Esileht Sünnitus Isa roll sünnitusel

Näitan 23 postitust - vahemik 1 kuni 23 (kokku 23 )

Teema: Isa roll sünnitusel

Postitas:
Kägu

Tere. Olen 31 aastane meesterahvas,ja mul naine hakkab kuu aja pärast sünnitama. Nimelt tuleb meile perre teine poeg ja plaanis on osaleda esimest korda elus sünnitamisel kaasas,et naisele toeks olla.
Oskab keegi ehk soovitada,mida kõige parem mehel sünnitusel teha või kuidas naisele kõige rohkem toeks olla??? Äkki on ka mõni isa siin ja oskab õelda mis on parim ???

+5
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meest on sünnitusel vaja abikäteks- ma käisin koroonaajal üksi sünnitamas, mul oli vaid 1 ämmaemand: polnud nt kedagi, kes hoidnuks jalgu. Ei saanud kasutada järi, sest polnud kedagi tagant toetamas. Ämmaemand ütleb Sulle, mida teha.

Üks asi on täiesti kindel – sind on sinna vägagi vaja, nii moraalseks kui ka reaalseks toeks, sest personali on haiglates liiga vähe. Eriti käib see sünnitusjärgse aja kohta, sest  põetamine on puudulik. Emal on vaja taastuda ja välja puhata aga imiku eest hoolitsedes ja üldpalatis on see raske.

+7
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minu jaoks oli mees vaimne tugi ja ka füüsiline. Algul valude ajal ta masseeris mu alaselga ja päris tugevalt (ise julgustasin lõpupoole, et võib ikka veel kõvemini mudida), sest see aitas valu taluda.

Lisaks tuletas ta mulle hingamist meelde ja mulle lihtsalt meeldis, et ta oli koguaeg lähedal olemas.. turvaline tunne oli.

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Käehoidmiseks (moraalne tugi), ühtekuuluvustunna. Seljamudimiseks, kui vaja (esimesel oli mul väga baja).

Vestluspartner, eriti pikal sünnitusel. Jooksupoiss-vahendaja ämmakatega. Kui vaja mingeid otsuseid teha, ka siin arutelu.

No ja kui miskit juhtub ja ema või laps intensiivi, siis naine ei jää üksi või laps võõrastega. Mind viidi nt vereülekandele intensiivi ja hea oli teada, et laps oli oma isaga.

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Juba mehe kohalolek mõjutas positiivselt. Valude ajal hoidsin tugevalt randmest kinni temal.. Proovisin küll selle randme voodi ääre vastu vahetada aga ei. See oli asendamatu. Hiljem ütles, et veri ei käinud ka enam ringi 😂

Ning kuna sünnituse lõpus oli verejooks siis anti laps isa kätte ja saadeti koridori ning pandi mind narkoosi. Oli kindel tunne, et laps on vähemalt isa süles nii kaua.

Ei pea üle mõtlema tegevustega, kõik läheb väga loomulikult ja kui aeg käes siis juba tunned ise ja saad ise aru mida sa tegema pead.

+6
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Hoiad naisel kätt, masseerid kuskilt kui naine soovib, hoiad jalga või toetad selja tagant (järi puhul) jne. Oled lihtsalt olemas ja toeks.

Põhiline abi seisneb selles, et sa oled keegi, kes on võimeline igal ajahetkel minema kuskilt koridoridest, puhketoast või kust iganes personali kohale kutsuma. Personali on vähe ja nad käivad küll iga mõne aja tagant vaatamas, aga vahel võib kahe käigu vahe olla ka tund või rohkem. Enamasti on mingil ajahetkel vaja ämmaemandat/arsti kiiresti juurde saada (näiteks kui pressid hakkavad) ja väga sageli on sünnitajal endal raske sel hetkel endale abi kutsuda.

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olen sinust 10 a vanem ja ütlen ausalt, minu meelest pole meest otseselt küll vaja sünnituse juurde.

