Olen mees. Minu arust need suhete soojashoidmised meeldetuletamise teel on nõmedad. Ma ei soovi neid endale ja teen neid ka teistele nii vähe kui võimalik. Küll aga hoian suhteid soojas nendega, kellega on tahtmine suhelda – vastastikused kutsed üritustele, vastastikune abi, vanavanematele lastelaste viimine, et nad saaks omavahel olla jne. Lihtsalt punnitamise pärast “head …päeva” – “aitäh, sulle ka” ongi rohkem naiste värk. Aga kui vaja näiteks kolimisel kiiret abi ja mees tuleb appi, paneb terve tööpäeva selle alla magama – see on meeste värk.
Sa oled mees, aga selgelt pole sa isa (ehk bioloogiliselt, aga mitte suure tähega Isa). Suhete soojashoidmine vanade kunagiste sõprade ja kunagiste kallimatega võib tõesti olla nõme, kui seda mingist mõttetust kohustusest tehakse. Aga lapse ja isa suhe ei lange sinna kategooriasse. Üks õige Isa ikka tahab ka oma lapsega suhelda.
Aga seles mõttes olen nõus, et ega see isadepäev mingi eriline oluline tähtpäev ole, et just sellepärast peaks ühendust võtma. Ja võibolla on emadele/naistele need tähtpäevad olulisemad võrreldes meestega, kes pigem vajaduspõhiselt ühendust hoiavad. Kahju muidugi, kui lapsel pole vaja eriti kolida, siis ei näegi oma isa…