Teema: Isadepäeva üleküllastus

Usu mind, täpselt sama halvasti tunneb isata laps end siis, kui teisele lapsele tuleb isa lasteaeda järgi ja see täine laps kilkab “minu issi!”

äkki tuleb siis üldse isad ära keelata, sest mõni pole osanud oma elu elada? Enamus juhtudest, kus lahkuläinud vanematega peres isa lapsega ei suhtle, on selles süüdi lapsevanemad ise, kes on omavahelise tüli lapsele üle kandnud. neid juhtumeid, kus isa ise ei taha suhelda, on ikka vähem – isegi kui siin perekoolis nii väidetakse, siis ongi ju nii, et me märkame rohkem negatiivset, kui positiivset.

Minu peres on juhtunud, et isa on isadepäevaürituse ajal lähetuses. Olengi ise läinud. Ei ole ju midagi katki sellest.

On peresid, kus ei tähistata jõule. Nt jehoovad. Või siis ka juudid, moslemid. Samuti õigeusklikud tähistavad hiljem. Ikkagi peavad nad tavalises munktsipaallasteaias käies leppima, et tähtpäevad toimuvad selle järgi nagu enamus neid tähistab. See on elu.

Ei saa minna liiale sellega, et äkki keegi tunneb end halvasti. Keegi tunneb end alati halvasti. Niigi ei tohi tänapäeval lapsed enam valida, kellega mängivad, sest siis kiusatakse teisi. On lasteaedu, kus tõsimeeli on lastevanemaid veendud ja nood usuvadki, et on keelatud kutsuda lapse sünnipäevale ainult lapse 3-4 sõpra, vaid peab kutsuma kõik või ei tohi üldse kedagi kutsuda – justkui lasteaial on õigus reguleerid alasteaiaväliseid tegevusi. Lapsed ei tohi öelda endale ebameeldivale lapsele, et ta ei taha temaga mängida, isegi kui see tein elaps on kiusaja jne.

Kui sina oled elanud oma elu keeruliseks selliselt, et lapsel isa puudub, siis on see sinu asi lapsele olukorda seletada, mitte aga teiste asi. Kui on juhtundu tragöödia, et lapse isa on hukkunud, siis ka seda on võimalik lapsele selgitada, kasvõi saab ju joonistada kaardi isale ja viia see siis nt talle hauale. Kui oled religioosne, siis on võimalik lapsele rääkida, et isa taevast näeb või isa hing on tema kõrval ja rõõmustab jne. Kõike on võimalik lapsele selgitada, aga see selgitustöö on lapsevanema asi, mitte lasteaed ei pea tegema nägu, et isasid ei eksisteerigi.

Miskipärast on alati isadepäev hambus kõigil, mitte kunagi emadepäev või jõulud või lihavõtted.

#3274026:

Kohutav on vaadata, kuidas see päev paljudele lastele mõjub.

Miks sa siis pole osanud nii elada, et su lapsel isa oleks olemas?
Vaata pigem peeglisse.

#3274104:

Ja siis tuleb mu oma laps ja küsib, miks K-l ja I-l pole isa. Milline see hea selgitus küll olema peaks?

Kommentaar eemaldatud.
3.2. Vältida tuleb pahatahtliku ja halvustava arutelu algatamist ning jätkamist.

Perekooli Moderaator

#3274026:

Mine kus poodi tahad, pea igal pool reklaam viitega isadepäevale. Sotsiaalmeedias sama. Osta, osta, osta. Kohutav kommerts.
.

