Pigem ongi asi selles, et kunagi on meile sisendatud, et peab olema selline ja selline, kui ei ole, polekski nagu midagi väärt. Just halvustavat suhtumist oleme liiga palju kogenud. Ja muidugi, kes kuidas teiste hinnanguid ja ütlemisi hinge võtab: ühte innustab see \”näitama\” (võitlema), teine kehitab õlgu, kolmas tunneb ennast veelgi rohkem maha surutuna.
Optimaalne oleks mõelda, et pole olemas õigeid või valesid loomuomadusi. Iga inimene on unikaalne komplekt. Kordumatu oma minaga. Ja see väärib austust, et loodus suudab meid nii valmis teha, et kahte samasugust pole. Järelikult, minu silmis väärin mina ise austust ja väärib teine inimene austust.
Kiirest mõtlemisest ja kuraasist ja sõnaosavusest jms, mis teemaalgataja välja tõi. Nii on, et ekstraverdid jõuavad kergemini püünele, köidavad tähelepanu, sest nad on elavad, liikuvad, valjuhäälsemad, neid lihtsalt peab märkama. Aga introvertidel pole millegi pärast vaja muretseda, nad kompenseerivad kõik oma täpsuse, süvenemise, põhjalikkusega.
Kiirest mõtlemisest tahaksin eraldi oma kogemust jagada – mina ei tunne elus väga palju inimesi, kes tõesti mõtlevad kiirelt (õigemini, tunnen ainult kolme – klassivend, praegune sõber, töökaaslane – mehed kõik), kõik teised \”kiired mõtlejad\” on lihtsalt vaimukad või kogemustega (juba korduvalt tegelenud antud teemadega, neil pole seal vaja eriti mõelda, kasutavad oma varasemat kogemustepagasit), aga kuna nad räägivad palju ja on kohati pealetükkivad, siis võib jääda mulje, et nad on kiired mõtlejad. Kiire mõtlemine on minu arvates rohkem selline, kui sa paned inimese ootamatusse situatsiooni, või ta satub häireolukorda, siis ta on võimeline kiiresti infot vastu võtma, aru saama, loob loogilisi seoseid ja jõuab optimaalse lahnduseni ja teeb seda kõike sealsamas ja iseseisvalt ja kiiresti. Enamus inimesi ajab tavaliselt liiga palju üleliigset mulli – vabandust, ei taha kedagi solvata. Lihtsalt teemaalgatajale, ma ei usu et sa kuidagi kehvem või aeglasem mõtleja oleksid, sulle ehk ainult tundub nii. Kui analüüsida paljusõnalisi ja kõigiga ladusalt kontakti võtvaid inimesi, siis kontrollides nende sisulist külge, asjast arusaamist, teema valdamist, pole olukord mitte alati kiita.
Vanema generatsiooni seas levib mingi nähtamatu keeldude-käskude nimekiri, mis on õige ja mis mitte. Et vot selleks ajaks peab olema kool lõpetatud ja üks õige mees või naine peab ikka säärane olema ja töötama peab ikka võimalikult kõrge koha peal jne – siis oled õige inimene. Just see teiste meele järgi sättimine õnnetuks teebki ja endas kahtlema panebki. Teemaalgataja, kas sul on jäänud midagi väga möödapääsmatut \”saavutamata\”, et kuna seda pole, siis sa pole võimeline õnnelik ja endaga rahul olema? Kui sul see nüüd oleks, kas sa oled 100% kindel, et siis sa oleksid õnnelik? Võin enda puhul öelda, et ei toiminud, siis oli see lihtsalt saavutatud (tehtud) ja siis tahtsin juba edasi ja ikka polnud rahul. Pidin õppima lihtsalt elamisest rõõmu tundma.
See oli üks näitleja, kes ütles, et on inimesi, kes tahavad terve elu ahju taga heegeldada ja neile sobib see. Peamine on ära tunda, mis endale õige ja hea on ja seda teha ja hinnata väikesi tegevusi ja hinnata ennast.
