Esileht Pereelu ja suhted iseendaga sõbraks – kuidas?

Näitan 26 postitust - vahemik 1 kuni 26 (kokku 26 )

Teema: iseendaga sõbraks – kuidas?

Postitas:
Kägu

kuidas olete leppinud oma loomuomadustega, mida kas ei suuda või ei saa muuta? ma olen varsti 35aastane, aga ikka veel vihkan iseend nagu pubekas. vihkan oma põhilisi loomuomadusi nagu tagasihoidlikkus, kuraasi ja eneseusu puudumine, suu peale kukkunud olek, allaheitlikkus, aeglane mõtlemine … ma tean, et teatud määral annab neid omadusi arendada, aga sellele vaatamata jään ma ju alati kehvemaks kui kõik need jõulise loomuga, julged, ambitsioonikad, terava keele ja väleda mõtlemisega inimesed minu ümber, keda ma salaja imetlen … ükskõik kuidas ma ennast ei arendaks, nemad astuvad minust ikka pika sammuga mööda, igas mõttes. igasugune pingutamine on ju täiesti mõttetu.

lisaks kahetsen ma nii mõnesidki valikuid oma elus, kuigi ratsionaalselt arutledes poleks ma ikkagi teisiti valinud (nendesamade loomuomaduste ja arguse tõttu). olen elus langetanud turvalisi valikuid, võtnud vastu kohe saadava pisku, mitte pole hakanud proovima midagi täiesti uut või riskima kõigega, mis mul olemas on. lõppkokkuvõttes elan nüüd mõttetut elu, pole elus midagi saavutanud ja tulevikus pole ei lastele ega lastelastele mitte midagi rääkida. isegi metsikut noorust pole mul olnud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: iseendaga sõbraks – kuidas?

ma olen täpselt nagu sina, välja arvatud see, et ma ei leia, et pingutamine mõttetu on.
olles teistest erinev, on väga raske endaga sõbraks saada kui oled kodust saanud kaasa pildi, et ideaalne on olla selline nagu kõik teised. mina olen ennast rohkem armastama hakanud, oluline abivahend on trenn ja enda eest hoolitsemine, sest siis ma saan vähemalt oma välise kesta üle uhkust tunda:-D teine, mis mind on aidanud, on armastuse leidmine. kui maailma parim mees sind armastab, siis lihtsalt peab enesehinnang tõusma ja olen õnnelik, et mulle on elu sellise ilusa kogemuse pakkunud. tuttavad ja sugulased võivad olla minust julgemad ja ettevõtlikumad ning karjääris edukamad, aga mina olen õnnelik, et mu partnersuhtes on täiuslik klapp ja hingesugulus, ma ei vahetaks seda nende ihaldatud isiksuseomaduste vastu. usun, et igalühel on siin elus mingi tähtis roll täita ning sinul niisamuti. pea püsti ja edasi. kui aega ja võimalusi on, ei maksa ka psühhoteraapiat ära põlata, mina ise ei ole seda proovinud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: iseendaga sõbraks – kuidas?

Issand, nagu minu kirjutatud, aga ma olen juba 35 ja saan 36. Ma ka aeglase mõtlemisega-reageerimisega, seltskonnas tagasihoidlik jne ja see teeb meelehärmi just selles osas, et tööelus ma ei suuda tänu sellistele omadustele edu saavutada. Mul on küll olemas stabiilne töökoht ja 700 eur neto palk, kuid sellest jääb 3-le inimesele väheks. Aga ma olen leppinud endaga sellisena nagu olen ja sõprade ning perega probleeme ei ole.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: iseendaga sõbraks – kuidas?

Kägu | 24/04/2012 10:31 aitäh sulle! mees mul on ja armastus on ka, aga praegusel eluperioodil tunnen, et sellest kõigest, mis mul olemas on, on lihtsalt vähe. teised inimesed ei tee sind õnnelikuks, ainult ise saad teha ja vaat see osa on mul puudulik. oma välimise kestaga ma tegelen, laste sünnitamise ja pikaajalise kodusoleminega olen end täiesti käest lasknud (kaalun tibake üle 100kg). trenn on tõesti hea tujutõstja, aga kuna ma olen alles oma teekonna alguses, siis peeglisse vaadates ikkagi enesetundele turgutust ei saa. ja loomulikult on ülekaalu ja välimusega seotud kompleksid need, mis pärsivad enesega rahulolu. isegi kui ma seekord ülekaalust enamvähem lahti saan, jään ma ikkagi kibedasti kahetsema noorusaega, mille ma ülekaalulisena veetsin.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: iseendaga sõbraks – kuidas?

