Teema: Isa alkoholism ja selle mõju lastele

Mina olen alkohooliku laps – isa võis täiesti suvalisel hetkel jooma kukkuda, kunagi ei saanud kindel olla, et ta oma lubadusi peab, oma kohustusi täidab jne. Õnneks oli mul tubli ema. Viiest lapsest 2 on karsklased, 1 üliväikese alkoholitarbimisega, 1 keskmine tarbija ja 1 suurtarbija. Neli esimest on väga tugevalt välja arenenud kohusetundega, ilmselt vastureaktsioonina lapsepõlves kogetule.

Siin räägitakse vist erinevatest asjadest: teemaalgataja lapse isa läks puhkusele ja seal joob, teised räägivad igapäevasest alkoholismist.
Ma ei tea miks, aga tõesti paljud mehed seostavad puhkust sellega, et saab juua. Olenevalt puhkuse pikkusest on see pigem puhkuse esimeste päevade teema.
Kui selline oht on olemas, siis tõenäoliselt ei ole see emale üllatus. Ma pigem ei lubaks last sellise isaga puhkusele ilma emata. Liiga riskantne. Aga noh – nüüd vähemalt on teemaalgatajal edaspidiseks see teadmine olemas.

Kui sa tead et isal alkoholiga probleemid, siis miks lased isal ja lapsel kahekesi mitmeks päevaks kuhugi minna. Mõtle ikka ette ka natuke. Nüüd mures, et laps kurb. Õppetund sulle.
Kas lapsest kasvad alkoholik või mitte on individuaalne ja siin sa ennustada ei saa. Minu isa oli ahelsuitsetaja, kumbki ta lastest ei suitseta. Seaduspärasust kindlasti siin ei ole.

#3065173:

#3065148:

Enne minekut mitu korda ütlesin veel lapsele kas tahad ikka minna, pärast oled kurb ja nutad, tema tahtis väga minna. Näeb jälle üle pika aja sugulasi ja sõpru. Isa lubas ka, et on korralik. Kodus sellist joomist ei toimu, eks Teab, et mulle see ei meeldi. Nüüd kui mind pole laseb rihma lõdvaks. Laps on see kes kannatab. Enam ei luba Neil kahekesi kuskile minna, tean juba, et see midagi head ei too.

Et sa nagu päriselt ka küsid praegu siit, mida teha? See ei ole esmakordne olukord, nagu ma aru saan ja sa lased lapse mitmeks päevaks koos inimesega, kes pole adekvaatne lapse eest hoolitsema ega vastutama??? Kui vana see laps on üldse?

Tegi on ilmselt kodutunde emaga, kes saab ise kodus vahel tappa ja sünnitab joodikule karja lapsi.

Minu isal on alkohooliga probleeme ja see mõjutas väga minu lapsepõlve. Vägivaldne vms ta ei olnud, aga jutt ja olek muutus. Jälestan täiskasvanuna alkoholi ja isaga normaalselt suhelda ei suuda. Jaanipäeval teda õllega nähes tahaks kaugele ära minna. Emaga alates lapsepõlvest kuni siiani vaidlevad ja tülitsevad, sest ema ei kannata samuti seda joomist.

Mina olen ise ka alkohooliku laps. Kui olin pisike siis nii ema kui isa olid pidevalt purjus ja kõige traumeerivam oli see kui ema kodust ära läks mitmeks päevaks. Pidevalt nägin kuidas ema-isa teineteist ka peksid. Ühesõnaga minu lapsepõlv oli ikka üks hullumaja. Õnneks päästis mind minu vanaema kelle juures ma suureks kasvasingi. Pärisisa on nüüdseks surnud, joomine ja sellest põhjustatud mitmed tervisehädad talle lõpu tõid.
Aga mul on veel ka kasuisa kes on ka jube joodik. Ema satub ka mingitesse joomatsüklitesse vahel aga käib ilusti tööl ja teenib üksi raha, sest kasuisa jõi oma säästud kõik maha ja tööle teda ka ei võeta kuna on ennast suht vigaseks kukkunud purjuspäi ( mingid luumurrud ). Lisaks tarvitab ta õlut juba mingi 30 aastat igapäevaselt. Nagu keegi joob vett janu kustutamiseks, tema joob õlut. Ta ei jää sellest isegi purju aga lõhnad on pidevalt juures.
Minu jutu point on selles, et minu närvikava on rikutud kõige selle tagajärjel mis mu lapsepõlves toimus. Ma veel 16 aastasenagi nutsin oma toas kui ema ja kasuisa purjuspäi kaklesid. Lapsena ma nutsin pidevalt kui isa või ema purjus olid.