Minu meelest oleks sügavalt imelik enne “vahekorda astumist” küsida mehelt, kas ta minuga abielluda kavatseb…
Minu meelest jälle on ebamoraalne “vahekorda astuda” enne abiellumist. Lastele nime panekul probleeme pole esinenud.
Kui teemaalgataja pole abielus ja pole õieti plaaniski, siis mis põhjusel peaks laps saama mehe nime? Võibolla mõne aasta pärast oled kellegi teisega koos ja siis äkki tuleb veel kolmanda nimega laps? Võibolla siis see praegune meesterahvas leiab, et äkki ikka laps polnud minu oma või suva sest lapsest ja ainus, mis laps mehelt saanud on, ongi see nimi?
No mul ka pole probleeme esinenud, mis siis, et ma olen täiesti võimeline enne abiellumist seksima. Need, kes leiavad, et see on ebamoraalne, on tänapäeval siiski vähemuses ja tänapäeval ilmselt enamus mehi põgeneks kaugele, kui naine enne esimest seksi küsiks suurte silmadega, et “kas sa ikka kavatsed mu ära võtta?” vms.
Küsimus on selles, et kuidas jõutakse üldse esimese seksini selliselt, et ei olda omavahel rääkinud (nii naine kui mees, mitte ainult naine), kas soovitakse omavahel abielluda v mittei – et lihtsalt oma himude rahuldamiseks hüpatakse voodisse ja siis pärast vaadatakse, mis edasi saab ja mis lapsest saab (nt milline perekonna nimi jne)? Natuke vales järjekorras ju need asjad.
Et siis enne esimest seksi peaksid mees ja naine istuma maha ja rääkima selgeks, kas ja millal abiellutakse ja mis perekonnanimi lapsele pannakse? Päriselt või ???? Kas ilma laste saamiseta ei võigi seksida?
Antud juhul on ju küsimus selles, et laps on juba sündinud vahekorrast.
Aga mis puudutab mehega tutvumisse ja sealt juba edasistesse vestlustesse ja tegudesse, siis kuidas sina toimetad siis – kõigepealt lähed mehega voodisse ja pärast seda hakkad alles rääkima temaga?
Rääkida saab ikka muudel teemadel ka, abiellumine ja tulevaste laste perekonnanimi ei ole tõesti enamus inimestel esimesi jututeemasid peale tutvumist ja armumist.