Nõus sellega, et igasuguse nännireklaam nii sõbrapäevaks, jõuludeks, kui isadepäevaks (emadepäevaks ja vanavnematepevaks vist tõesti natuke vähem) on läinud üle igasuguse piiri.
Üleüldse loen emade-, isade- ja vanavanematepäeva (tegelikult ka näiteks kristlike pühasid jõuludena ja lihavõtteid) pigem peresisesteks tähistamisteks, seega igasugused üritused nende päevade puhul (kool/lasteaed) pean ka ülepingutatuks. Samas rääkida neist päevadest, lasta midagi teemakohast joonistada, meisterdada (võib minna ka üleüldisesse meisterduskausta nagu igasugused teisedki õppe eesmärgil tehtu) või õppida mõnd luuletust/laulu läheb minu arust täiesti õppeprogrammi alla. Samamoodi saavad lasteaiaõpetajad ja ka lapsevanemad kodus laiemalt rääkida, et erinevatel põhjustel kahjuks kõigil nö läbikäimist/head suhtlust omavahel ei ole (mis ei tähenda, et ei ole bioloogilist vanemat) ja vahel saab südames isaks/emaks (kusjuures tean last, kellel isegi emaks saanud hoopis bioloogilise ema uue mehe ema). Kui me igasuguste erisuste pärast hakkame vältima kõikidest asjadest rääkimisi, siis varsti ei tohigi midagi enam öelda, sest ikka keegi tunneb end puudutana.

#3274026:

Et ei mindaks nii kergekäeliselt lahku ja ei toodaks igal aastal uut isakandidaati oma koju elama?
.

See kergekäeliselt lahku, uuega kiirelt kokku, jälle lahku ja veel väikelapse ealised lapsed seal vahel, on tegelikult ikka üsna suur probleem. Ma ei arvagi, et ilmtingimata peab jääma kokku (ja ei tohiks tekkida hiljem uut suhet), kui on probleemid, aga minnakse ka lihtsalt lahku, sest ei olegi enam selliseid liblikaid kõhus nagu armumisfaasis( kahjuks näen kõrvalt ka seda). Probleemiks on see, et tihti tormatakse nö oma eelmise elu vigasid analüüsimata (mõlemad, nii mees kui naine) ja ehk end ka natuke muutmata, kaasavaraks väikelapsed, kes enda heaolu ja lähedastega sidemete eest seista veel ei oska/ei suuda, kiirelt uude pereellu. Ja tihti kipuvad siis need samad probleemid ikkagi ka uues pereelus üles kerkima, lisaks muidugi veel suur probleem, kuidas kärgpere elu jooksma saada.

Tänapäeva ühiskonnas tuleb õpetada lapsele, et kõike mida müüakse ei pea kohe ostma. Ei halloweeni nänni, ei isadepäeva nänni, ei valentinipäevanänni, ei …. jne. Väikelapsele tuleb õpetada, kuidas hoiduda poesabas kohe kassa kõrvale pandud peibutiste ostmisest. See on tänapäeva normaalsus ja täiesti tehtav. Mind ei häiri kõik see kraam karvavõrdki.

Mis aga isadepäeva meisterduste tegemisse puutub, siis selles ei näe midagi halba. Laps teab niikuinii, et enamikes peredes on isa. Mis siis emadepäevaga peaks tegema? ka ära jätma, sest minu naabrilaste ema suri kasvajasse, kui lapsed veel lasteaias käisid? Ega siis lapsi ei saa kuidagi silmaklappidega hoida. Neile tuleb seletada, et igasuuseid peresid on ja isadepäevakingtuse võib vabalt ka emale või vanaisale või ema vennale teha. Õpetad lapse rõõmu tundma elust, siis see isa puudumine nii valusalt ei salva. Kui ema kodus kogu aeg ohib, ahhetab, ja isadepäeva üle kurdab, siis tekib lapsel tunne, et on millestki ilma jäänud. Paljudel lastel ei ole vanavanemaid elus, kas jätame vanavanematepäeva ka ära? Paljudel ei ole õdesid-vendi. Ja siis?

#3274104:

Ja siis tuleb mu oma laps ja küsib, miks K-l ja I-l pole isa. Milline see hea selgitus küll olema peaks?

Ütledki nii nagu see reaalses elus on – mõnel lapsel on isa surnud, mõni isa elab perest eemal ja mõnel isal pole töö tõttu võimalik lasteaias hommikul või poolest päevast algavatel üritustel käia.
Kas sa arvad, et isa puudumine mõnelt ürituselt on häbiasi?

#3274378:

Küllastus…täna küsis noor kolleeg minult, 43. a inimeselt, et mis ma siis isale ja vanaisadele kingin.

Vastasin siis viisakalt, et vanaisad jäid sõtta ja isa suri 15 a tagasi vähki.

Siis oli “oih”.

