Teema: Isa ja ema erimeelsused-kumma nimega laps?

Meil on lapsed minu nimega (oleme abielus ja jäime eraldi nimega), kuna ema on see, kes korraldab lapse elu rohkem. Lapsed on 12 ja 15 – oleme öelnud, et kui soovivad võtta isa nime, siis võivad seda alati teha.

#3165260:

#3165257:

Kui te praegu ei suuda lapse nimes kokku leppida, kuidas te teda siis koos kasvatada plaanite?

Kasvatamisega saame ilusti hakkama, lihtsalt mulle meeldiks et mu lapsed on ikka minu nimega. Pisut imelik on, üks lastest on minu nimega, teine laps on üldse teise nimega. Tulevikus vb tekitab see segadust lastel lasteaias/koolis

Lastel endil see küll mingit segadust ei tekita, ei lasteaias ega koolis. Igaüks teab, mis ta nimi on ja õe/venna teistsugune perenimi pole nende jaoks mingi probleem. Tänapäeval on ju paljud lapsed erinevate perekonnanimedega.
Meie omad olid ka, polnud neil ühtki muret ega arusaamatust, loomulik asi, keegi ei imestanud ega pärinud midagi.

Nimi ei määra õigusi lapse suhtes. Teemaalgataja asemel lähtuksin sellest, kas esimene laps on uue lapse isaga ühine. Ehk siis samade vanemate lapsed võiks kanda sama perenime. Sama püüaksin selgitada ka mehele. Kui aru ei saa, siis vahet pole. Nimi pole teema, mille pärast suhteid rikkuda.

Minu teada samade vanemate lastele polegi võimalik panna erinevaid perekonnanimesid, aga võibolla ma siinkohal eksin. Aga teil ilmselt selline lugu, et esimene laps teise mehega?

#3165260:

#3165257:

Kui te praegu ei suuda lapse nimes kokku leppida, kuidas te teda siis koos kasvatada plaanite?

Kasvatamisega saame ilusti hakkama, lihtsalt mulle meeldiks et mu lapsed on ikka minu nimega. Pisut imelik on, üks lastest on minu nimega, teine laps on üldse teise nimega. Tulevikus vb tekitab see segadust lastel lasteaias/koolis

Ei no eriline isekus. Ise oled lapsed erinevate meestega teinud ja mõlemad olgu sinu nimega? Kas keegi laste peale ka mõtleb või ainult nii pime isekus varjutab vaimu, et ei oldagi enam võimelised aru saama, mida teeb vanemate isekus lastega? Lapse jaoks on nii ema kui isa tema omad võrdselt, kuid nimi pannakse lapsele just nimelt isa järgi, et oleks selge, kes on päris isa. Ja abielluda ei kavatse? Mil moel siis lapsele tekib perekond, milles laps saab kindel olla? Ei ole kindel oma kooselu püsimises ja plaan on tagauks lahti jätta, kui läheb raskeks, et siis saaks minema joosta ja lapse loomuliku keskkonna (tema päris ema ja päris isa liit) lõhkuda? Oeh…

Pisut imelik on see, et kui on soov, et lapsed oleksid sul ühe nimega, siis ei ole sa neid lapsi teinud ühe mehega.

Siin on varem küll olnud naisi, kes ütlevadki, et kui mehel abielluda ei kõlba, siis tulebki naisel laps oma nimele vormistada. Et siis nagu selline kokkulepe. Muidu nimi ei anna mingeid lisaõigusi, reisimisel ilmselt on lihtsam, kui laps on kaasas oleva vanemaga sama perekonnanimega, aga kui dokumendid on korrektselt vormistatud, ei tohiks ka erinevates nimedes suurt probleemi olla.

#3165351:

Minu teada samade vanemate lastele polegi võimalik panna erinevaid perekonnanimesid, aga võibolla ma siinkohal eksin. Aga teil ilmselt selline lugu, et esimene laps teise mehega?

On küll võimalik panna, meil on lapsed tüdrukul minu, poisil isa ja oleme ka abielus, lihtsalt mõlemad jätsime oma nime 🙂 Keegi ei keelanud lastele erinevalt panna ja tean ka teisi peresi, kus sama süsteem olnud.

