Teema: Isaduse omaksvõtmine

#3981567:

Kellel on kogemusi isaduse omaksvõtmisega? Laps on 8-aastane. Sünnitunnistusel isa pole. Nüüd ilmus isa välja. Saan aru, et Perekonnaseisuametisse tuleb minna siis DNA testiga (Võtke kaasa sünnikande parandamise alusdokument: lapsendamise kohtuotsus, isast põlvnemise tuvastamise või kande ebaõigeks tunnistamise kohtuotsus.). Täiesti segaduses olen.

Ja kus see isa 8 aastat oli, et nüüd välja ilmus?

Mina ei hakkaks küll kohe sünnitunnistust muutma.

Milleks sellist isa lapsele vaja peaks olema.

#3981671:

Miks lapse nime muutma peaks, mis see siia puutub?

Kui abielus ei olda, siis on normaalne ikka ema nimi panna.

Mina ei laseks lapse sünnitunnistust muuta, las kohtub ja suhtleb isaga kui isal huvi on. Pool oma lapsepõlvest on laps isata kasvanud, ilmselt pole sa ka mingit raha isalt saanud lapse ülalpidamiseks.

Kui nüüd sünnitunnistust muuta ja isa saab ametlikult lapse isaks, siis kaasneb tal tulevikus kohustus seda isa vajadusel ülal pidada, hooldekodu arveid maksta vms. Isegi kui praegu on tegemist jõuka mehega, ei pruugi see tulevikus nii olla. Miks panna lapsele tulevikukohustusi kui siiani olete selle raskema aja ise hakkama saanud, nüüd kui laps juba iseseisavm ja asjalikum siis isa tahab järsku isaks hakata?

#3981567:

Kellel on kogemusi isaduse omaksvõtmisega? Laps on 8-aastane. Sünnitunnistusel isa pole. Nüüd ilmus isa välja. Saan aru, et Perekonnaseisuametisse tuleb minna siis DNA testiga (Võtke kaasa sünnikande parandamise alusdokument: lapsendamise kohtuotsus, isast põlvnemise tuvastamise või kande ebaõigeks tunnistamise kohtuotsus.). Täiesti segaduses olen.

lapsendamise kohtumäärus, isast põlvnemise tuvastamise kohtuotsus või isa kande ebaõigeks tunnistamise kohtuotsus, on lapse sünniakti muutmise aluseks, kui selle esitab ema, isa või akti koostanud asutus.

kui on nii, nagu teil, et isa kohta sünnikanne puudub ja isa soovib vabatahtlikult isaduse omaks võtta, siis tuleb perekonnaseisuametisse minna emal ja isal koos ning isa esitab kohapeal isaduse omaksvõtu avalduse ja kõik.

väga väga soovitan kaaluda, kas on mõistlik lapse isa lapse sünniakti kanda, tuleb plussid ja miinused läbi kaaluda. muidugi jääb alati võimalus, et kui ema pole vabatahtliku isaduse omaksvõtuga nõus, siis isa nõuab lapse temast põlvnemise tuvastamist kohtu kaudu. ja sel juhul kahjuks pole midagi teha, kui kohtu poolt määratud DNA ekspertiis põlvnemist tõendab. siis see isa lapse sünniakti kohtuotsuse alusel kantakse ja ei kaaluta, kas põlvnemise tuvastamine on lapse huvides, vaid põlvnemine lihtsalt tuvastatakse.

#3981624:

Ja kus see isa 8 aastat oli, et nüüd välja ilmus?

Vangis oli äkki, nüüd sai välja ja hakkab kodu mängima TA-ga.

#3981828:

Huvitav miks? Kas seda ka sel juhul kui isa võtab isaduse omaks?

Loomulikult. Emal lihtsam asju ajada, kui lahku minnakse. Kui abiellutakse, siis kõik ühe nimega.

#3982062:

Sa abielluks mehega, kellega oli 9 aastat tagasi suhe, said lapse ja see kadus nagu tina tuhka, ei tundnud siiani lapse vastu mingit huvi?

Ei, loomulikult mitte. Rääkisin normaalsetest inimestest. Et laps võiks ema nimel olla.

Ilmselt on juba test tehtud ja kohus toimunud, pole siin midagi heietada. Teemaalgatuses kirjas ju, et kohtuotsus vaja kaasa võtta. Suured targad koos, aga lugemisega raskusi.

Mis te närite, võibolla on asjad korda ajamata.

Isaduse omaksvõtuks pole muud, kui lähete ja vormistate- isa täidab blanketi, ema annab nõusoleku.

Ilma ema nõusolekuta isa  “isaks hakata” ei saa.

Kas keegi siin lapse peale ka mõtleb üldse? Kas kujutate üldse ette, kui keeruline on olla laps, kellel sünnitunnistusel on isa kohal tühi koht. See mõjutab oluliselt identiteeti, enesekindlust, kuuluvust- kes ma olen, miks minul isa pole, kuigi teistel kõigil on. Kas ema tõesti ei teadnud isegi selle mehe nime. Oma lapse vaimse tervise huvides tuleks põlvnemisdokumendid kiiresti korda ajada. Lapsel on õigus teada, kes ta isa on, isegi kui see on ainult rida sünnitunnistusel. On inimesi, kes on sellest tühjast reast nii häiritud, et otsivad oma isa pensionieani.

Minu tutvuskonnas olid pere, kus naine registreeris sünnid, kuna  abielus ei olnud – olid vallaslapsed. Kedagi see ei häirinud, laste sõnul oli neil alati isa  olemas, seega jutt hirmsast  psüühika häirest on jama. Käisid suguvõsa sünnipäevadel nii ema, kui isa poolsetel.

#3982702:

Kas keegi siin lapse peale ka mõtleb üldse? Kas kujutate üldse ette, kui keeruline on olla laps, kellel sünnitunnistusel on isa kohal tühi koht. See mõjutab oluliselt identiteeti, enesekindlust, kuuluvust- kes ma olen, miks minul isa pole, kuigi teistel kõigil on. Kas ema tõesti ei teadnud isegi selle mehe nime. Oma lapse vaimse tervise huvides tuleks põlvnemisdokumendid kiiresti korda ajada. Lapsel on õigus teada, kes ta isa on, isegi kui see on ainult rida sünnitunnistusel. On inimesi, kes on sellest tühjast reast nii häiritud, et otsivad oma isa pensionieani.

Muidugi lapsi huvitab, kes on nende isa. Ja isa ongi ju selge. Kas see isa on dokumentide järgi isa, see küll kedagi ei huvita. Tean samuti inimesi, kes on oma isa otsinud, sest loomulikult soovivad nad lihtsalt teada, kes isa on. See on inimlik uudishimu. Aga praktiliselt alati on see lõppenud pettumusega. On isa nähtud, süda on rahul ja saab eluga edasi minna, aga kui lapsena pole suhtlust olnud, ei tule seda lähedust enam kuskilt. Pigem ei suudeta andestada ja leppida, et kuidas isa siis pole huvi tundnud. Mõni isa vanast peast siis tahab suhteid soojendada, aga siis on juba hilja mis hilja ja lapsel pigem hea meel, et sellist inimest tema paberites ei ole ja ei pea tema hooldamise ja aitamise eest vastutama.