Teema: Isa vs raha

Naine peaks ennekõike valima endale mehe. Kui naisel meest ei ole, siis ei ole ka tema lastel isa. Sama juhtub ka siis, kui ta ei ole ennekõike naine oma mehele, vaid on pigem ema oma lastele.

#3143861:

Kui teil tuleks valida, kumba te oma lapsele/lastele soovite, siis kumma valiksite ja miks?

Suht haige küsimus ju.
Kes sulle üldse nende asjade vahel valida pakuks?

Või, et kui isa on vägivaldne joodik, kes kõikide elu peres ära rikuks, siis kas see variant tuleks sinu jaoks üldse kõne alla, et valida isa? Raha sellise käest ei saa vast ka pärast lahutamist, aga vähemalt saab rahu ja ei murta luid.

Või, kui isa on küll meeldiv isa lastele, aga tohutu naistemees ning petaks naist igal võimalikul juhul, siis kas naine veeretaks pöidlaid ja mõtleks, et kumba valida, kas isa või raha? Oleks sellel naisel üldse valikuvõimalust?

Või, mida sa oma peakesega üldse mõtlesid?

EDIT: oletades, et sa oled mees. Naine ei armasta sind kui meest ja tunded on lõppenud. Osalt, sest sa oled suss, osalt lihtsalt, ilma põhjuseta. Kas ka sel naisel on valikuvõimalust? Elada elu lõpuni koos mehega, kellest ta lugu ei pea VÕI lahutada ja proovida leida omale uus kaaslane?
Raha ei tee elus õnnelikuks, suhted teevad. Kui valida mõttetu suhe, siis valid oma õnnetuks olemise.

Segadeks jääb, mida teemaalgataja mõtleb.

Kui vastata kontekstis, kas ma eelistaks lahus olles lapse isalt saadavat elatisraha või seda, et ta veedab aega koos lastega, siis ma valin viimase variandi, kuigi ka sellisel juhul saab lastega seotud kulud mõistlikult ära jagada.

Raha ma oskan ise teenida, aga oma kasvavate poiste pealt näen, et mehelikku eeskuju on neile vaja ning seda ma pakkuda ei oska. Tore, et selleks on isa, kes nendega sama palju tegeleb kui mina.
Meil on lapsed jagatud enam-vähem võrdselt, kusjuures teema lastega seonduvatest kuludest ei ole kordagi päevakorda kerkinud. Lastele vajalikud kulutused teeb see, kelle juures nad parasjagu on, kui midagi vaja, järge ei pea, kumb rohkem panustab. Tundub kuidagi normaalne, eriti kui kumbki vanem saab normaalselt hakkama ja ei sõltu teise rahalisest toest.

Mina vastan: valiksin raha

Seda varianti, et isa on aga raha pole, olen juba mitukümmend aastat proovinud.

Kui mu lastel oleks “isa”, kes annaks valida – kas maksab raha, aga lastega üldse ei tegele, või tegeleb lastega, aga kõik kulutused pean ise kandma, siis ma mõtleksin järele, kas ma ikka tahan selliste ultimaatumite esitajat oma lastega tegelema või mitte.

Mina ka valiksin raha.

#3144757:

Kas issi on piisavalt issi, no see ei ole lihtsalt lapse ema otsustada ja punkt!

Aga miks see hea isa ikkagi siis rahaliselt panustada ei taha? Ei ela inimene ainult õhust ja armastusest ja kahjuks ei teeni Eestis kõik ka nii palju, et veel üksi kogu peret- ka seda suurepärast isa- ülal pidada. Mina tahaks ikka inimest, kes panustab mõlemaga, nii kasvatuse kui ka rahaga. Nii et ma ei tahaks valida, valiks sellega, kes suudab mõlemat lapsele pakkuda, isa olemist ja materiaalset tuge.