Kui teid lohutab, siis mina saan seltskonnas hästi hakkama, olen jutukas, võitlen pidevalt \”tuuleveskitega\” (enda arvates ajan siis tõde taga), olen kuraasikas ja mida veel iganes, aga südames kadestan inimesi, kes on rahulikud, stabiilsed ja alalhoidlikud. Kui palju jamasid jääb sellistel inimestel olemata. Kokkuvõttes arvan siiski, et igasuguseid inimesi peab ilmas olema, muidu poleks tasakaalu. Ja iseloomuomadused ei tee kedagi halvemaks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: iseendaga sõbraks – kuidas?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kui teid lohutab, siis mina saan seltskonnas hästi hakkama, olen jutukas, võitlen pidevalt \”tuuleveskitega\” (enda arvates ajan siis tõde taga), olen kuraasikas ja mida veel iganes, aga südames kadestan inimesi, kes on rahulikud, stabiilsed ja alalhoidlikud. Kui palju jamasid jääb sellistel inimestel olemata. Kokkuvõttes arvan siiski, et igasuguseid inimesi peab ilmas olema, muidu poleks tasakaalu. Ja iseloomuomadused ei tee kedagi halvemaks.[/tsitaat]
aga vaat ei lohuta! ma olen korduvalt mõtelnud, et terava keelega inimestel võib raske olla iseennast taltsutada ja lahendada mõtlematutest väljaütlemistest tekkinud pahandusi, aga nii palju paska jääb ka olemata! keegi ei tule näkku hüppama, sest kõik teavad, et võib vastu hambaid saada. allaheitlikumale katsuvad kõik pähe istuda. ah, ma ei teagi. ma olen lihtsalt avastanud enda jaoks ühe inimese, kelle metsikult elatud noorus, keskeas tööalane edu (ta on meelelahutaja) ja isiksus on lihtsalt niivõrd vaimustavad, et lihtsalt nutt tuleb peale, kui mõtled iseenda halli hiire olemusele. jajaa, et kõik ei sünni printsessideks, aga miks poleks mina võinud selleks sündida? olla igati suurepärane …

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: iseendaga sõbraks – kuidas?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]ma olen täpselt nagu sina, välja arvatud see, et ma ei leia, et pingutamine mõttetu on.
olles teistest erinev, on väga raske endaga sõbraks saada kui oled kodust saanud kaasa pildi, et ideaalne on olla selline nagu kõik teised. mina olen ennast rohkem armastama hakanud, oluline abivahend on trenn ja enda eest hoolitsemine, sest siis ma saan vähemalt oma välise kesta üle uhkust tunda:-D teine, mis mind on aidanud, on armastuse leidmine. kui maailma parim mees sind armastab, siis lihtsalt peab enesehinnang tõusma ja olen õnnelik, et mulle on elu sellise ilusa kogemuse pakkunud. tuttavad ja sugulased võivad olla minust julgemad ja ettevõtlikumad ning karjääris edukamad, aga mina olen õnnelik, et mu partnersuhtes on täiuslik klapp ja hingesugulus, ma ei vahetaks seda nende ihaldatud isiksuseomaduste vastu. usun, et igalühel on siin elus mingi tähtis roll täita ning sinul niisamuti. pea püsti ja edasi. kui aega ja võimalusi on, ei maksa ka psühhoteraapiat ära põlata, mina ise ei ole seda proovinud.[/tsitaat]
Mina näen ka välimuse kallal vaeva ja kuna näen väga hea välja, siis vähemalt see väline kest aitab enesekindlust veidi tõsta. Aga kahjuks pole mul hingesugulasest meest. Tean nooruse kogemustest, kui palju see aitab kaasa enesega rahulolule. Minu kavaler on veidi ebaküps ja ma pole tegelikult kindel, kas ja kui palju ta mind armastab. Pole seda ühtekuuluvustunnet. Aga oleme koos, kuna midagi paremat ka kumbki leidnud ei ole. Ilmselt üksi oleks veel nukram.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: iseendaga sõbraks – kuidas?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]kuidas olete leppinud oma loomuomadustega, mida kas ei suuda või ei saa muuta? ma olen varsti 35aastane, aga ikka veel vihkan iseend nagu pubekas. vihkan oma põhilisi loomuomadusi nagu tagasihoidlikkus, kuraasi ja eneseusu puudumine, suu peale kukkunud olek, allaheitlikkus, aeglane mõtlemine … ma tean, et teatud määral annab neid omadusi arendada, aga sellele vaatamata jään ma ju alati kehvemaks kui kõik need julged, ambitsioonikad, terava keele ja väleda mõtlemisega inimesed minu ümber, keda ma salaja imetlen … ükskõik kuidas ma ennast ei arendaks, nemad astuvad minust ikka pika sammuga mööda, igas mõttes. igasugune pingutamine on ju täiesti mõttetu.