Olen 2 last riiklikes haiglates sünnitanud ja personal on olnud igati professionaalne. Meest ma juurde ei soovinud. 2. lapsega ta püüdis küll vapralt kohal olla, aga ma pigem ajasin ta ära.

Teine asi, kui sa väga seal soovid olla. Ja saada osa sellest protsessist ja te olete selles ilusti omavahel kokku leppinud. Ja sulle on ok, mis see endast kujutab.

+7
-9
Please wait...

Postitas:
Kägu

Synnitajad on väga erinevad. Pigem soovitus, et teed seda, mida naine soovib. Mina nt ei kannata, kui keegi mind puudutab synnituse ajal. Ma vajan rahu ja vaikust, hea meelega oliksin ilmselt alguseaja isegi yksinda. Me käisime koos mehega sellisel kursusel, kuidas 6petati naist masseerima synnituse ajal ja muid häid n6uandeid ja nippe jagati nii mehele kui naisele. Aga reaalsus oli see, et ma ei soovi valude ajal, et keegi mind puudutaks. Ja yldse ma seda sorti, kes valude ajal sooviks yksi olla, seega ma palusin mehel isegi mitte rääkida hullemas faasis.  Kui epiduraali sain, siis oli kyll m6nus koos olla ja jutustada, ja hiljem presside ajal ma jälle ei vajanud teda, va vee toomiseks. Aga siiski oli meeldiv, et ta seal oli, sest minu jaoks on tähtis, et mees on lapse synni juures olemas ja saame koos lapse ilmale tulekut kogeda. Kui laps hakkas väljuma, siis ma ise v6tsin tal käest kinni. See oli ainuke kord, kui ma vajasin temaga fyysilist kontakti.

 

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tee seda, mida sinu naine tahab. Mina nt hoidsin terve aeg mehel käest kinni, istus voodi kõrval, andis juua, küsisin kella jne. Ta istus samal ajal telefonis ja luges uudiseid. Mina mingit mudismist ja katsumist küll ei soovinud. Kui laps sündima hakkas, siis tema kogu aeg juhendas higamisega ja hingas ise kaasa, et ämmakas ütles pärast, et arvas, et mees ära minestab, kui kaua kaasa hingab minuga.

Teisel korral käis kõik nii kiiresti, et ainus asi, mis ta tegi, oli maast mu aluspükste üles võtmine ja juba beebi sündiski.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olen sinust 10 a vanem ja ütlen ausalt, minu meelest pole meest otseselt küll vaja sünnituse juurde.

Olen 2 last riiklikes haiglates sünnitanud ja personal on olnud igati professionaalne. Meest ma juurde ei soovinud. 2. lapsega ta püüdis küll vapralt kohal olla, aga ma pigem ajasin ta ära.

Teine asi, kui sa väga seal soovid olla. Ja saada osa sellest protsessist ja te olete selles ilusti omavahel kokku leppinud. Ja sulle on ok, mis see endast kujutab.

Kõigil naistel ilmselt ei ole valehäbi ja tabusid oma mehe ees.

+6
-8
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina olen sinust 10 a vanem ja ütlen ausalt, minu meelest pole meest otseselt küll vaja sünnituse juurde.

Olen 2 last riiklikes haiglates sünnitanud ja personal on olnud igati professionaalne. Meest ma juurde ei soovinud. 2. lapsega ta püüdis küll vapralt kohal olla, aga ma pigem ajasin ta ära.

Teine asi, kui sa väga seal soovid olla. Ja saada osa sellest protsessist ja te olete selles ilusti omavahel kokku leppinud. Ja sulle on ok, mis see endast kujutab.

Kõigil naistel ilmselt ei ole valehäbi ja tabusid oma mehe ees.

Sa oled mingi eriti tundlik natuur või?  Mis valehäbi?  Tegemist järelikult ongi naisega, kes mehe abi ei vaja ja ka pärast sünnitust kõigega ise  mängeldes hakkama saab. Ka selliseid on.

