Teema: Isadepäeva üleküllastus

#3274727:

#3274378:

Küllastus…täna küsis noor kolleeg minult, 43. a inimeselt, et mis ma siis isale ja vanaisadele kingin.

Vastasin siis viisakalt, et vanaisad jäid sõtta ja isa suri 15 a tagasi vähki.

Siis oli “oih”.

Olen sama vana ja mul on nii isa kui vanaisad veel elus. Seega ei oskaks ma su kolleegi küsimust kuidagi kohatuks pidada. Ega kolleegid su eraelu pea teadma.

Ei pea. Ja siiski ta ise küsis mu eraelu kohta.
Mu point oli siiski selles, et ka töökollektiivis suht võõrad täiskasvsnud inimesed teevad mingit trianglit.

#3274869:

#3274495:

Kui ikka lapsevanem pöördub lasteaia poole palvega, mitte oma last traumeerida isadepäeva, sest isa on näiteks surnud, siis peab lasteaed sellega arvestama.

Kuidas ta sellega arvestab? Ütleb, et “kallid lapsed, täna joonistame kõik, välja arvatud Kevin, kaardi mõnele tähtsalt mehele meie elus. Isale, vanaisale, onule, kasvõi vahvale naabrile või toredale treenerile. Kevin, sina oota niikaua teises toas, sest see tegevus traumeeriks sind. Lapsed! Pärast oma kaarte Kevinile ärge näidake, sest Kevinil hakkab siis kurb. Nii, lapsed, kullakesed, mesterdama! Kevin, sina palun mine teise tuppa ja oota seal tunnikest kaks”.

Pagan, kui sinu laps vajab udusulgedes hoidmist ja sõna ISA kutsub tal esile tõsise vaimse trauma ning isadepäeva nänni nähes ta nõuab, et sa ostaks selle kõik, siis sa lihtsalt EI VII teda lasteaeda, tänavale ega poodi ega luba teleka ette nädal enna ja pärast isadepäeva.

Ja te imestate, miks lasteaiaõpetaja elu on helikoptervanemate tõttu idiootselt keeruline…

Mind täitsa huvitab, mismoodi see lapsevanem oma last siis trauma eest kaitseb, sest ega siis Isadepäev on ainult väike osa sellest, mismoodi selline laps isadusega kokku puutub….et kas see lapsevanem on palunud ka oma lapse rühma vanematel, et siis, kui tema laps on lasteaias, siis käiksid teistel lastel järel ainult emad, aga jumala eest mitte ükski isa, sest tema lapsele ei saa ju isa järele tulla ja see on traumeeriv….ja kõik filmid ja raamatud, kus mõnel lapsel on mingi interaktsioon isaga, need hoiab oma lapsest eemal, ei luba tal neid lugeda/vaadata? Mitte et ma kellegi kaotusvalu üle ilkuda tahaks, aga päriselt ka, selleks on muud viisid, et sellest üle saada ja eluga edasi minna.

Isadepäeva rõõm tahetakse äravõtta nende laste arvelt, kellel isa ei ole. Ka on lapsi, kellel ei ole ema. On ka vanavanemate päev, no jälle trauma.

#3274086:

#3274026:

Kohutav on vaadata, kuidas see päev paljudele lastele mõjub.

Miks sa siis pole osanud nii elada, et su lapsel isa oleks olemas?

Vaata pigem peeglisse.

Jah, õige – ma vaatan ka peeglisse ja mõtlen, et miks ma ei ole osanud elada ja sain lapsed vale mehega, kes tegi 25 aastat nägu, et on maailma parim mees ja superisa ja siis suri äkksurma ajal, kui noorim laps oli alles viiene…
Kas sa üldse suudad ette kujutada, kui kohutavad on peale seda olnud minu jaoks kõik isadepäevad, kui ma olen pidanud istuma igasugu isadepäevaga seotud lasteaia- ja kooliüritustel ja seda ilma igausuguse peeglita?

#3276137:

Okei, viimane postitaja – ma nõuan, et perekoolis ja mujal keelataks ära igasugused ämmateemad, kuna minu maailma parim ämm suri piineldes vähki, kui tema noorimad lapselapsed, keda ta kindlasti oleks tahtnud väga hoida ja armastada, polnud isegi veel eostatud!