lisaks kahetsen ma nii mõnesidki valikuid oma elus, kuigi ratsionaalselt arutledes poleks ma ikkagi teisiti valinud (nendesamade loomuomaduste ja arguse tõttu). olen elus langetanud turvalisi valikuid, võtnud vastu kohe saadava pisku, mitte pole hakanud proovima midagi täiesti uut või riskima kõigega, mis mul olemas on. lõppkokkuvõttes elan nüüd mõttetut elu, pole elus midagi saavutanud ja tulevikus pole ei lastele ega lastelastele mitte midagi rääkida. isegi metsikut noorust pole mul olnud.[/tsitaat]

Jessas!
Ma vaatasin, et olen siia teema teinud, täpselt nagu minu kirjutatud.
Juba lapsepõlves sisestati, et miks selline ei ole nagu X,Y või miks sa nii ei tee jne.

Mees samasugune, et miks ma nii ei võiks teha nagu teised jne.
Eks see jah nii ole, et kui sa ennast ei armsata, ega siis teised ka sind ei armsata.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: iseendaga sõbraks – kuidas?

See kõik sõltub sinust endast! Kui pole siiani end suutnud muuta siis pole sa piisavalt tahtnud!

Please wait...
Postitas:
hüpiknukk

RE: iseendaga sõbraks – kuidas?

Minu meelest oled sa tark!

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: iseendaga sõbraks – kuidas?

[small]hüpiknukk kirjutas:[/small]
[tsitaat] Minu meelest oled sa tark![/tsitaat]
mida sa silmas pead?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: iseendaga sõbraks – kuidas?

Mine midagi uut õppima. Tekita mingi uus tutvusringkond. Sunni ennast inimestega suhtlema.
Kusagilt kunagi lugesin, et nipp suhtlemisarguse vastu on suhelda võhivõõrastega igapäevastes situatsioonides. Selle asemel, et teisest inimesest silmad maas mööda kõndida, naerata ja ütle midagi. Loomulikult ei saa seda päris lambist teha, aga selliseid situatsioone on tegelikult palju, kus on võimalik suhelda. Kasvõi kassasabas. Niimoodi tasapisi muutud julgemaks ja enesekindlamaks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: iseendaga sõbraks – kuidas?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mine midagi uut õppima. Tekita mingi uus tutvusringkond. Sunni ennast inimestega suhtlema.
Kusagilt kunagi lugesin, et nipp suhtlemisarguse vastu on suhelda võhivõõrastega igapäevastes situatsioonides. Selle asemel, et teisest inimesest silmad maas mööda kõndida, naerata ja ütle midagi. Loomulikult ei saa seda päris lambist teha, aga selliseid situatsioone on tegelikult palju, kus on võimalik suhelda. Kasvõi kassasabas. Niimoodi tasapisi muutud julgemaks ja enesekindlamaks. [/tsitaat]
näiteks minu jaoks ongi suhtlus võhivõõrastega lihtne, samuti väikesed seltskonnad, kõige ebameeldivamad on just sellised grupid, kus on tuttavad inimesed ja kus peaks enda koha leidma. lapsena lasteaias ja koolis, hiljem üritused kolleegidega ja muu selline.
kokteilipeod ja vastuvõtud, kus üksteist mingil määral tundvad inimesed peavad õhtu läbi smalltalkima, on minu jaoks õudus.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: iseendaga sõbraks – kuidas?

