Teema: Isa ja täiskasvanud poja vahel läbisaamist pole
Poeg (kõrgkooli lõpetanud) on väga kinnine ja vaikne, isa väga ennasttäis, uhke ja töökas. Kui keegi temalt abi ei küsi, siis solvub. Kui keegi midagi talle ei räägi, solvub. Nüüd ongi nii, et poeg elab eemal ja isa-poeg ei suhtle. Poeg ei helista ja isa ütleb, et kui talle ei helistata, siis tema ka mitte. jne jne. Aga poeg ei hakkagi helistama, ei helista ta mulle, ei helista ta isale – no on selline.
Mul on tunne, et ma lähen selle peale lahku varsti. Ma ei suuda kahevahel elada.
Mul on tunne, et ma lähen selle peale lahku varsti. Ma ei suuda kahevahel elada.
Mis mõttes kahevahel? Sina pojaga suhtled, mees mitte – ega see ei tähenda, et sina ka mehega suhtlemise ära pead lõpetama. Või keelab mees sul pojaga suhtlemise ja kui sa sõna ei kuula, siis ajab kodunt välja?
aga mis see sinusse puutub, kui isa ja poeg omavahel ei klapi ja ei suhtle? sina suhtle mõlemaga omal moel edasi, küll nemad oma suhted kunagi ka korda saavad või jäävadki omi elusid elama. palju on peresid, kus vanemad ja lapsed on väga erinevate maailmavaadetega ja omavahel suhtlus olematu
Mul samuti täiskasvanud poeg. Elab eraldi, aga mina suhtlen temaga iga päev Kasvõi paar lauset messengeris. Tean tema tegemistest ja asjadest.
Aga isa on just selline jurakas. Kui poiss väike oli, siis mees käitus lapsega üpris vastikult. A’la – kui tahab midagi teha, las tuleb küsib. Aga ise oli selline tigejunn, et laps hoidis pigem eemale.
Ja nüüd nii ongi. Mida külvad, seda lõikad.
Ma ei suuda kahevahel elada.
Mitte, et sa ei suuda kahevahel elada, vaid sa ei oska ennast sealt kahe vahelt välja arvata.
Sina ei vastuta, kui maailmas on kaks lolli, kes ei suhtle. See on NENDE PROBLEEM,, mitte sinu.
Sa ei pea ennast igale poole vahele toppima, elagu oma elu ja saagu hakkama. Sa ei pea igas pulmas pruut olema.
Ela oma elu, kõik on ju täiskasvanud. Kui sulle mees sobib, siis ela temaga, kui ei sobi, siis mine lahku.
Mitte ära otsi mingeid nõmedaid vabandusi, et “tahan lahutada, sest mees ei suhtle pojaga”
Halloo, naine, siin maa. Aga sina hõljud kosmoses ja tahad oma pojakese elu vist elu lõpuni elada.
Kuidas siis üldse teate, kuidas pojal läheb kui telefonigi ei tõsta? Oma lapsega hoiaksin kontakti igal juhul, mees tehku mis ise tahab. Raske on lapsele korra päevas- paari tagant helistada või? Mis abi peab siis ise toime tulev täiskasvanud poeg isalt küsima, ei tea?
Aga poeg ei hakkagi helistama, ei helista ta mulle, ei helista ta isale – no on selline.
Äkki jätaks oma täiskasvanud poja natukeseks rahule. Tehke kokkulepe, et sina helistad talle korra nädalas ja poeg ise helistab, kui tahab. Mehele siis räägid, mida poeg rääkis oma elust.
Kas need, kes oma täiskasvanud lastele iga päev helistavad, ei leia et see on natuke juba liiga palju? Täiskasvanud inimene on täiskasvanud inimene – tal on oma käigud, oma tegemised, oma elu. Ise olen abielus 20 aastat – nii mina kui mees suhtleme oma vanematega vast max kord nädalas, kui kiired ajad ja palju toimetusi, siis ka harvem. Ja piisab ju kui on info ühe vanemaga vahetatud – kui mehe ema veel elas, siis ta rääkis oma jutud ikka emaga ära ja isale eraldi ei hakanud ju helistama, et sama juttu rääkida.
Meil vanem tütar elab ka teises linnas – läks sinna gümnaasiumisse – ka talle ma iga päev ei helista – mis seal ikka iga päev nii palju rääkida – et kas hommikul ilusti sõid ja kas õppisid ikka ilusti ära?
Sõbranna minuga sama ealine ja talle helistab ema iga päev ja sõbranna peab seda kaunis tüütuks – pealegi ta ema muutub ärevaks, kui ta ei saa kohe kõnele vastata (töö iseloom on selline) ja siis jätab 10-20 vastamata kõne. Ja kui tagasi helistada on solvunud ka.
Ja kui tagasi helistada on solvunud ka.
mitte küll päris see, aga midagi taolist nagu teemaalgatajagi.
Kuidas puutud sina isa ja poja suhtesse, et sa kahe vahel enam ei suuda? (Üsna dramaatiline ja naljakas tegelikult)
Teemaalgataja on ema ja naine. Ta armastab oma meest ja oma poega. Väga raske on kui kaks inimest, keda üle kõige armastad, on omavahel tülis. See, et naine ei vastuta,on siililegi selge, aga see ei tähenda,et see talle haiget ei tee. Mees jonnib ja kannatab sisimas. Laps lihtsalt hoiab eemale sest nii lihtsam. Jonnipunnidega ei viitsi keegi suhelda.
Teemaalgataja on ema ja naine. Ta armastab oma meest ja oma poega. Väga raske on kui kaks inimest, keda üle kõige armastad, on omavahel tülis. See, et naine ei vastuta,on siililegi selge, aga see ei tähenda,et see talle haiget ei tee. Mees jonnib ja kannatab sisimas. Laps lihtsalt hoiab eemale sest nii lihtsam. Jonnipunnidega ei viitsi keegi suhelda.
Mis see siia puutub? Kas isa ja poeg hakkavad pärast seda normaalselt suhtlema, kui ema end märtriks on toonud? Kui neil pole lähedast suhet olnud, ei teki seda ka pärast ema eraldumist. Selle asemel võiks mehele peegeldada, miks tema käitumine pole kuskile viinud.
Olen k[ll vanem kui see @laps@, aga ka mind h’irib kui vanematest keegi iga p’ev helistab.
No mis seal üldse rääkida? Et näed täna tõusin 8.30 sõin ja läksin tööle ja 23.00 magama. Pole isegi päevasündmusi, mida pläkutada. Kord nädalas suhelda on normaalne
No ma ei tea … Kord nädaals on ehk max, mida teil ometi on rääkida iga päev? Elukaaslase ema ka selline, poeg saab varsti 50, aga iga päev on vaja helistada ja mingit tühja juttu ajada. Kohutavalt tüütu!
Sa pead olema sisse logitud, et vastata selle teemale.