Kui on normaalne isa, kes leiab aega ja tahtmist oma lastega tegeleda ning hoolib neist ka nii palju, et vastavalt oma võimalustele ka rahalist tuge pakub (see summa ei tohiks olla mingi 50 eurot nägu, sellega ei saa isegi lasteaia kohatasu makstud), siis NORMAALNE naine ei lähe kohtusse. Rõhuga sõnal normaalne. Aga kui mehel oli naise valiku põhikriteerium välimus, mitte sisemised väärtused, siis on ta oma probleemides ise süüdi. Kui laste isa on normaalne inimene, kellega saab rääkida ja vajadusel lastega seonduvat arutada, siis on alati võimalik jõuda kohtuvälisele lahendile. Aga ema peab siis ka seda tundma, et isa tugi on laste kasvatamisel olemas. Kui naine pm üksikemana lapsi kasvatab, siis pole tal mingit motivatsiooni läbirääkimisteks.

Miks peab valima. Normaalne isa suhtleb lastega ja aitab ka rahaliselt.

#3145735:

Ainult et vähemasti veerand lahuselavatest isadest (need kes kohtutäituri küüsi on sattunud) ei ole normaalsed, sest enam kui 95%-l neist pole enam raha. Ka nende hulgas, keda pole kohtutäiturile mõnitada antud, leidub küllaldaselt neid, kel pole raha elatist maksta. Ka nende hulgas, kes elatist täie rauaga maksavad, on enamus seda meelt, et makstav summa on talumatult kõrge.

Kui kõik need välja arvata ning hinnata normaalseteks meesteks vaid need, kes täna nõutavad elatised kergekäeliselt välja käia saavad, jääb valik üsna väikeseks. Normaalkõvera jaotuse järgi peaks normaalsed olema aga enamus. Järelikult on hinnatavate kriteeriumite valikus mingi viga tehtud.

Täiesti vale jutt. Enamus võlglastest lihtsalt ei taha maksta, mitte et ei ole. Naine läheb kohtusse viimases hädas, kui mitte midagi ei maksta. Enamus mehi siiski pole paadialused ja see paarsada eurot maha ei löö. Ka ei pane naised pahaks, kui päris miinimumi pole maksta, aga isa hoolitseb palju laste eest. Aga mis on reaalsus. Suur osa lahkuläinud isadest ei hoolitse laste eest ega maksa ka elatist. Tihti käib see käsikäes.

#3145802:

Kui isa hoolitseb palju laste eest, pole emal mitte ainult “mitte päris miinimumi” vaid üldse mingit alust elatist oodata. Siis hakkab asi vaikselt kalduma hoopis sinnapoole, et äki peaks ema isale elatist maksma hakkama.

Kui isa hoolitseb pool aega, ei ole vaja jah elatist maksta. Kui päris ise kasvatab, maksab ema. Aga tavaliselt ei hoolitse isad ju nii palju. Kui sinu kanda on vähemalt pool laste eest hoolitsemise koormast, siis ei mõista keegi sinult elatist välja. Kui see tegelikult siiski nii ei ole, võiks oma virina lõpetada. Kui ma nüüd võrdlen sellist virisevat meest nende tublide üksikemadega, kes peavad küll lapsi ka väga kasinalt kasvatama, saavad sellega hakkama ja ei virise. Aga kui üks täisjõus mees peab maksma miinimumelatist, on see kõige suurem ebaõiglus maailmas.

#3145802:

#3145758:

Täiesti vale jutt. Enamus võlglastest lihtsalt ei taha maksta, mitte et ei ole.

Kohtutäitur Elin Vilippus väitis vastupidist. Tema väitis, et neid võlglasi, kes põhimõtte pärast ei maksa, kuigi jõuaks, on alla viie protsendi. Ma usun, et temal on võlglaste tegelikust majanduslikust olukorrast märksa selgem ülevaade, kui ükskõik millisel siinsel käol.

#3145758:

Ka ei pane naised pahaks, kui päris miinimumi pole maksta, aga isa hoolitseb palju laste eest.

Kui isa hoolitseb palju laste eest, pole emal mitte ainult “mitte päris miinimumi” vaid üldse mingit alust elatist oodata. Siis hakkab asi vaikselt kalduma hoopis sinnapoole, et äki peaks ema isale elatist maksma hakkama.

Lisaks elatised ei ole täna paarsada eurot, vaid 270 lapse kohta. Läheneb juba kolmele sajale. Sageli on vaja maksta elatist rohkem kui ühele lapsele ning siis on jutt summadest, mis ületab poolt keskmise mehe sissetulekust. Kui suurem osa palgast on aga ära antud, ei jää enam palju järgi, mille eest lastega tegeleda, mille eest neid toitagi.