Minu vastus oli ainult ja konkreetselt küsimusele, et miks pole osatud elada nii, et lapsel oleks isa.
See teine osa vastusest oli puhtalt minu verivärske emotsioon isadepäevaürituste teemal, ma pole kunagi ega kuskil avaldanud soovi neid ära jätta, vaid viitasin sellele, et ilmselt eriti keegi ei kujuta ette, kui hull on näiteks minul neil üritusel osaleda ja head nägu teha.

#3275151:

Täiesti teemaväline, aga mulle meeldiks, kui vähemalt välgumihklid oleksid aastase kõikelutsutava tite käeulatusest väljas. :S

Mulle meeldiks, kui tittede emad suudaks oma lapsi veidi ohjeldada, välgumihkli lutsutamine ei ole hullem sellest, kui titt midagi muud sealt endale suhu krabab.

Olen 45 ja sel aastal tundsin esimest korda, et isadepäev on ennast minu jaoks ammendanud ja ma ei taha seda tähistada. Nagunii piirdub see ainult helistamisega. Mulle tundub, et see on rohkem väikeste laste teema.
Mul on kaks last, alaealised ja ma tegelikult ei pea oluliseks ka emadepäeva. Mulle ei meeldi, et kampaania korras, peame kõik tänama ja ülistama. See on ebaloomulik. Mul on aasta läbi lastega palju ettevõtmisi, tegemisi, nad väärtustavad mind aasta läbi. Jah nad ei tee kaarti, aga nende rõõm ja minust hoolimine on piisav. Ütlen ausalt, ma ei viitsi emadepäeval spetsiaalselt mingit üritust korraldada kuid mängin mängu kaasa. Sama on ka vanavanemate päevaga. Mulle meeldib kui hea läbisaamine ja tunnutamine toimub jooksvalt, pidevalt.

Lasteaias on asi sedasi. Kasvatajatädid on ju naised. Ju nad teavad igaüht mõnda tuttava tuttavat, kes on meestele laste kaudu “koha kätte näidanud”. Et kui ilusti ei käitu, siis lahutan ära, panen alimendid peale ja lapsi mees enam ei näe. Mees sellepeale distantseerub pereelust ja joob garaažis õlut.

Naissool on varjatud süümekad ja seega kompensatsiooniks tehakse isadepäeva üritusi üle võlli.

#3276151:

#3276137:

Okei, viimane postitaja – ma nõuan, et perekoolis ja mujal keelataks ära igasugused ämmateemad, kuna minu maailma parim ämm suri piineldes vähki, kui tema noorimad lapselapsed, keda ta kindlasti oleks tahtnud väga hoida ja armastada, polnud isegi veel eostatud!

Minu vastus oli ainult ja konkreetselt küsimusele, et miks pole osatud elada nii, et lapsel oleks isa.

See teine osa vastusest oli puhtalt minu verivärske emotsioon isadepäevaürituste teemal, ma pole kunagi ega kuskil avaldanud soovi neid ära jätta, vaid viitasin sellele, et ilmselt eriti keegi ei kujuta ette, kui hull on näiteks minul neil üritusel osaleda ja head nägu teha.

Miks ei kujuta. Kõik maha jäetud ja lesed kujutavad.

#3277876:

Olen 45 ja sel aastal tundsin esimest korda, et isadepäev on ennast minu jaoks ammendanud ja ma ei taha seda tähistada. Nagunii piirdub see ainult helistamisega. Mulle tundub, et see on rohkem väikeste laste teema.
Mul on kaks last, alaealised ja ma tegelikult ei pea oluliseks ka emadepäeva. Mulle ei meeldi, et kampaania korras, peame kõik tänama ja ülistama. See on ebaloomulik. Mul on aasta läbi lastega palju ettevõtmisi, tegemisi, nad väärtustavad mind aasta läbi. Jah nad ei tee kaarti, aga nende rõõm ja minust hoolimine on piisav. Ütlen ausalt, ma ei viitsi emadepäeval spetsiaalselt mingit üritust korraldada kuid mängin mängu kaasa. Sama on ka vanavanemate päevaga. Mulle meeldib kui hea läbisaamine ja tunnutamine toimub jooksvalt, pidevalt.

Mina olen sinust 10a vanem ja lähen rõõmuga igal aastal oma isale külla, tore et ta mul veel olemas on, loodetavasti on neid aastaid veel palju, mil saan seda teha. Emadepäeva on meil peetud nii kaua kui mäletan, ka minu ema korjas oma emale igal emadepäeval lillekimbu. seega meie peres on see traditsioon kestnud läbi kogu nõukogude perioodi. Vanavanemate päevast kuulsin esmakordselt kui mul noorem laps lasteaias käis ja lasteaia eaga see vist piirdus ka.