Mina olen täpselt nagu sina, lisaks veel ka kohutavalt laisk. Jube kombinatsioon, eks ole 🙂

Aga mina olen selles mõttes teistmoodi, et sügaval sisimas olen ma tegelikult auahne. Tänu sellele ma olengi endale seadnud väljakutseid ja üritanud oma laiskust ja argust ületada. Läksin ülikooli õppima rasket eriala. Läksin üksi välismaale, kus tuli alustada igas mõttes nullist. Olen esinenud konverentsidel tähtsate inimeste ees. Olen loenguid pidanud mitmekümnele inimesele jne. Mis sa arvad, et see on kerge? Ei, pidev eneseületus. Paned endale kohustused, millest taganeda ei saa. Ja eks seda enesekindlustki ajapikku tuleb.

Sellega, et on säravamaid, jutukamaid, julgemaid – ma olen leppinud. Ma ei püüagi seltskonnas kõigist üle ruiata ja tähelepanu endale saada. Olen, nagu olen. Mõnele lähevad just sellised mõtlikumad ja tagasihoidlikumad inimesed peale.

Lisaks lugesin kunagi huvitavat artiklit introvertsusest ja ekstravertsusest. Ekstravertsusega seotud iseloomuomadused on need, mida tänapäeval läänelikus maailmas ülistatakse. Tolles artiklis oli just välja toodud palju introvertseid tegijaid inimesi ja introvertse isiksusega seotud positiivseid jooni. Mul aitas oma introvertsuse tunnistamine end rohkem väärtustama hakata.

Peale kõige muu ei tohi segamini ajada häbelikkust ja introvertsust. Vahel seltskonnas ma mõtlen, et peaks suhtlema, muidu jätan endast ara luuseri mulje. Tegelikult polegi asi alati arguses, vaid sellest, et ma lihtsalt ei viitsi suhelda. Ei viitsi smalltalkida, ei viitsi tähelepanu pärast võistelda. Mõtlen pigem oma mõtteid.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: iseendaga sõbraks – kuidas?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]
Lisaks lugesin kunagi huvitavat artiklit introvertsusest ja ekstravertsusest. Ekstravertsusega seotud iseloomuomadused on need, mida tänapäevas Läänelikus maailmas ülistatakse. Tolles artiklis oli just välja toodud palju introvertseid tegijaid inimesi ja introvertse isiksusega seotud positiivsed jooned. Mul aitas oma introvertsuse tunnistamine end rohkem väärtustama hakata.[/tsitaat]
palun anna mulle viide sellele artiklile või kirjuta vähem, mis allikast sa seda lugesid.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: iseendaga sõbraks – kuidas?

http://www.guardian.co.uk/science/2012/mar/13/why-the-world-needs-introverts?intcmp=239

Kahjuks juba eemaldatud 🙁
Äkki õnnestub kuidagi paberversioon saada, mõnes Eesti raamatukogus on Guardian kindlasti olemas. Soovitan soojalt, väga hea ja julgustav artikkel.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: iseendaga sõbraks – kuidas?

Aga sealsamas on veel paar artiklit introvertsusest.

http://www.guardian.co.uk/books/2012/mar/22/quiet-power-introverts-susan-cain-review?intcmp=239

http://www.guardian.co.uk/technology/2012/apr/01/susan-cain-extrovert-introvert-interview?intcmp=239

Ja väike test:
http://www.guardian.co.uk/science/quiz/2012/mar/13/quiz-are-you-an-introvert?intcmp=239

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: iseendaga sõbraks – kuidas?