#3165634:

#3165433:

#3165419:

Siin on varem küll olnud naisi, kes ütlevadki, et kui mehel abielluda ei kõlba, siis tulebki naisel laps oma nimele vormistada. Et siis nagu selline kokkulepe. Muidu nimi ei anna mingeid lisaõigusi, reisimisel ilmselt on lihtsam, kui laps on kaasas oleva vanemaga sama perekonnanimega, aga kui dokumendid on korrektselt vormistatud, ei tohiks ka erinevates nimedes suurt probleemi olla.

Selle kohta ütleks nii, et mehel naisega ja naisel mehega lapsi teha kõlbab, aga abielluda ei kõlba? Sügavad kõlbelised vastuolud…

Muidugi on ka sügavalt imelik, et ennem vahekorda pole selgeks tehtudki üldse, kas abielluda tahetakse v mitte. Ja isegi, kui on selgeks tehtud, et ei taheta, astutakse ikkagi vahekorda ja ollakse pärast omadega hädas, et mis nime küll lapsele panna.

Minu meelest oleks sügavalt imelik enne “vahekorda astumist” küsida mehelt, kas ta minuga abielluda kavatseb…

Aga teemaalgatajale võib vaid soovitada minna üksi lapsele nime panema ja jääb vallaslapseks siis. Kuna siin tundub niikuinii lahkuminek terendamas (kohtusse minek teemaks juba enne lapse sündi, kellel kui palju õigusi lapsele jne).

😀 astud lihtsalt siis suvalise inimesega vahekorda ilma midagi rääkimata? Või millest siis on tähtsam rääkida enne olulisi samme elus – ilmast v? Väga huvitav lähenemine ikka…

Aga siiski jõudu ja tarkust teema-algatajale. Minu isiklik soovitus on abielluda, võtta endale mehe nimi ja panna lapsele isa nimi ning hoida seda peret koos elu lõpuni – vähemalt on ühel lapsel siis terve perekond koos perekonna nimega, mis kuulub nii emale-isale kui lapsele.

#3165663:

#3165634:

#3165433:

#3165419:

Siin on varem küll olnud naisi, kes ütlevadki, et kui mehel abielluda ei kõlba, siis tulebki naisel laps oma nimele vormistada. Et siis nagu selline kokkulepe. Muidu nimi ei anna mingeid lisaõigusi, reisimisel ilmselt on lihtsam, kui laps on kaasas oleva vanemaga sama perekonnanimega, aga kui dokumendid on korrektselt vormistatud, ei tohiks ka erinevates nimedes suurt probleemi olla.

Selle kohta ütleks nii, et mehel naisega ja naisel mehega lapsi teha kõlbab, aga abielluda ei kõlba? Sügavad kõlbelised vastuolud…

Muidugi on ka sügavalt imelik, et ennem vahekorda pole selgeks tehtudki üldse, kas abielluda tahetakse v mitte. Ja isegi, kui on selgeks tehtud, et ei taheta, astutakse ikkagi vahekorda ja ollakse pärast omadega hädas, et mis nime küll lapsele panna.

Minu meelest oleks sügavalt imelik enne “vahekorda astumist” küsida mehelt, kas ta minuga abielluda kavatseb…

Aga teemaalgatajale võib vaid soovitada minna üksi lapsele nime panema ja jääb vallaslapseks siis. Kuna siin tundub niikuinii lahkuminek terendamas (kohtusse minek teemaks juba enne lapse sündi, kellel kui palju õigusi lapsele jne).

???? astud lihtsalt siis suvalise inimesega vahekorda ilma midagi rääkimata? Või millest siis on tähtsam rääkida enne olulisi samme elus – ilmast v? Väga huvitav lähenemine ikka…

Aga siiski jõudu ja tarkust teema-algatajale. Minu isiklik soovitus on abielluda, võtta endale mehe nimi ja panna lapsele isa nimi ning hoida seda peret koos elu lõpuni – vähemalt on ühel lapsel siis terve perekond koos perekonna nimega, mis kuulub nii emale-isale kui lapsele.