+7
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina olen sinust 10 a vanem ja ütlen ausalt, minu meelest pole meest otseselt küll vaja sünnituse juurde.

Olen 2 last riiklikes haiglates sünnitanud ja personal on olnud igati professionaalne. Meest ma juurde ei soovinud. 2. lapsega ta püüdis küll vapralt kohal olla, aga ma pigem ajasin ta ära.

Teine asi, kui sa väga seal soovid olla. Ja saada osa sellest protsessist ja te olete selles ilusti omavahel kokku leppinud. Ja sulle on ok, mis see endast kujutab.

Kõigil naistel ilmselt ei ole valehäbi ja tabusid oma mehe ees.

Sa oled mingi eriti tundlik natuur või? Mis valehäbi? Tegemist järelikult ongi naisega, kes mehe abi ei vaja ja ka pärast sünnitust kõigega ise mängeldes hakkama saab. Ka selliseid on.

Igasuguste asjadega võib üksinda hakkama saada. Mõnda asja on lihtsalt meeldivam koos teha. Lapse sünd on kahtlemata naise ja mehe ühine asi, mida on koos, kahekesi palju toredam kogeda kui üksinda.

+7
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Esimese puhul olid vanglas või haiglas intensiivis? Pole mõtet hakata vaprakest mängima …

0
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sa oled mingi eriti tundlik natuur või?  Mis valehäbi?  Tegemist järelikult ongi naisega, kes mehe abi ei vaja ja ka pärast sünnitust kõigega ise  mängeldes hakkama saab. Ka selliseid on.

Üks asi on tunnistada, et mehe kohalolek valmustabki ebamugavust naisele mingil põhjusel ja sünnituse ajal ei ole tõesti selliseid tundeid vaja.
Teine asi on vastu rinda taguda, kuidas naine kõigega hakkama saab sh OMA lapsega ja kõrvaliste sh mehe abi pole vaja (nagu mehe töö on tehtud ja tal lapsega enam pistmist polekski)

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mu mehele nt oli väga palju loengust tugiisiku abi sünnitusel.

Ja minul oli väga palju kasu kuna mees teadis aidata kaasa hingata kui hakkas hingamine sassi minema, teiseks andis lonksu haaval pudelist juua iga natukese aja tagant, et ma ei pidanud küsimagi ja kolmandaks hoidis jalga, et ma saaks keskenduda pressimisele mitte jala hoidmisele. Samuti oleks osanud mees ka massaaži teha, aga sünnituse ajal ma tundsin, et ma ei taha seda ja mees sai ka sellest aru, sest koolitusel ka öeldi, et osadele naistele ei pruugi sünnituse ajal pooled asjad meeldida/sobida, mis algselt planeeritud olid.

Lisaks see emotsionaalne pool, et saab nabanööri lõigata, hiljem palatis peale söömist magas laps tema rinnal ja kodus ka, seega sain mina puhata ja isa-lapse vaheline side tugevneda. Laps on praegu peaaegu 2 aastane ja ei ripu ainult ema küljes, on ka väga tugev side isaga.

Omaltpoolt soovitan lugeda ka sünnitusjärgse depressiooni kohta, et kuidas seda ära tunda ja kust abi saada (aitab vältida lahkuminekuid, sest see deprekas võib olla päris ehmatav ja kurnav mõlemale poolele). Aga kui loogiliselt läheneda, et see on hormoonidekokteil, siis saab asjast jagu.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minul esimese sünnituse ajal oli vaja, et mees vajutaks täiest jõust kätega vastu selga, mul oli tunne, et selg läheb pooleks ja lõpuks ma lihtsalt kraaksatasin talle iga tuhu ajal: “Selg!”
Ega see valu vähemaks ei võtnud.
Aga ilma temata ma oleks ikka end veel hullemini tundnud emotsionaalselt.
Uue sünnituse puhul leppisin mehega kokku, et ta iga natukese aja tagant tuletab mulle meelde, et see saab ükskord läbi ja läheb mööda ja tuleb uus päev, kus ma enam ei pea sünnitama 😀 sest esimese sünnituse ajal ma ikka viimased 7-8 tundi küll ei tajunud enam maailma adekvaatselt ja mul oli tunne, et see valu ja vaev kestab igavesti, ei lõppe enam kunagi. Täiesti selline tunne oli, et olen igaveseks kuskile piinarikkasse unenäkku kinni jäänud ja kui sünnitus lõpuks õnnelikult lõppes, siis mul olid esmased reaktsioonid kergendus ja üllatus, et sellisest asjast sai eluga välja tulla ja et selline asi sai viimaks ometi ära lõppeda.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mees oli esimese lapse sünni juures, no täitsa kasutu oli! Ta ei osanud midagi teha ja mina tema puudutusi tol hetkel ei soovinud.