Pigem ongi asi selles, et kunagi on meile sisendatud, et peab olema selline ja selline, kui ei ole, polekski nagu midagi väärt. Just halvustavat suhtumist oleme liiga palju kogenud. Ja muidugi, kes kuidas teiste hinnanguid ja ütlemisi hinge võtab: ühte innustab see \”näitama\” (võitlema), teine kehitab õlgu, kolmas tunneb ennast veelgi rohkem maha surutuna.
Optimaalne oleks mõelda, et pole olemas õigeid või valesid loomuomadusi. Iga inimene on unikaalne komplekt. Kordumatu oma minaga. Ja see väärib austust, et loodus suudab meid nii valmis teha, et kahte samasugust pole. Järelikult, minu silmis väärin mina ise austust ja väärib teine inimene austust.
Kiirest mõtlemisest ja kuraasist ja sõnaosavusest jms, mis teemaalgataja välja tõi. Nii on, et ekstraverdid jõuavad kergemini püünele, köidavad tähelepanu, sest nad on elavad, liikuvad, valjuhäälsemad, neid lihtsalt peab märkama. Aga introvertidel pole millegi pärast vaja muretseda, nad kompenseerivad kõik oma täpsuse, süvenemise, põhjalikkusega.
Kiirest mõtlemisest tahaksin eraldi oma kogemust jagada – mina ei tunne elus väga palju inimesi, kes tõesti mõtlevad kiirelt (õigemini, tunnen ainult kolme – klassivend, praegune sõber, töökaaslane – mehed kõik), kõik teised \”kiired mõtlejad\” on lihtsalt vaimukad või kogemustega (juba korduvalt tegelenud antud teemadega, neil pole seal vaja eriti mõelda, kasutavad oma varasemat kogemustepagasit), aga kuna nad räägivad palju ja on kohati pealetükkivad, siis võib jääda mulje, et nad on kiired mõtlejad. Kiire mõtlemine on minu arvates rohkem selline, kui sa paned inimese ootamatusse situatsiooni, või ta satub häireolukorda, siis ta on võimeline kiiresti infot vastu võtma, aru saama, loob loogilisi seoseid ja jõuab optimaalse lahnduseni ja teeb seda kõike sealsamas ja iseseisvalt ja kiiresti. Enamus inimesi ajab tavaliselt liiga palju üleliigset mulli – vabandust, ei taha kedagi solvata. Lihtsalt teemaalgatajale, ma ei usu et sa kuidagi kehvem või aeglasem mõtleja oleksid, sulle ehk ainult tundub nii. Kui analüüsida paljusõnalisi ja kõigiga ladusalt kontakti võtvaid inimesi, siis kontrollides nende sisulist külge, asjast arusaamist, teema valdamist, pole olukord mitte alati kiita.
Vanema generatsiooni seas levib mingi nähtamatu keeldude-käskude nimekiri, mis on õige ja mis mitte. Et vot selleks ajaks peab olema kool lõpetatud ja üks õige mees või naine peab ikka säärane olema ja töötama peab ikka võimalikult kõrge koha peal jne – siis oled õige inimene. Just see teiste meele järgi sättimine õnnetuks teebki ja endas kahtlema panebki. Teemaalgataja, kas sul on jäänud midagi väga möödapääsmatut \”saavutamata\”, et kuna seda pole, siis sa pole võimeline õnnelik ja endaga rahul olema? Kui sul see nüüd oleks, kas sa oled 100% kindel, et siis sa oleksid õnnelik? Võin enda puhul öelda, et ei toiminud, siis oli see lihtsalt saavutatud (tehtud) ja siis tahtsin juba edasi ja ikka polnud rahul. Pidin õppima lihtsalt elamisest rõõmu tundma.
See oli üks näitleja, kes ütles, et on inimesi, kes tahavad terve elu ahju taga heegeldada ja neile sobib see. Peamine on ära tunda, mis endale õige ja hea on ja seda teha ja hinnata väikesi tegevusi ja hinnata ennast.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: iseendaga sõbraks – kuidas?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]kuidas olete leppinud oma loomuomadustega, mida kas ei suuda või ei saa muuta? ma olen varsti 35aastane, aga ikka veel vihkan iseend nagu pubekas. vihkan oma põhilisi loomuomadusi nagu tagasihoidlikkus, kuraasi ja eneseusu puudumine, suu peale kukkunud olek, allaheitlikkus, aeglane mõtlemine … ma tean, et teatud määral annab neid omadusi arendada, aga sellele vaatamata jään ma ju alati kehvemaks kui kõik need jõulise loomuga, julged, ambitsioonikad, terava keele ja väleda mõtlemisega inimesed minu ümber, keda ma salaja imetlen … ükskõik kuidas ma ennast ei arendaks, nemad astuvad minust ikka pika sammuga mööda, igas mõttes. igasugune pingutamine on ju täiesti mõttetu.

