Kui olin laps, tähendas isa minu jaoks liitlast, tasakaalustajat ema kohati liigse korralikkuse ja süsteemsuse kõrval, isa oli lõbus, optimistlik, viskas vimkat, võttis asju kergelt. Tõsiste murede ja küsimustega läksime aga alati pigem ema juurde. Kui ema ja isa vaidlesid – nad peaaegu kunagi ei tülitsenud, vaid olid ja on siiani väga ühtne paar, aga vaidlesid vahel küll – olime kuni hilisteismelise-eani õega alati isa poolt. Praegu tunduvad ema seisukohad arusaadavamad: tema tahtis stabiilsust, enne plaanid läbi mõelda, igaks juhuks arvestada ka variant b, c ja d-ga, kontrollida ja siis veel üle kontrollida, kas nii või naa ikka saab. Isa oli selline, et mis seal ikka, hakkame otsast pihta ja küll siis näeb, kuhu välja jõuame! Huvitaval kombel tagaski see isa alustamistuhin ja ema ülepaanitsemine selle, et enamik plaane (pikad reisid, majaehitus, suvekodu ost ja ehitus jne) saigi tehtud (ja seejuures väga hästi tehtud!) neil – isa lihtsalt hakkas pihta ja küll ema siis mõtles, kuidas see projekt realistlikult lõpule viia. Meie mehega näiteks ei tasakaalusta teineteist üldse nii hästi kui mu vanemad, oleme mõlemad pigem alalhoidlikud ja kaalujad, isal oleks (ema manitsuste ja muretsemise saatel) mitmed meie soiku jäänud plaanid juba ammu õhinapõhiselt realiseeritud. Aga selline oli minu isa. Mu lase isa on hoopis teistsugune. Ja ei oskaks lapse seisukohast kumbagi teisele eelistada.
Sõna isa – ma arvan, et isad võivadki olla nii tohutult erinevad, aga neil peab olema olemas armastamisvõime. Ja armastus ei tähenda üksnes ebamäärast tunnet isa südames, vaid peab ikka lapsele välja ka paistma. Sagedamini, kui ainult isadepäeval.