Teist last läksin meelega üksi Sünnitama, mees oli kodus vanema pojaga, sai vähemalt kasulik olla.

Kolmas sündis nüüd kevadel eriolukorra ajal, kui mehi nagunii ei lubatud. Nii hea rahulik oli! Tundsin end vabamalt, ei pidanud muretsema, et mida kõike mees näeb… Sealt alt ju tuleb kõike..verd, kakat, pissi…

Ka ämmaemand ütles, et naised sünnitavad ilma meesteta kiiremini, sest tunnevad end vabamalt.

+5
-6
Please wait...

Postitas:
kmkm

Mees sünnitamisel on ülioluline! Kui teda ei lähe vaja, siis ei lähe, aga vot kui läheks ja ei ole on teine lugu.

Mina võin öelda, et mu suurim abiline sünnitusel oli mu mees! Sest 16 tunni jooksul tema vajutas mulle selja peale just õigesse kohta õige survega iga tuhu ajal ja ilma tema vajutamisteta oli seljavalu väljakannatamatu. Mul tuhude valu lõi just selga ja see oli jube piin. Korraks kui mees läks kiirele lõunale teda asendas doula kuid ta tegi kõik mitte nii nagu vaja, oi kui rõõmus ma olin kui mees naases!

Teiseks kui mind siiski otsustati panna dussi alla, et vesi aitaks avaneda (ja seda ta tegi), siis mina seista sain vaevu ja ma sõna otseses mõttes rippusin mehe kätel. Ja tema ütles, et polnudki raske, natuke hoidis, aga ei mäleta 😀

Kolmandaks ma sünnitasin järil ja tema istus mu selja taga ja ma pigistasin tema käsi pressidel.

Neljandaks see tunne kui laps on lõpuks rinnal ja TEIE OLETE KÕIK KOOS! Seda hetke ei tule teist korda, sa ei näe enam kunagi teda tema elu esimestel sekunditel! Meie laps nt olles kõhuli tõstis pead ülesse tükiks ajaks ja vaatas kõike. See oli uskumatu, sest nad ei oska ju veel pead hoida. Aga esimestel minutitel lapsed on hoopis erakordsed.

Muidugi praegu see eriolukord ja mehed peavad peale sünnitust lahkuma ja see on kohutav. Sest peale sünnitust on meest ka hullult vaja. Sest ema on nagu peale maratoni, keha valutab ja väga väga väsinud ja pea ei hoia mitte mingit infot. Ma magasin nagu kott, lausa norskasin ja ei kuulnud ei last ega midagi, isegi ei tundnud, et mind äratatakse. Laps kaotas kaalus ja pidime teda kaaluma ja lisa andma. See oli mu jaoks 2 päeva tuumafüüsika, ma ei saanud millestki aru, alles kolmandal päeval hakkasid asjad peas jälle tööle. Ma ei kujuta ette kui peaksin üksi olema. Toitma pidi iga 3h, aga kogu trall riietamise, kaalumise, toitmisega võttis vähemalt 2h ja pidid jõudma kuidagi ise ka magada…..