lisaks kahetsen ma nii mõnesidki valikuid oma elus, kuigi ratsionaalselt arutledes poleks ma ikkagi teisiti valinud (nendesamade loomuomaduste ja arguse tõttu). olen elus langetanud turvalisi valikuid, võtnud vastu kohe saadava pisku, mitte pole hakanud proovima midagi täiesti uut või riskima kõigega, mis mul olemas on. lõppkokkuvõttes elan nüüd mõttetut elu, pole elus midagi saavutanud ja tulevikus pole ei lastele ega lastelastele mitte midagi rääkida. isegi metsikut noorust pole mul olnud.[/tsitaat]
mina küll sõbrustaksin sellise inimesega. miks sulle ei sobi?

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: iseendaga sõbraks – kuidas?

Mina samuti klubis, saan kohe varsti 35aastaseks ja olen kõige optimistlikum pessimist või siis kõige pessimistlikum optimist, keda teada võiks. Mind peetakse säravaks, avatud isiksuseks, kuid koduseinte vahel ma nutan tihti ning tihti on hinges valus. Suurimaks miinuseks pean liiga head süda ning muretsemist, viimases omasin veel hiljaaegu Guinessi rekordit. Tihti hämmastun sellest, kui väga mind ümbritsevad inimesed mind hindavad, sest ma ise ei oska end väärtustada piisavalt ja puudub tihti enesekindlus. Ning kui olengi suutnud enesekindluse uuesti üles ehitada ja turvata, tuleb ikka üks kindel keegi ja lammutab selle maha. Ma sooviks võtta elu nii nagu see on, lihtsana ja ennast nii nagu ma olen. Aga on veel nii palju asju millest ma aru ei saa 🙂 Ja esimene neist on see, miks ma mõtlen ometi nii keeruliselt ning miks mul on selline fantaasia.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: iseendaga sõbraks – kuidas?

Mina see eelviimane kirjutaja siin, kogemata jäi mu nimesse teemaalgataja, tegelikult seda teemat ma ei algatanud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: iseendaga sõbraks – kuidas?

ma olen ka aeglase loomuga, pigem endassetömbunud. ja eks tuleb ka olukordi kus möni töllmokk arvab, et see on ta talle roheline tuli minust \”yle söitmaks\”. aga tuleb tunnistada, et just tänu taolistele bully-dele on minust saanud hakkajam inimene. tänu sellele tekkis mul omal ajal trots, et mis öigusega minuga nii käitutakse. ja hakkasin enda eest seisma. ma ei hakka vastu samal moel kui see mismoodi mind rynnatakse. ma ei oskakski. aga ma ei jäta kunagi enam reageerimata, sest mitte reageerimine on alistumine ja nöustumine taolise käitumisega. ja see oleks vale. jään endaks ja seisan nii enda eest. enda aeglase mötlemise ja lihtsa meelega:). kummalisel kombel möjub. ma ei oska konkreetseid instruktsioone anda. aga olen vähemalt nii kaugele jöudnud, et vaatan alati inimesele silma ja täiesti siira huviga, sunnin ennast rahulikuks, naeratan ja siis ytlen vastu seda mis mul tegelikult meeles mölgub. kui keegi mind solvab siis ei solva ma vastu vaid kysin reeglina suurte silmadega:), et mida sa silmas pead vöi – ytle korra uuesti, ma ei saanud päris aru vmt:). ja tavaliselt kaob selle peale bitchilik hoiak ära. aga ma vist nyyd läksin veidi teemast eemale. iva oli selles, et sinu loetletud iseloomujoontes ei ole midagi taunitavat. nood on just lugupidamist väärt. sa ei ole ainus ja ega ainult krapsakatel ja teravkeeltel pole öigus eksisteerida. minu meelst just meiesarnased tyybid on tegelikult toredamad:D. lisaks oli mul önn olla lapselaps samaloomulisele vanaemale. kui mul on raske siis ma alati meenutan teda ja seda, et ta oli väga lugupeetud ja hinnatud just sellisena nagu ta oli. rahulik, vaikne. aga kui vaja siis astus enda vaikse enesekindlusega enda eest ka välja. minu enesekindlus hakkas tulema alles peale kolmekymnendat eluaastat, hiline puberteet. ja alles tegelen sellega. ära heida sinagi meelt. ja veel, vahel on taoliste esinejate palge taga hoopis kurb meel ja enesekindluse puudus, ei maksa arvata, et alati teistel on parem. vbl vastupidi