Et siis seksida võib ainult inimesega, kellega abielluda kavatsed? Mis sajandist sina välja astusid? Kui abielluda ei kavatsegi, siis ei seksi ka kunagi? Miks ta just suvaline inimene peab olema, kellega seksid, aga abielluda ei kavatse?

#3165710:

#3165634:

Minu meelest oleks sügavalt imelik enne “vahekorda astumist” küsida mehelt, kas ta minuga abielluda kavatseb…

Minu meelest jälle on ebamoraalne “vahekorda astuda” enne abiellumist. Lastele nime panekul probleeme pole esinenud.

Kui teemaalgataja pole abielus ja pole õieti plaaniski, siis mis põhjusel peaks laps saama mehe nime? Võibolla mõne aasta pärast oled kellegi teisega koos ja siis äkki tuleb veel kolmanda nimega laps? Võibolla siis see praegune meesterahvas leiab, et äkki ikka laps polnud minu oma või suva sest lapsest ja ainus, mis laps mehelt saanud on, ongi see nimi?

No mul ka pole probleeme esinenud, mis siis, et ma olen täiesti võimeline enne abiellumist seksima. Need, kes leiavad, et see on ebamoraalne, on tänapäeval siiski vähemuses ja tänapäeval ilmselt enamus mehi põgeneks kaugele, kui naine enne esimest seksi küsiks suurte silmadega, et “kas sa ikka kavatsed mu ära võtta?” vms.

#3165740:

#3165710:

#3165634:

Minu meelest oleks sügavalt imelik enne “vahekorda astumist” küsida mehelt, kas ta minuga abielluda kavatseb…

Minu meelest jälle on ebamoraalne “vahekorda astuda” enne abiellumist. Lastele nime panekul probleeme pole esinenud.

Kui teemaalgataja pole abielus ja pole õieti plaaniski, siis mis põhjusel peaks laps saama mehe nime? Võibolla mõne aasta pärast oled kellegi teisega koos ja siis äkki tuleb veel kolmanda nimega laps? Võibolla siis see praegune meesterahvas leiab, et äkki ikka laps polnud minu oma või suva sest lapsest ja ainus, mis laps mehelt saanud on, ongi see nimi?

No mul ka pole probleeme esinenud, mis siis, et ma olen täiesti võimeline enne abiellumist seksima. Need, kes leiavad, et see on ebamoraalne, on tänapäeval siiski vähemuses ja tänapäeval ilmselt enamus mehi põgeneks kaugele, kui naine enne esimest seksi küsiks suurte silmadega, et “kas sa ikka kavatsed mu ära võtta?” vms.

Küsimus on selles, et kuidas jõutakse üldse esimese seksini selliselt, et ei olda omavahel rääkinud (nii naine kui mees, mitte ainult naine), kas soovitakse omavahel abielluda v mitte – et lihtsalt oma himude rahuldamiseks hüpatakse voodisse ja siis pärast vaadatakse, mis edasi saab ja mis lapsest saab (nt milline perekonna nimi jne)? Natuke vales järjekorras ju need asjad.

#3165760:

#3165699:

#3165663:

#3165634:

#3165433:

#3165419:

Siin on varem küll olnud naisi, kes ütlevadki, et kui mehel abielluda ei kõlba, siis tulebki naisel laps oma nimele vormistada. Et siis nagu selline kokkulepe. Muidu nimi ei anna mingeid lisaõigusi, reisimisel ilmselt on lihtsam, kui laps on kaasas oleva vanemaga sama perekonnanimega, aga kui dokumendid on korrektselt vormistatud, ei tohiks ka erinevates nimedes suurt probleemi olla.

Selle kohta ütleks nii, et mehel naisega ja naisel mehega lapsi teha kõlbab, aga abielluda ei kõlba? Sügavad kõlbelised vastuolud…

Muidugi on ka sügavalt imelik, et ennem vahekorda pole selgeks tehtudki üldse, kas abielluda tahetakse v mitte. Ja isegi, kui on selgeks tehtud, et ei taheta, astutakse ikkagi vahekorda ja ollakse pärast omadega hädas, et mis nime küll lapsele panna.

