Teema: Isekas või …

Jõulud on ka varsti käes, osta see ihaldatud asi talle jõuludeks hoopis. Kui sa talle ihaldatud asja ostad ja ise praktiliselt paljajalu jääd, siis mees ei pruugi kingi üle ka rõõmu tunda.

Pane ennast mehe oluorda ja otsusta selle järgi. Kui sind rõõmustaks olukord, kus mees ostab omale jalanõud, sina jääd nii peost kui ka kingitusest ilma, siis osta omale jalanõud. Kui selline asjade käik teeks sulle haiget ja solvaks sind, siis osta mehele kingitus ja lükka oma jalanõude ost edasi.
Nii palja jalu sa ometi ei ole, et kuu aega kannatada ei jaksa.

AKSESSUAAR? Rahaliselt jamas olevale inimesele on ennekõike raha vaja, no et elada ja süüa osta. On nööp, aga tahetakse ülikonda. Saaks aru veel, et mees, aga mingi suvaline rotist elukaalane? Selle tüübi nimel käid paljajalu või? See teeks ju sama välja, kui kapis pole leiba, aga ema ostab endale Chanel nr 5 lõhna.
Teisalt – osta elukaaslasele see AKSESSUAAR ( 😀 ) ja sebi kusagilt sekkarist viieeurosed kingad. Sealt võib selle summa eest lausa Högeleid ja Vagabonde saada.
oi mai või, nii lolle inimesi on ikka olemas oma dilemmade ja aksessuaaridega…mingi kolmas Eesti…

no aga sünnipäev ei tulnud ju üllatusena ja nagu aru saan, siis ka kingisoov? Ikka ise pead otsustama, kumb on tähtsam ja kui tähtis see aksessuaar on. Võibolla annaks millegi muu arvelt kokku hoida, et siis mõlemad vajalikud asjad osta?

No aga kas ei saa nii teha, et küpsetad koogi või pead teda muul moel igati südamlikult meeles sünnipäeva puhul, aga õnnitluskaardi vahele kirjutad kirja, et kingitus saabub järgmisel kuul? Kui olete lähedased, siis ta ju tegelikult saab aru, et sul on raske seis parasjagu majanduslikult.

Aga kui see variant ei sobiks, siis mina ostaks pigem kingituse. Mulle endale loevad sellised asjad rohkem kui mugavus. (Tõenäoliselt ostaksin kingad ka ja hoiaksin kokku hoopis kütuse või toidu arvelt.)

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Miks vaikides nõustuda või mittenõustuda ei või? Ma päris sageli kiidan või laidan postitust ilma omalt poolt teemasse midagi lisamata. [/tsitaat]
No kuidas sa jätad lisamata mõne üliolulise “mina ka, mina ka”?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Korraliku jalanõu hind algab 60-70st eurist ja lõppeb seal 200 ringis (jätan need kutsimut¨i ja guessi/bossi variandid välja, sest neid ostes võib end oimetuks maksta).
Mul on kaks paari trennijalatseid, kahed vabaajajalatsid(tänapäeva mõistes tenkud), kahed saapad (kevad-sügis ja talve omad) ning üks paar peokingi. Minu arvates täiesti mõistuse piires valik.
Milleks 30 paari? Ja on need kõik ka kvaliteetsed? Ei tahaks uskuda.
Pole mõtet endale kappi mingit HaEmmi ja ItalyKinga kraami kuhjata, need on näotud ja jalale ebamugavad.[/tsitaat]
Mul ka kõik korralikud, enamuses nahast jalanõud. Olen ka ostnud enamasti soodukate ajal ja nii need mul on kogunenud. Kannan alati ilmastikule ja tegevusele vastavaid jalanõusid. Pärast kasutamist kuivatan ja puhastan ning panen toed sisse. Mõned neist on juba väga ammu ostetud, aga tänu heale hoidmisele ja õigele kasutamisele, on nad nagu uued. Küsimus sulle, et kas sul kummikuid pole? Või kingi kleidi juurde peale peokingade? Või lahtiseid suvekingi? Plätusid? Mul on juba talvesaapaid kolm paari- kõrge kontsa ja säärega kleidi juurde, madala säärega pükste juurde ja siis veel matkasaapad, millega talvises looduses liikuda.

Ma ostaks kingi, kui on normaalne mees ja kingad, kui on mingi tropp mees. Tegelikul, kui mul ikka jalad märjad oleks, siis ma ostaks endale ka kingad. Ma võtaks just säästudest selle raha- selleks need säästud ju ongi, et ei peaks nagu mingi kerjus elama kas paljajalu käies või mehele tünga tehes. Mu meelest oleks ok, et mees kinki ei saa, sest näpud põhjas, aga kui siis omale uued jalanõud võtad, siis on nagu väheke veider. Kui muidugi mõistlik mees, siis saaks temaga arutada seda asja. Või kui selline pere, kus kingid pole teema üldse. Mees sulle ikka tegi kingi sünnipäevaks? Ühesõnaga, oleneb asjaoludest, aga üldiselt ma teeks pigem kingi. Ja odav jalanõu ei pruugi sugugi rutem laguneda.

Elame hästi, aga ühe kingapaari purunemine tähendab, et pole üldse midagi jalga panna?

No tegelikult ju ei ela hästi? Ikka üsna kehvasti lausa lood. See pole mingi häbiasi, lihtsalt ashadest võiks rääkida õige nimega.

Kuna olete majanduslikus kitsikuses, siis mina ostaksin kingad ja ütleksin elukaaslasele, et selle nunnu vidinakingi saab kunagi hiljem.
Normaalne inimene ei solvu, kui on aru saada, et lihtsalt raha pole.
Kui ta sul just mingi beibe-mees pole.

Loomulikult ostaks kingi. No mida küsimus üldse.