minevikku taga nutta ei ole mötet, seda muuta ei saa. kyll aga saad teha kohe ja praegu paremaid otsusteid. alustada uute möttemudelite juurutamisega

ma olin kooliajal ja olen ka nyyd vist igas asjas viimane, teistest tykk maad järel:). aga no mida ongi vaja kiirustada, lets enjoy the ride:D. löppmärk on ikka köigil sama;)

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: iseendaga sõbraks – kuidas?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]ma olen ka aeglase loomuga, pigem endassetömbunud. ja eks tuleb ka olukordi kus möni töllmokk arvab, et see on ta talle roheline tuli minust \”yle söitmaks\”. aga tuleb tunnistada, et just tänu taolistele bully-dele on minust saanud hakkajam inimene. tänu sellele tekkis mul omal ajal trots, et mis öigusega minuga nii käitutakse. ja hakkasin enda eest seisma. ma ei hakka vastu samal moel kui see mismoodi mind rynnatakse. ma ei oskakski. aga ma ei jäta kunagi enam reageerimata, sest mitte reageerimine on alistumine ja nöustumine taolise käitumisega. ja see oleks vale. jään endaks ja seisan nii enda eest. enda aeglase mötlemise ja lihtsa meelega:). kummalisel kombel möjub. ma ei oska konkreetseid instruktsioone anda. aga olen vähemalt nii kaugele jöudnud, et vaatan alati inimesele silma ja täiesti siira huviga, sunnin ennast rahulikuks, naeratan ja siis ytlen vastu seda mis mul tegelikult meeles mölgub. kui keegi mind solvab siis ei solva ma vastu vaid kysin reeglina suurte silmadega:), et mida sa silmas pead vöi – ytle korra uuesti, ma ei saanud päris aru vmt:). ja tavaliselt kaob selle peale bitchilik hoiak ära. aga ma vist nyyd läksin veidi teemast eemale. iva oli selles, et sinu loetletud iseloomujoontes ei ole midagi taunitavat. nood on just lugupidamist väärt. sa ei ole ainus ja ega ainult krapsakatel ja teravkeeltel pole öigus eksisteerida. minu meelst just meiesarnased tyybid on tegelikult toredamad:D. lisaks oli mul önn olla lapselaps samaloomulisele vanaemale. kui mul on raske siis ma alati meenutan teda ja seda, et ta oli väga lugupeetud ja hinnatud just sellisena nagu ta oli. rahulik, vaikne. aga kui vaja siis astus enda vaikse enesekindlusega enda eest ka välja. minu enesekindlus hakkas tulema alles peale kolmekymnendat eluaastat, hiline puberteet. ja alles tegelen sellega. ära heida sinagi meelt. ja veel, vahel on taoliste esinejate palge taga hoopis kurb meel ja enesekindluse puudus, ei maksa arvata, et alati teistel on parem. vbl vastupidi

minevikku taga nutta ei ole mötet, seda muuta ei saa. kyll aga saad teha kohe ja praegu paremaid otsusteid. alustada uute möttemudelite juurutamisega

ma olin kooliajal ja olen ka nyyd vist igas asjas viimane, teistest tykk maad järel:). aga no mida ongi vaja kiirustada, lets enjoy the ride:D.
löppmärk on ikka köigil sama;)[/tsitaat]