Tõde- “Kui suurem osa palgast on aga ära antud, ei jää enam palju järgi, mille eest lastega tegeleda, mille eest neid toitagi.”
Töökaaslase eksnaine hakkas ulmesummasid nõudma, lapsi on 2. Laste isa ütles konkreetselt, et sel juhul ta neid enam enda juurde võtta ei saa, ei jää lisafinantsi söögi ja lastega vaba aja veetmise jaoks. Sellega jutt lõppeski, sest naisel on ju uus mees ja suur armastus, vaja ikka lapsed nädalavahetuseks kodust minema saada.

#3145808:

Kui sinu kanda on vähemalt pool laste eest hoolitsemise koormast, siis ei mõista keegi sinult elatist välja.

Emad nõuavad isadelt poole lapse eest hoolitsemise koorma võtmist ka siis, kui lapsele on juba elatis kokku lepitud või välja mõistetud.

#3145808:

Kui ma nüüd võrdlen sellist virisevat meest nende tublide üksikemadega, kes peavad küll lapsi ka väga kasinalt kasvatama, saavad sellega hakkama ja ei virise. Aga kui üks täisjõus mees peab maksma miinimumelatist, on see kõige suurem ebaõiglus maailmas.

Kui ma nüüd võrdlen sellist virisevat üksikema tublide isadega, kes küll peavad elatist vaevu endale elamisväärset lubada saades maksma, saavad sellega kuidagi hakkama ja peavad ikka emade virinat taluma. Aga kui üks täisjõus naine peab omaenda last kasvatama, on see kõige suurem ebaõiglus maailmas.

Lisasin viimase lõigu juhtimaks tähelepanu sellise pateetilise hala demagoogilisusele.

Elatis ei ole suur nende jaoks, kes seda maksma ei pea, või kes seda ei maksa. See koormab ainult neid, kes maksavad. Riigikohus on juba ammu öelnud, et enamuse jaoks on see liiga suur. Tähelepanu juhtimine sellele, et elatised on ikka veel normaliseerimata, ei ole virin. Tähelepanu juhtimine, et enamuse jaoks ülejõu käiva koormise kehtestamine ja sellega suure hulga meeste pikaajaliselt võlglaseks muutmine ja põlualla panemine on arutu, ei ole virin.

Meeste mõnitamine ja virisemises süüdistamine, kui nad on paljaks tehtud ning neilt on paljudeks aastateks võetud võimalus uuesti jalule saada, ei ole märk tublidusest.

Tallinnas elab vaid kolmandik Eesti elanikkonnast. Kui kõik seal rõõmsalt üle keskmise palkasid teenivad, siis ei tohiks olla raske arvata, et ilmselt igal pool mujal teenitakse märksa vähem. Kutsud sa kõiki elatise-kohuslasi Tallinnasse? Mis sa arvad, kuidas sealne tööturg reageerib kui kõik need kümned tuhanded tööd otsima tulevad? Mis saab sinu 1300€ netopalgast?

Või oleks mõistlik muuta elatiste süsteem ka kogu ülejäänud Eestile jõukohaseks.

Ma kardan, et need, kes ei viitsi pingutada ja elavad nn vaba elu, ei saagi aru nendest, kes pingutavad ja mh kasvatavad lapsi. Nad reaalselt ei taju, kui suur erinevus see on. Ei usu, et need täies elujõus elatisevõlglased reaalselt teevad sama palju tööd ja näevad vaeva nagu mina tööinimese ja üksikemana. 99% nendest kindlasti mitte, erandeid on muidugi alati.

Tuli meelde üks tuttav mees, kes maksab elatist, teenib põhipalgana ilmselt midagi keskmise palga sarnast, teeb vajadusel ületunde ja lisatöid, üritab karjääriredelil edasi liikuda ja võtab last ka tihti enda juurde (mitte ainult siis, kui tal mugav). Tema kõrval ma tõesti ei hakkaks jaurama, et mul laps alati minu juures ja seega ma ikka näen palju rohkem vaeva. Samas, ta pole ka elatisevõlglane.