#3278936:

#3276312:

#3276293:

#3275151:

Täiesti teemaväline, aga mulle meeldiks, kui vähemalt välgumihklid oleksid aastase kõikelutsutava tite käeulatusest väljas. :S

Mulle meeldiks, kui tittede emad suudaks oma lapsi veidi ohjeldada, välgumihkli lutsutamine ei ole hullem sellest, kui titt midagi muud sealt endale suhu krabab.

Selles poes on välgumihklid täpselt selle koha kõrval, kus seisab poekäru ajal, kui tuleb asju kassalindile laduda (lühike lint on). Tahapoole tõmmata ma poekäru koos selles istuva titega ei saa, sest siis ei ulatu ma asju lindile panema, ettepoole lükata ei saa, sest seal on eelmine ostja, kes oma asjade eest maksab. Aga seda, et asjad oleksid aegsasti lindil, must ju ometi oodatakse, eksole?

Minu käru on alati minu taga. Ja kui ma enam ei ulatu võtma, keeran käru teistpidi. Ehk siis kui algul on (nüüd juba (lapse)laps) minu poole seljaga, siis pärast näoga või vastupidi. Kui laps on harjunud sellega, on tal tavaliselt päris lõbus nägusid teha järgmisele.

Sinu laps ei upita end vist kärust välja, kui julged tema ja enda vahele käru jätta ja seljaga tema poole olla.

#3274733:

Ma jäin mõtlema hoopis muust. Praegu on moekas kõneleda sooneutraalsusest. Nohet ega ükski amet pole ilmtingimata ka nimelt mehele või naisele selga istutatud. Aga isadepäeval – ennäe imet, nagu nõidus! Pereüritustel vaid sõjamasinad, sõdurisupp, päästeamet.

Sest fantaasiat on vähe. Korraldajad eeldavad, et kõik isad on tapamasinad, kelle elu helgeimad päevad möödusid sõjaväes. Ja et need papad tahavad ka oma lastel näidata, mis tunne on relvatoru kellgi pea pool suunata.
Enamik haritud mehi siiski pole sõjaväes käinud ega tunne vägivalla vastu ka mingit sümpaatiat.

#3279907:

#3274378:

Küllastus…täna küsis noor kolleeg minult, 43. a inimeselt, et mis ma siis isale ja vanaisadele kingin.

Vastasin siis viisakalt, et vanaisad jäid sõtta ja isa suri 15 a tagasi vähki.

Siis oli “oih”.

Sa valetad oma vanust ca 20 a nooremaks? 43 a inimese vanaisad jäid sõtta? Boomeritel on ikka hea fantaasia. Solvumiskultuur veel paremini sees kui lumehelbekestel.

Minu vanaisa sündis aastal 1917. Tema sõtta ei jäänud, aga tema noorem vend jäi küll.

Meil pole lasteaedades ja koolides kunagi emadepäevi ja isadepäevi tähistatud ja mitte kuidagi ei tunne, et lapsed või täiskasvanud sellest vaesemaks oleks jäänud, et pedagoogiline personal kollektiivset kaardijoonistamist ei organiseeri.
Peale selle on need päevad ju ALATI pühapäevad.
Eestis tundub lasteaiaõpetajatel aja sisustamise probleem olema, et perekondlikud päevad tarvis kodust välja tuua.
Teine jaburus on see, et päkad käivad jõuluajal lasteaedades lõunaune ajal ka. Miks ööst ei piisa?

#3279907:

#3274378:

Küllastus…täna küsis noor kolleeg minult, 43. a inimeselt, et mis ma siis isale ja vanaisadele kingin.

Vastasin siis viisakalt, et vanaisad jäid sõtta ja isa suri 15 a tagasi vähki.

Siis oli “oih”.

Sa valetad oma vanust ca 20 a nooremaks? 43 a inimese vanaisad jäid sõtta? Boomeritel on ikka hea fantaasia. Solvumiskultuur veel paremini sees kui lumehelbekestel.

Kas sa oled idioot või imbetsill? Või mõlemat?
Aga palun. Vanaisa sündis 1916. Ema 1942. Mina 1975.
Do your math. Kui oskad kalkulaatorit kasutada.