+5
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Inimesed on erinevad

Ka mina eelistasin üksi sünnitada. Esimene laps sündis nii et abikaasa oli kaasas. Teine ja kolmas sündisid nii,et läksin üksi sünnitama, tasulist ämmakat ka ei old.

Mina tahtsin sünnituse ajal keskenduda. Minna enda sisse. Ei tahtnud vestelda ja kellegi puudutused ja pidev kohalolu oleks seda keskendumist häirinud. Keskendudes sain valudega paremini hakkama.

Esimene sünnitus olin kammitsetud. Vestlesin mehega triviaalsetel teemadel..aga see segas mind. Teise ja kolmandaga jälgisin kella ja tunnetasin täpselt oma keha. Millal tuhu algas ja lõppes.

Ma ei mõista seda inimest siin kes teeb maha naisi kes tahavad meheta sünnitada. Jah, koos sünnitamine võib olla võimas perekondlik sündmus, aga seda sellisele inimesele,kellele see sobib! Aga inimesed on erinevad…

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Neljandaks see tunne kui laps on lõpuks rinnal ja TEIE OLETE KÕIK KOOS! Seda hetke ei tule teist korda, sa ei näe enam kunagi teda tema elu esimestel sekunditel! Meie laps nt olles kõhuli tõstis pead ülesse tükiks ajaks ja vaatas kõike. See oli uskumatu, sest nad ei oska ju veel pead hoida. Aga esimestel minutitel lapsed on hoopis erakordsed.

Lihtsalt infoks, et lapsed tõstavad pead sünnist saadik ja selles pole midagi uskumatut või erakordset. Tuleb teha vahet pea tõstmisel ja pea hoidmisel, viimane on see, mida paari esimese kuu jooksul tegema õpib.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Tere. Olen 31 aastane meesterahvas,ja mul naine hakkab kuu aja pärast sünnitama. Nimelt tuleb meile perre teine poeg ja plaanis on osaleda esimest korda elus sünnitamisel kaasas,et naisele toeks olla.

Oskab keegi ehk soovitada,mida kõige parem mehel sünnitusel teha või kuidas naisele kõige rohkem toeks olla??? Äkki on ka mõni isa siin ja oskab õelda mis on parim ???

Kõige kasulikum saad olla kui jääd koju esimest poega hoidma.

0
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu jaoks on ka loogiline, et mees meie ühise lapse sünni juures on. Ma küll ei tundnud esimesega, et mul mingi valehäbi oleks olnud, kõik oli loomulik. Mina esimesega vist ka väga puudutamist ei tahtnud, lõpuks aitas jalgu hoida (tund aega kestis väljutus), aga mis oli hädavajalik (siin eespool mainiti ka) – käis õigel hetkel ämmaemandat kutsumas. Ma valutasin täiesti üksi duši all. Mingi hetk äe käis ja ütles, et enne 2h pole mõtet uuesti tulla. U 20 min pärast hakkasid mul pressid, nõudsin, et äe peab tulema, mees oli ka piisavalt nõudlik temaga. Kui tuli, sai aru küll, et kohe pressima.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tere. Olen 31 aastane meesterahvas,ja mul naine hakkab kuu aja pärast sünnitama. Nimelt tuleb meile perre teine poeg ja plaanis on osaleda esimest korda elus sünnitamisel kaasas,et naisele toeks olla.

Oskab keegi ehk soovitada,mida kõige parem mehel sünnitusel teha või kuidas naisele kõige rohkem toeks olla??? Äkki on ka mõni isa siin ja oskab õelda mis on parim ???

Kõige kasulikum saad olla kui jääd koju esimest poega hoidma.

Äkki see esimene laps ei vaja hoidmist? Või on hoidjate näol tugigrupp olemas? Ma oleks mehe peale suht kuri olnud, kui ta oleks mulle teatanud, et tema jääb koju last hoidma, kui ma teist sünnitan.

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Näitan 23 postitust - vahemik 1 kuni 23 (kokku 23 )


Esileht Sünnitus Isa roll sünnitusel