Paljudes teemades, eriti just lahutusega seotud teemades, soovitatakse leida rahu ja võimalus iseendaga õnnelik olla.
Olen sellise suhtumisega täiesti nõus, kuid küsiks sellise teekonna läbinud naistelt, et mida olete teinud selleks, et leida sisemine rahu ja oletegi saanud iseendaga suurimaks sõbraks näiteks peale lahku minekut või halvast suhtest väljununa?
Olen ise lahutuse üle elanud ja ei soovi kohe “haigena” uude suhtesse sukelduda. Samas on väga kurb olla ilma kaaslaseta, kuid siiski sooviks enne sisemuse korda saada.
Mida täpsemalt olete teinud, näiteks milliseid raamatuid soovitate? Kas olete käinud psühhoteraapias? Kui pikk on olnud teie teekond sisemise rahuni?
Esileht › Pereelu ja suhted › Iseendaga õnnelik olemine
Teema: Iseendaga õnnelik olemine
Ei maksa seda rahu niiväga taga ajadagi. See tekib ja tuleb ise, kui ajad õiget asja. Ja õige asi on alati tegevus. Kuipalju, milmääral – seda juhib igaüks ise. Ole tegevuses! Ära jää oma kurba olemisse marineerima. Las ollagi uusi tuuli, uusi tegevusi-kogemusi-inimesi. Viska minema ebameeldivad esemed, vaheta kardinad ja voodipesu.
Tuöleta meelde, mida sa oled kogu aeg teha tahtnud, aga aega/võimalust/raha pole olnud, mine ja tee neid. Mõnimkoht, mis on südamelähedane- mine käi ära. Mida ramastad, seda tee, see muudab ka ilma suhteta õnnelikumaks ja õnnelik inimene tõmbab õnne ligi.
Ma võin küll raamatuid soovitada.
Üks hea raamat on “Hilja novembris”, mida tasuks lugeda. See paneb täiega endasse vaatama ja vastavalt tegutsema.
Siis soovitan veel lugeda “Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga”
ja ka “Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust”,
veel “Emapiim”.
(autoreid ma ei kirjutanud, ag aarvan et leiad raamatud üles niigi)
Kui need neli raamatut läbi saad, siis võin veel soovitada. Kõik käsitlevad teemat, kui vägev võib olla üks indiviid ja kui paljude asjadega ta oma elus on võimeline hakkama saama. Nii oled ka sina!
mul ka sama probleem, loomulikult oled siis õnnelik, kui teed, mida armastad, lihtsalt seda on nii raske leida, olen elu aeg otsinud midagi, mis vähegi huvitaks, seda on kokku ikka ülivähe olnud ja seda ka lühidalt, kõik tundub kohe algul igav või siis ammendab ennast ruttu 🙁 ei tea, mis seda muuta aitaks
Mind just aitas see, et sukeldusin uude suhtesse. Olin pärast lahkuminekut mitu aastat üksi, kogu aeg mõtlesin, et ikka nii paha, ei taha, äkki jäängi üksi. Siis leidsin mingi mehe, elasin kiirelt üle armumise perioodi, mõne kuu pärast hakkas närvidele käima. Avastasin, et olin juba ära harjunud sellega, et nii mõnus on üksi olla, aga ma ei teadvustanud seda endale varem. Kuna uus mees oli kerge joomaveaga. Ta olisõbralik ja tore, aga ikka kippus liiga tihti jooma, ma ei tea, kas tal kainet päeva üldse oligi, me ei kolinud ju kohe kokku. Igal juhul jätsin ta kerge südamega maha pärast mõnekuist proovimist. Sellest ajast alates pole viitsinud kedagi otsida, mul niisamagi hea. Aga ma arvan, et ilma selle lühiajalise suhteta mul poleks silmad niipea avanenud. Nii et ma arvan, et mõnikord on just abiks “haigena” suhtesse ronida. Vaene teinepool muidugi. Aga mine tea, äkki läheb hoopis teisiti ja kõik klapib. win-win
Minu tee sisemise rahuni on kestnud 52 aastat. Ei tea, kas olen kohale jõudnud või on minna veel kuhugi, aga hetkel elan oma elu ilusaimat aega.
Eneseabiraamatuid ei lugenud ja teraapias ei käinud. Tegin lihtsalt asju, mis mind ennast huvitasid. Jalutasin üksi mööda parke, lugesin (kasvõi tobedaid naistekaid, täpselt nii nagu tuju oli). Otsustasin toimida sellise mõtteviisi järgi, et uue kaaslase otsimisega ma ei tegele aga kui mõni meesterahvas peaks tahtma minuga tutvust sobitada siis vastu ka ei hakka.
Hakkan vaikselt rahu leidma eneses, on olnud 10 aastane protsess ehk. Väga pikalt tõrkus vaim tunnistamast seda, et üksi on hea. Nüüd olen rahul puhtas üksinduses, ma ei vaja lähedasi ega isegi sõpru, ei pane kellegi õlule vastutuse koormat.
Ja ohh imet, silma hakkab sära tagasi tekkima ja seda ei saa enam üksi isik naljalt kõigutada. See sära hakkab inimesi ligi tõmbama, aga nüüd olen ma valivam ja ehk ka targem.
Pole küll ise päris abielulahutust läbi elanud kuid olen kuulnud, et lahutuse korral tunneb inimene samuti leina ja elab läbi erinevad leinaetapid. St. äkki ongi nn leinaperioodil paslik leinata ja teha see läbi ja siis hakata “õnne otsima”?
Paar raskemat lahkuminekut on minevikus olnud (aga neis suhetes polnud lapsi). Mäletan, kui olin just 30 saanud, üksi, lasteta ja taas kuskilt seda soovitust lugedes, et ole kõigepealt üksinda õnnelik, tundsin veel suuremat ängistust. Kuidas ma saan olla üksinda õnnelik kui mu suurimaks sooviks on luua pere (järkekorras abielu ja lapsed). Kuidas ma saan olla üksikuna õnnelik kui tunnen end üksildasena ja see ei ole see elu mida ma tahan? Ma peaksin siis loobuma oma pere-mõttest ja leppima üksi olemisega, et tunda end õnnelikuna. Ja kui ma sellega lepin, siis mu ellu ei tulegi inimest, kellega pere luua. Elus on ju nii, et saad seda mida kõige rohkem soovid.
Ja paar aastat hiljem kohtusingi selle õigega kellega aasta pärast abiellusime ja seejärel lapsed saime. Ja olen õnnelik.
Niiet kui sinu soov on endale kaaslane leida, siis ei saa päris nii, et nui neljaks – pean olema üksinda enne õnnelik. Las jääb hinge see suur soov ja ära kaota lootust. Unistused kipuvad täituma.
Mul aitas selle ajaga toime tulla muude – ainult endast sõltuvate eesmärkide seadmine ja täitmine. Keskendusin trennile ja tegin kõvasti tööd, tegin remonti kodus. Kui olla piisavalt hõivatud, ei tule muremõtted sedasi kallale 🙂
Esileht › Pereelu ja suhted › Iseendaga õnnelik olemine
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.