Minu meelest oleks sügavalt imelik enne “vahekorda astumist” küsida mehelt, kas ta minuga abielluda kavatseb…

Aga teemaalgatajale võib vaid soovitada minna üksi lapsele nime panema ja jääb vallaslapseks siis. Kuna siin tundub niikuinii lahkuminek terendamas (kohtusse minek teemaks juba enne lapse sündi, kellel kui palju õigusi lapsele jne).

???? astud lihtsalt siis suvalise inimesega vahekorda ilma midagi rääkimata? Või millest siis on tähtsam rääkida enne olulisi samme elus – ilmast v? Väga huvitav lähenemine ikka…

Aga siiski jõudu ja tarkust teema-algatajale. Minu isiklik soovitus on abielluda, võtta endale mehe nimi ja panna lapsele isa nimi ning hoida seda peret koos elu lõpuni – vähemalt on ühel lapsel siis terve perekond koos perekonna nimega, mis kuulub nii emale-isale kui lapsele.

Et siis seksida võib ainult inimesega, kellega abielluda kavatsed? Mis sajandist sina välja astusid? Kui abielluda ei kavatsegi, siis ei seksi ka kunagi? Miks ta just suvaline inimene peab olema, kellega seksid, aga abielluda ei kavatse?

Kellega sina siis seksid ja mis sajandil? ????

Hetkel seksin ma tõesti ainult oma abikaasaga ja juba viimased 8 aastat. Abikaasa pole ta mul siiski veel ühtegi aastat olnud. Aga enne teda seksisin ka mõne sellisega, kellega ma ei abiellunud ega plaaninudki kunagi abielluda ja see on tänapäeval täiesti normaalne. Süütult abiellumine on ikka väga harv juhus ja kaugeltki mitte normaalsus tänapäeval.

#3165827:

#3165773:

#3165740:

#3165710:

#3165634:

Minu meelest oleks sügavalt imelik enne “vahekorda astumist” küsida mehelt, kas ta minuga abielluda kavatseb…

Minu meelest jälle on ebamoraalne “vahekorda astuda” enne abiellumist. Lastele nime panekul probleeme pole esinenud.

Kui teemaalgataja pole abielus ja pole õieti plaaniski, siis mis põhjusel peaks laps saama mehe nime? Võibolla mõne aasta pärast oled kellegi teisega koos ja siis äkki tuleb veel kolmanda nimega laps? Võibolla siis see praegune meesterahvas leiab, et äkki ikka laps polnud minu oma või suva sest lapsest ja ainus, mis laps mehelt saanud on, ongi see nimi?

No mul ka pole probleeme esinenud, mis siis, et ma olen täiesti võimeline enne abiellumist seksima. Need, kes leiavad, et see on ebamoraalne, on tänapäeval siiski vähemuses ja tänapäeval ilmselt enamus mehi põgeneks kaugele, kui naine enne esimest seksi küsiks suurte silmadega, et “kas sa ikka kavatsed mu ära võtta?” vms.

Küsimus on selles, et kuidas jõutakse üldse esimese seksini selliselt, et ei olda omavahel rääkinud (nii naine kui mees, mitte ainult naine), kas soovitakse omavahel abielluda v mittei – et lihtsalt oma himude rahuldamiseks hüpatakse voodisse ja siis pärast vaadatakse, mis edasi saab ja mis lapsest saab (nt milline perekonna nimi jne)? Natuke vales järjekorras ju need asjad.

Et siis enne esimest seksi peaksid mees ja naine istuma maha ja rääkima selgeks, kas ja millal abiellutakse ja mis perekonnanimi lapsele pannakse? Päriselt või ???? Kas ilma laste saamiseta ei võigi seksida?

Antud juhul on ju küsimus selles, et laps on juba sündinud vahekorrast.

Aga mis puudutab mehega tutvumisse ja sealt juba edasistesse vestlustesse ja tegudesse, siis kuidas sina toimetad siis – kõigepealt lähed mehega voodisse ja pärast seda hakkad alles rääkima temaga?