Teema: Isa ja laste suhtluse survestamine

Survestaks edasi. Vbl on mehel ka lahkuminekust väike deprekas või nii, isegi, kui jobu oli… Küll ajapikku asjad laste ja isa vahel paika loksuvad, see teismeline hakkab paari aasta pärast iseseisvalt isaga kohtumisi organiseerima.

Mul on sama lugu juba kümnes aasta, poiss on suur, kumbki neist ise midagi ei organiseeri, v.a. isa vanemate sünnipäevade aegu, siis tahetakse poisiga vanavanemaid külastada.

Kui kujuneb kindel rutiin, siis see polegi nii keeruline – helistan eksile, et millised kaks nädalavahetust sa selles kuus võtad ja ootan, kuni ta vastuse valmis muneb. No mis seal ikka. Tühiasi.
Vahepeal oli tal asjalik naine, siis ta helistas ilmselt naise torkimisel ise ka, nüüd kahjuks läksid lahku.

Ei survestaks. Ja seda just laste pärast. Kui ta praegu laste vastu eriliselt huvi ei tunne, ei hakka ta seda tundma ka tulevikus. Pane ennast ise laste olukorda- tahad hiljem teada, et ema oli see, kes muudkui organiseeris? Ja isa see, kes organiseerimata poleks neid võtnudki?
Suurema lapsega on ilmselt keerulisem, aga kahene on nii väike, et talle on see olukord lihtsam. Mida väiksem laps seda lihtsamalt vanemate lahkuminekust välja tuleb. Ega sa lähed ise ju ka varem või hiljem eluga edasi, lapsed harjuvad uue kaaslasega ja kõik korras. Taha endale ja oma lastele normaalset peret, mitte mingit kärjejama.

#3115536:

Kas isa ja selle 12aastase vahel ei saaks teha kokkulepet, et nt helistavad üksteisele esmaspäeva õhtu, et järgmise nädala kohtumised ja plaanid kokku leppida? Et oleks kindel aeg, kui kokku lepitakse.

Või kui praegu on selle organiseerimise lapsele lükkamine sinu meelest liiga vara, siis pea veel paar aastat vastu ja organiseeri ise. Eks see muidugi on teise eest töö ärategemine, aga samas, laste huvides.

Millised need laste huvid on? Et nad saaksid kunagi maksta neist mittehuvituva inimese hooldekodu eest? Sisuliselt nii ju on- isa maksab elatist, ema survestab suhtlema, kontakt ju justkui oleks.

#3115618:

Mul on vastupidi. Isana tahan väga lastega olla aga lapsed kurtvat emale, et ma käin selle sooviga liialt peale. Samuti suhted nende emaga on pehmelt öeldes sedavõrd jahedad, et mulle heidetakse ette kui lapsed minu juurde tulla ei taha a’la järelikult oled midagi neile teinud. Küsimusele miks sealt muud vastust ei tule. Aga seda demonstreeritakse lastele küll igal võimalikul juhul palju teised onud issist paremad on, mida nad kõik võimaldavad ja kui nõrk ikka nende isa on. Loomulikult tahab laste ema igal võimalikul juhul näha minus sigameest ja näidata mind sellisena teistele ka aga kes ma tegelikult ei ole. Täna lapsed minuga suhelda ei tahagi. Aga raha maksma pean. Kasvatuse juures mida nad täna oma ema valitud kodus saavad, on naiivne loota, et mu lapsed mind mu vanurieas aitavad.

Paha olukord sul.
Mis tähendab “teised onud”? Lapsed on siis õige mitut mehekandidaati näinud? Täna sellega, homme tollega? Päris karm nende psüühhikale ju.
Kui need teised onud nii palju paremad on, elagu ja olgu, lapsendagu lapsed ka ära ja elagu roosamannas. Aga ei, sind põhjata, suhted lastega ära rikkuda ja samas raha nõuda… haige eit ikka. Ei ela ise ega lase teistel elada. Kõva eeskuju lastele küll, mis mustrit siit lastele edaspidiseks eluks kaasa saada on?

kas sa mehega rääkinud oled sellest? mees on harjunud, et sina teed ja ei tule mugavustsoonist välja.

mu mehel ka eks muudkui orgunnis, kuni ise vahele astusin, kuna üks hetk ei arutatud mehega enam midagi läbi ka ja kui meil juba plasnid tehtud, tulid kuskilt järsku lasteetenduse piletid jne. Kõige nõmedam oligi see, et eks andis lapsele isa eest lubadusi. Nt lähme mehe ja lapsega maale ja laps teatab, et emme käskis sinna ja tänna minna jne. Lõpuks juba eks lubas lapsele, et saab meie uude koju endale korvpalliplatsi… see oli ka viimane kord, kui midagi mehe nimel lubas lapsele, ilmselgelt ületas piiri.

Ja teate, saab mees kenasti hakkama lapsega kohtumise orgunnimise. 12aastane oskab ka ise isaga suhelda, julgusta last isale soove avaldama, aga ära otsusta nende eest.