Teema: Isa roll sünnitusel

Meest on sünnitusel vaja abikäteks- ma käisin koroonaajal üksi sünnitamas, mul oli vaid 1 ämmaemand: polnud nt kedagi, kes hoidnuks jalgu. Ei saanud kasutada järi, sest polnud kedagi tagant toetamas. Ämmaemand ütleb Sulle, mida teha.

Üks asi on täiesti kindel – sind on sinna vägagi vaja, nii moraalseks kui ka reaalseks toeks, sest personali on haiglates liiga vähe. Eriti käib see sünnitusjärgse aja kohta, sest  põetamine on puudulik. Emal on vaja taastuda ja välja puhata aga imiku eest hoolitsedes ja üldpalatis on see raske.

Käehoidmiseks (moraalne tugi), ühtekuuluvustunna. Seljamudimiseks, kui vaja (esimesel oli mul väga baja).

Vestluspartner, eriti pikal sünnitusel. Jooksupoiss-vahendaja ämmakatega. Kui vaja mingeid otsuseid teha, ka siin arutelu.

No ja kui miskit juhtub ja ema või laps intensiivi, siis naine ei jää üksi või laps võõrastega. Mind viidi nt vereülekandele intensiivi ja hea oli teada, et laps oli oma isaga.

Hoiad naisel kätt, masseerid kuskilt kui naine soovib, hoiad jalga või toetad selja tagant (järi puhul) jne. Oled lihtsalt olemas ja toeks.

Põhiline abi seisneb selles, et sa oled keegi, kes on võimeline igal ajahetkel minema kuskilt koridoridest, puhketoast või kust iganes personali kohale kutsuma. Personali on vähe ja nad käivad küll iga mõne aja tagant vaatamas, aga vahel võib kahe käigu vahe olla ka tund või rohkem. Enamasti on mingil ajahetkel vaja ämmaemandat/arsti kiiresti juurde saada (näiteks kui pressid hakkavad) ja väga sageli on sünnitajal endal raske sel hetkel endale abi kutsuda.

Synnitajad on väga erinevad. Pigem soovitus, et teed seda, mida naine soovib. Mina nt ei kannata, kui keegi mind puudutab synnituse ajal. Ma vajan rahu ja vaikust, hea meelega oliksin ilmselt alguseaja isegi yksinda. Me käisime koos mehega sellisel kursusel, kuidas 6petati naist masseerima synnituse ajal ja muid häid n6uandeid ja nippe jagati nii mehele kui naisele. Aga reaalsus oli see, et ma ei soovi valude ajal, et keegi mind puudutaks. Ja yldse ma seda sorti, kes valude ajal sooviks yksi olla, seega ma palusin mehel isegi mitte rääkida hullemas faasis.  Kui epiduraali sain, siis oli kyll m6nus koos olla ja jutustada, ja hiljem presside ajal ma jälle ei vajanud teda, va vee toomiseks. Aga siiski oli meeldiv, et ta seal oli, sest minu jaoks on tähtis, et mees on lapse synni juures olemas ja saame koos lapse ilmale tulekut kogeda. Kui laps hakkas väljuma, siis ma ise v6tsin tal käest kinni. See oli ainuke kord, kui ma vajasin temaga fyysilist kontakti.

#3573959:

Mina olen sinust 10 a vanem ja ütlen ausalt, minu meelest pole meest otseselt küll vaja sünnituse juurde.

Olen 2 last riiklikes haiglates sünnitanud ja personal on olnud igati professionaalne. Meest ma juurde ei soovinud. 2. lapsega ta püüdis küll vapralt kohal olla, aga ma pigem ajasin ta ära.

Teine asi, kui sa väga seal soovid olla. Ja saada osa sellest protsessist ja te olete selles ilusti omavahel kokku leppinud. Ja sulle on ok, mis see endast kujutab.

Kõigil naistel ilmselt ei ole valehäbi ja tabusid oma mehe ees.

#3579167:

#3578638:

#3573959:

Mina olen sinust 10 a vanem ja ütlen ausalt, minu meelest pole meest otseselt küll vaja sünnituse juurde.

Olen 2 last riiklikes haiglates sünnitanud ja personal on olnud igati professionaalne. Meest ma juurde ei soovinud. 2. lapsega ta püüdis küll vapralt kohal olla, aga ma pigem ajasin ta ära.

Teine asi, kui sa väga seal soovid olla. Ja saada osa sellest protsessist ja te olete selles ilusti omavahel kokku leppinud. Ja sulle on ok, mis see endast kujutab.

Kõigil naistel ilmselt ei ole valehäbi ja tabusid oma mehe ees.

Sa oled mingi eriti tundlik natuur või? Mis valehäbi? Tegemist järelikult ongi naisega, kes mehe abi ei vaja ja ka pärast sünnitust kõigega ise mängeldes hakkama saab. Ka selliseid on.

Igasuguste asjadega võib üksinda hakkama saada. Mõnda asja on lihtsalt meeldivam koos teha. Lapse sünd on kahtlemata naise ja mehe ühine asi, mida on koos, kahekesi palju toredam kogeda kui üksinda.

#3579167:

Sa oled mingi eriti tundlik natuur või?  Mis valehäbi?  Tegemist järelikult ongi naisega, kes mehe abi ei vaja ja ka pärast sünnitust kõigega ise  mängeldes hakkama saab. Ka selliseid on.