No 43 aastasel võib vabalt veel isa olla täitsa kõbus ja heal juhul ka vanaisa veel elus. Ole rõõmus, et noor kolleeg juba eos ei eelda, et sa oled nii vana, et sul nagunii enam esivanemad elus ei ole 🙂

#3274421:

#3274382:

#3274378:

Küllastus…täna küsis noor kolleeg minult, 43. a inimeselt, et mis ma siis isale ja vanaisadele kingin.

Vastasin siis viisakalt, et vanaisad jäid sõtta ja isa suri 15 a tagasi vähki.

Siis oli “oih”.

No 43 aastasel võib vabalt veel isa olla täitsa kõbus ja heal juhul ka vanaisa veel elus. Ole rõõmus, et noor kolleeg juba eos ei eelda, et sa oled nii vana, et sul nagunii enam esivanemad elus ei ole ????

Ma ei ole rõõmus, et keegi täiskasvanud inimene jälle mingit “kalendripüha” peab, sest nii ju peab.

Mis mõttes “nii ju peab”. Kes tahab, see peab. Kes ei taha, ei pea. Sina tahad kehtestada, et keegi ei peaks. Ära sina pea. Ja las need, kellel on isad-vanaisad alles ja oluline neid meeles pidada, peavad.

On lapsi kellel pole ema. Ometi emadepäeva peetakse samuti.

#3274495:

Kui ikka lapsevanem pöördub lasteaia poole palvega, mitte oma last traumeerida isadepäeva, sest isa on näiteks surnud, siis peab lasteaed sellega arvestama.

Ei usu. Nad ju ei traumeeri. Käsivad isale kaardi joonistada. Usun, et ka ütlevad, et kaart võib olla ka kasuisale ja vanaisale ja onule ja toredale peresõbrale või hoopis emale vms. Neil on programm. Lasteaed ei ole üldse kohustuslikki, kui ikka väga tahad ise programmi koostada, pead oma last rohkem ise kasvatama ja võõrad mängust välja jätma.

isadepäeva tähistamine lasteaias. Lasteaia üks eesmärke on ka perede kaasamine meie tegevustesse. Isadepäeva taoliste päevade tähistamine on selleks hea võimalus. Alati oleme valmis asju ümber mängima kui on tõesti vajadus, ei pea keegi joonistama kaarti isale, keda tal pole. Kui just kaarti tehakse, võib selle ükskõik kelle joonistada, meie rühmas tegime torti isale või vanaisale. Ja ei juhtunud ka midagi, kui issi tööl oli ja emmega see tort ära söödi. Kui algusest peale arvestada ka teiste alternatiividega, ei tee laps isa puudumisest mingit numbrit. Õpetajad ju reeglina ikka teavad, millised pered lastel on ja loomulikult sellega arvestatakse.

#3274680:

#3274378:

Küllastus…täna küsis noor kolleeg minult, 43. a inimeselt, et mis ma siis isale ja vanaisadele kingin.

Vastasin siis viisakalt, et vanaisad jäid sõtta ja isa suri 15 a tagasi vähki.

Siis oli “oih”.

Miks täiskasvanud inimene üldse sellise küsimuse peale solvub? Vastadki kuidas asjalood on ja kõik. Milleks lihtsa küsimuse peale solvuda?

Kus ma ütlesin, et ma solvusin?

#3274378:

Küllastus…täna küsis noor kolleeg minult, 43. a inimeselt, et mis ma siis isale ja vanaisadele kingin.

Vastasin siis viisakalt, et vanaisad jäid sõtta ja isa suri 15 a tagasi vähki.

Siis oli “oih”.

Olen sama vana ja mul on nii isa kui vanaisad veel elus. Seega ei oskaks ma su kolleegi küsimust kuidagi kohatuks pidada. Ega kolleegid su eraelu pea teadma.

#3274733:

Ma jäin mõtlema hoopis muust. Praegu on moekas kõneleda sooneutraalsusest. Nohet ega ükski amet pole ilmtingimata ka nimelt mehele või naisele selga istutatud. Aga isadepäeval – ennäe imet, nagu nõidus! Pereüritustel vaid sõjamasinad, sõdurisupp, päästeamet.