Minust on ka üritatud korduvalt ja korduvalt üle sõita. Ma enamasti mõnda aega lasen ka sellel juhtuda oma pehme südame mõjul. Üldiselt ma näen need ülesõitmiskatsed läbi, sest need bullyd on liiga rumalad, et mind osavalt võrku tõmmata. Ja eriti kaua ma endast üle sõita ei lase. Kui asja läbi hammustan, on lugu lühike. Katkestan suhtlemise võin panen selle bully rahulikult paika. Ega sellised parasiidid ja vampiirid siis minuga enam suhelda ka ei taha, aga see on ju ainult võit.

Saavutustega on ka nii, et olen pikkade juhtmetega ja jõuan nö ‘pärale’ hiljem kui teised. Aga tihti nii hästi, et paljud imestavad. Nt ülikoolis – olin selline okei keskmine, eriti millegagi ei hiilanud ja keegi minust väga midagi ei pidanud. Lõputöö kirjutasin seevastu nii hea, et paljud olid nö sillas ja üllatunud. Sõprade leidmisega on ka nii, et alguses ei oska keegi minust midagi arvata, olen selline mõtiskleja ja omaette olija. Aga tasapisi neid sõpru muudkui koguneb ja äkisti avastan, et olen kollektiivis üks populaarsemaid inimesi, ise selleks mingeid erilisi ponnistusi ette võtmata.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: iseendaga sõbraks – kuidas?

http://www.ted.com/talks/lang/en/susan_cain_the_power_of_introverts.html – siin on TED konverentsi video introvertidest

Please wait...
Postitas:
agneriin

RE: iseendaga sõbraks – kuidas?

Tegelikult saab kõike seda endas muuta. Mina olin ka noorena selline tagasihoidlik, arglik, ei julgenud suud lahti teha ega inimestega suhelda. Nüüd olen 37-aastane ja olen täielikult muutunud. Varem mõtlesin pidevalt sellele, mida keegi minust arvab ja kartsin, et teen või ütlen midagi sellist, mis teistele ei meeldi. Nüüdseks olen võtnud omaks hoopis teised põhimõtted ja olen saanud aru ei saa elada teiste inimeste arvamuse järgi. Olen kujundanud enda hoiakud ja arusaamad, tean, mida tahan ning vastavalt sellele ka elan ning ei karda oma arvamust avaldada ja teiste inimestega suhelda. Inimsuhted on läinud palju paremaks ja inimesed respekteerivad mind hoopis rohkem ja olen leidnud rohkem sõpru ja inimesi, kes tahavad minuga suhelda ja, kes ei taha, siis nende heakskiitu ega sõprust ma ei otsi ja ei käi palumas ega lunimas, sest mul ei ole seda vaja, mul on ilma selletagi hea olla.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: iseendaga sõbraks – kuidas?

uskumatu, mina ka samasugune, vanuski umbes sama – 38! ka mind ajavad enda juures närvi teemaalgataja kirjeldatud iseloomuomadused. olin kooliajal võrdlemisi andekas ja mitmekülgne, oleksin oma võimete poolest võinud nii mõnelgi alal läbi lüüa. ja minust loodeti mu andekuse tõttu ilmselt üsna palju. ometigi ei ole minust just sellesama labilöögivõime puudumise tõttu mitte midagi tulnud. sain korraliku hariduse – õppida mulle meeldis ja see läks libedalt -, aga see on ka kõik. minus ei ole midagi erilist. elan igavat ja täielikult allapoole oma võimete elu. aja jooksul olen endale veel ka ärevushäire saanud, mis on mu vähesegi ambitsioonikuse tapnud. lihtsalt olen ja mandun, muutun järjest aremaks ja igavamaks. enam ei julge neidki väljakutseid vastu võtta, mida veel aastat kümme tagasi julgesin. ja olen kõige selle pärast ülimalt rahulolematu, sest elan absoluutselt teistsugust elu, kui omal ajal unistasin.

Please wait...
Näitan 26 postitust - vahemik 1 kuni 26 (kokku 26 )


Esileht Pereelu ja suhted iseendaga sõbraks – kuidas?

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.