma ei suhestu seltskonnaga? Teinekord pole küsimustki, inimene lihtsalt läheb ja elab hetkes.
On hea, kui siin oma kirjeldamisega kaugemale minnakse, siis saame asjast parema pildi ja nii mõnigi tunneb end kellegi teise kirjelduses ära. Loomulikult on teaduslikkusest asi kaugel, seda teavad ometigi kõik. See on ju lihtsalt ajaviiteks arutamine.
Introverte on eri tüüpi. Eesti keeles vist väga infot ei leia, aga inglise keeles küll. On social, thinking/introspective, anxious ja restrained introvert.
Mina olen ärev introvert, aga ma ei võpata kuskilt oma mullist välja, kui keegi mind kõnetab. Viimasel ajal küll ehmatan palju, aga mitte kunagi inimese rääkimise peale. Samas ei tähenda see, et kedagi teist just niisugune probleem ei võiks kimbutada. Ja ka see on mul alles nüüd tekkinud, et kui olen keskendunud, siis mul on raske ümber lülituda, kui keegi mind segab. Kunagi varem pole nii olnud, ümberlülitumine on nagu klõpsust käinud. Ma ise seostan seda enda puhul sellega, et mu elus on stressirohkem ja ärevam aeg. Kui on kange tahtmine seda läbi introvertsuse läätse vaadata, siis jah, ääri-veeri on võimalik seda mingil määral siduda, aga mis mõte sellel oleks. Mõne asja puhul on otstarbekam teine lääts valida, et saaks ka adekvaatseid järeldusi teha.
Ma vist olen introvert, pole selle üle sügavuti juurelnud. Kindlasti ma vajan osa ajast üksiolekut, laadin ennast üksi jalutades, oma mõtteid mõeldes. Samas võin vabalt võtta kontakti võhivõõraste inimestega, võin konverentsil esineda, korraldada üritusi, olla grupi liider. Minule on probleem vahepealne suhtlusvorm. Kui on lähedane sõber, saan hästi suheldud (kahjuks selliseid inimesi on väga väheseks jäänud). Kui on võhivõõras inimene, või tööalane suhtlus, saan ka väga hästi suheldud. Aga ma ei oska minna pinnapealsest kontaktist lähedasemaks. Uues töökohas mind tavaliselt kutsutakse huvi pärast algul lõunale, ja siis enam mitte. Ei kutsuta ühistele üritustele. Näen, kuidas teiste töökaaslaste vahele tekivad sõprussuhted, või kuidas mu õde loob suhteid oma erinevatest töökohadest, hobigruppidest leitud tuttavatega. Minul ei teki. Harva, kui mul seltskonna tekib kellegagi usalduslik jutuajamine. Oleme näiteks mehe sõpradega kusagil koos, kellegi sünnipäeval või suusareisil. Ja ma näen, et kahe sõbra naised istuvad kahekesi nurgas ja jutustavad vähemalt pool tundi järjest süvenenult. Millest nad räägivad? Mina ei oskaks neist kellegagi midagi nii pikalt rääkida. Kas ma ikka olen introvert, introverdid pidid ju just lähedasemaid suhteid oskama luua? Minul on ainult need suhted, mis on lapsepõlvest jäänud (need on ka kokku kuivanud) või mis sugulussidemetega kaasnevad. Pange mulle diagnoos!
Pange mulle diagnoos!
Diagnoosi ei pane, aga ilmselt oled sa kinnist tüüpi inimene, sõprussuhete loomine eeldab enese avamist, haavatavaks muutmist, millegi välja rääkimist, see on nagu kutse sõprusele – ja kui teine sellele siis samaga vastab, siis ongi suhe loodud. See on see harilik, lihtne viis suhtlemiseks, ilmselt sina seda ei oska või ei usalda sa inimesi enda ümber (ja see tuntakse ära). Siin kehtib minu arust reegel, et kes ei riski, see šampust ei joo ehk kes ei riski teisi endale ligi lasta, see sõpru/suhteid ei leia.
Pange mulle diagnoos!
Diagnoosi ei pane, aga ilmselt oled sa kinnist tüüpi inimene, sõprussuhete loomine eeldab enese avamist, haavatavaks muutmist, millegi välja rääkimist, see on nagu kutse sõprusele – ja kui teine sellele siis samaga vastab, siis ongi suhe loodud. See on see harilik, lihtne viis suhtlemiseks, ilmselt sina seda ei oska või ei usalda sa inimesi enda ümber (ja see tuntakse ära). Siin kehtib minu arust reegel, et kes ei riski, see šampust ei joo ehk kes ei riski teisi endale ligi lasta, see sõpru/suhteid ei leia.
Panid puusalt kümnesse, või ma siis kirjeldasin ennast päris hästi. Olen tõesti kinnine ja just oma probleemidest ma ei räägi. Ei taha näidata oma nõrkust. Võin niisama lobiseda, nagu keegi siin näiteks tõi, et räägib ise ebaolulist ja siis jäetakse rahule, ei küsita midagi lisaks. Arvan, et minu puhul on põhjuseks ka, et mul on üks väline iseärasus, mille pärast mind lapsepõlves noriti ja mida proovisin varjata, proovin siiani. Vist kardan, et keegi küsib selle kohta, ja siis ei julgegi üldse kellegagi suhelda. Mul ei ole ka eriti probleeme (peale selle välise vea) ja kui kusagil kirutakse oma mehi taga või räägitakse rahamuredest, pole mul midagi sekka öelda. Mees on mul imeline, lapsed tublid ja raha ka piisavalt (pole rikas, aga ma olen ka vähenõudlik). Ühe kunagise sõbrannaga jäigi sõprus soiku, kui tema muudkui jahvatas oma halvast mehest, ja neid oli tal meie sõpruse jooksul kaks (nö vihma käest räästa alla), mina aga ei osanud kaasa rääkida.
Aga mida siis teha, kui tuttav räägib oma suhteprobleemidest, nt et mees on kohutavalt armukade, nii et see segab elu – mida selle peale omalt poolt vastu rääkida, kui endal on suhe korras?
Aga mida siis teha, kui tuttav räägib oma suhteprobleemidest, nt et mees on kohutavalt armukade, nii et see segab elu – mida selle peale omalt poolt vastu rääkida, kui endal on suhe korras?
Ega ei olegi midagi kaasa rääkida siis. Siis peab kuulamisega südame võitma. Reaalsete murede puhul tegelikult ju tahetaksegi pigem kuulajat, mitte õpetussõnu või teise kogemusi kuulda – tihti lähevad sellised vestlused ju lausa võistluseks ära, et kellel hullem oli või on.
Esileht › Pereelu ja suhted › introvertidest