Üks asi on tunnistada, et mehe kohalolek valmustabki ebamugavust naisele mingil põhjusel ja sünnituse ajal ei ole tõesti selliseid tundeid vaja.
Teine asi on vastu rinda taguda, kuidas naine kõigega hakkama saab sh OMA lapsega ja kõrvaliste sh mehe abi pole vaja (nagu mehe töö on tehtud ja tal lapsega enam pistmist polekski)

Minul esimese sünnituse ajal oli vaja, et mees vajutaks täiest jõust kätega vastu selga, mul oli tunne, et selg läheb pooleks ja lõpuks ma lihtsalt kraaksatasin talle iga tuhu ajal: “Selg!”
Ega see valu vähemaks ei võtnud.
Aga ilma temata ma oleks ikka end veel hullemini tundnud emotsionaalselt.
Uue sünnituse puhul leppisin mehega kokku, et ta iga natukese aja tagant tuletab mulle meelde, et see saab ükskord läbi ja läheb mööda ja tuleb uus päev, kus ma enam ei pea sünnitama 😀 sest esimese sünnituse ajal ma ikka viimased 7-8 tundi küll ei tajunud enam maailma adekvaatselt ja mul oli tunne, et see valu ja vaev kestab igavesti, ei lõppe enam kunagi. Täiesti selline tunne oli, et olen igaveseks kuskile piinarikkasse unenäkku kinni jäänud ja kui sünnitus lõpuks õnnelikult lõppes, siis mul olid esmased reaktsioonid kergendus ja üllatus, et sellisest asjast sai eluga välja tulla ja et selline asi sai viimaks ometi ära lõppeda.

Mees sünnitamisel on ülioluline! Kui teda ei lähe vaja, siis ei lähe, aga vot kui läheks ja ei ole on teine lugu.

Mina võin öelda, et mu suurim abiline sünnitusel oli mu mees! Sest 16 tunni jooksul tema vajutas mulle selja peale just õigesse kohta õige survega iga tuhu ajal ja ilma tema vajutamisteta oli seljavalu väljakannatamatu. Mul tuhude valu lõi just selga ja see oli jube piin. Korraks kui mees läks kiirele lõunale teda asendas doula kuid ta tegi kõik mitte nii nagu vaja, oi kui rõõmus ma olin kui mees naases!

Teiseks kui mind siiski otsustati panna dussi alla, et vesi aitaks avaneda (ja seda ta tegi), siis mina seista sain vaevu ja ma sõna otseses mõttes rippusin mehe kätel. Ja tema ütles, et polnudki raske, natuke hoidis, aga ei mäleta 😀

Kolmandaks ma sünnitasin järil ja tema istus mu selja taga ja ma pigistasin tema käsi pressidel.

Neljandaks see tunne kui laps on lõpuks rinnal ja TEIE OLETE KÕIK KOOS! Seda hetke ei tule teist korda, sa ei näe enam kunagi teda tema elu esimestel sekunditel! Meie laps nt olles kõhuli tõstis pead ülesse tükiks ajaks ja vaatas kõike. See oli uskumatu, sest nad ei oska ju veel pead hoida. Aga esimestel minutitel lapsed on hoopis erakordsed.

Muidugi praegu see eriolukord ja mehed peavad peale sünnitust lahkuma ja see on kohutav. Sest peale sünnitust on meest ka hullult vaja. Sest ema on nagu peale maratoni, keha valutab ja väga väga väsinud ja pea ei hoia mitte mingit infot. Ma magasin nagu kott, lausa norskasin ja ei kuulnud ei last ega midagi, isegi ei tundnud, et mind äratatakse. Laps kaotas kaalus ja pidime teda kaaluma ja lisa andma. See oli mu jaoks 2 päeva tuumafüüsika, ma ei saanud millestki aru, alles kolmandal päeval hakkasid asjad peas jälle tööle. Ma ei kujuta ette kui peaksin üksi olema. Toitma pidi iga 3h, aga kogu trall riietamise, kaalumise, toitmisega võttis vähemalt 2h ja pidid jõudma kuidagi ise ka magada…..

#3607116:

Neljandaks see tunne kui laps on lõpuks rinnal ja TEIE OLETE KÕIK KOOS! Seda hetke ei tule teist korda, sa ei näe enam kunagi teda tema elu esimestel sekunditel! Meie laps nt olles kõhuli tõstis pead ülesse tükiks ajaks ja vaatas kõike. See oli uskumatu, sest nad ei oska ju veel pead hoida. Aga esimestel minutitel lapsed on hoopis erakordsed.

Lihtsalt infoks, et lapsed tõstavad pead sünnist saadik ja selles pole midagi uskumatut või erakordset. Tuleb teha vahet pea tõstmisel ja pea hoidmisel, viimane on see, mida paari esimese kuu jooksul tegema õpib.

Minu jaoks on ka loogiline, et mees meie ühise lapse sünni juures on. Ma küll ei tundnud esimesega, et mul mingi valehäbi oleks olnud, kõik oli loomulik. Mina esimesega vist ka väga puudutamist ei tahtnud, lõpuks aitas jalgu hoida (tund aega kestis väljutus), aga mis oli hädavajalik (siin eespool mainiti ka) – käis õigel hetkel ämmaemandat kutsumas. Ma valutasin täiesti üksi duši all. Mingi hetk äe käis ja ütles, et enne 2h pole mõtet uuesti tulla. U 20 min pärast hakkasid mul pressid, nõudsin, et äe peab tulema, mees oli ka piisavalt nõudlik temaga. Kui tuli, sai aru küll, et kohe pressima.

Minul oli mees esimse lapsega lihtsalt toeks sellega, et masseeris selga tuhude ajal ja aitas wc käia ja koridoris liikuda ning kui tuhud tulid, siis oli hea rippuda tema küljes. Ega muud tolki polnud.

Teise lapsega oli rohkem selline ämmaemanda abi. Võttis ise lapse vastu kohe kui välja vupsas ning tegi seal vastavaid toiminguid, mida ämmakas käskis :). Ennem seda tõi pirukaid ja juua ning palli ja oli olemas kui valust kätt tal pigistasin.