Teema: Isa ei pea oma sätestatud piiridest kinni.

Oi ma tean mida sa tunned, me läheme pea iga päev sama vana lapse pärast tülli ja see teeb mind alati väga õnnetuks ja isegi nutt tuleb kurku. Mees ei saa kunagi oma vigadest aru. Mina olen alla andnud ja ei viitsi enam mehega vaielda, kuna siis saan ise peatäie sõimu, ning olen mina siis see täielik napakas tema silmis.

Küsimus ei ole siin piirides.
Lihtsalt isa kasutab enda kehtestamiseks ähvardust, mida ta ei kavatsegi täide viia, jättes samal ajal tähelepanuta asjaolu, et laps on väsinud lubatud meelelahutuse ootamisest, kui enne veel käiakse shoppamas ja söömas… no ei jõua oodata, millal see tuleb.
Nii et esimene viga tuleb siit, et lapsele pannakse ootused, mida ta ei suuda täita. Vanemad on ise loonud situatsiooni, mille tagajärjel võib tõdeda, et laps on paha ja isa rumal. Mõttetu on pahandada siin isaga, et ta ei pea kinni sellest, mida ütles- tegemist on ju niikuinii antud situatsioonis absurdse karistusega. Enne ikka vaja mõelda ka, kui midagi sellist suust välja ajada.

Rääkige, rääkige.

Nõustun 13.17 Käoga.
Selle tutistamisega võtaks ka ikka midagi ette. Katsu mehega rääkida, et enne kui ta mingeid veksleid välja käib või käe tõstab (läheb närvi ja plahvatab) lugegu kümneni… ja siis otsustagu mida teha. Tegelt selline tõmblev käitumine näitab, tema ebkindlust laste kasvatamise rollis üldse. Nähtavasti ei ole ta võimeline endale vigu tunnistama ja asja parandama? Suuna mõnd lastekasvtusliku raamatut lugema, kui sinu nõuanded pole piisavalt pädevad?