Tahan vahetada töökohta. Koht kuhu minna oleks olemas, aga see on palju madalama palgaga. see töö meeldiks mulle aga palju rohkem, kui praegune töö.
Mehele mu mõte ei meeldi, sest tema tahab, et ma oleks üldse kodune. Hoolitseks koduse elu eest, teeks süüa, teeks mis mulle meeldib ja ei tüütaks teda koduste tööde tegemistega. Ta ei näe mõtet sellel tööl, kus palk on väiksem, aga tööaeg on ikka vaja tööl olla. et tulen koju ja hakkan õiendama koduse elu jagamise pärast. Tundub, et üks meist on isekas. Kas mees, kes tahab et tal poleks koduseid kohustusi ja seepärast on nõus mind üleval pidama. Või olen isekas mina, et tahan teha seda tööd, millega ei teeni eriti midagi aga kodus mind ka pole ja kurjustan et kodutöid ei saa jagatud.
kui tekib küsimus laste kohta… lapsed on. aga teismelised. eks ikka peab nende eest ka veel hoolitsema ja tegelema, aga selles eas on teised probleemid, kui väikelastega tegelemisega.
Ega ma seda madala palgaga tööd saaks teha, kui mehe palk poleks selline nagu praegu on.
Teema: Isekus? või miski muu sõna oma tahtmise puhul
Te võiksite palgata koristaja, koka ja eraõpetaja (või mida teil täpselt vaja on) ja mõlemad oleksid rahul.
ei, see ei ole isekus sinu poolt. igaüks teeb oma valikud ise ja teine ei saa sundida
Kindlasti ma ei soovita sul toimida nii nagu mees soovib. Juhtub lahutus päevakorda tõusma, oled suures hädas, kui sul tööalaselt auk sisse jääb, igasugune sissetulek puudub. On vaid kaks varianti, sa kas jääd praegust tööd edasi tegema või lähed madalama palgaga tööle, aga koduseks ära kindlasti jää.
Muidugi juhul kui sa juba oled majanduslikult sõltumatu ja saaksid ka ise end majandada ilma üldse tööl käimata, ja sulle MEELDIKS olla kodune, siis on iseasi. Kui aga sa tahaksid seda tööd teha, sest sulle MEELDIB see töö, siis isegi kui sa oled majanduslikult kindlustatud ja sa ei taha olla kodune, peaksid siiski otsustama töö kasuks.
Kui on piisavalt raha, palgake koristaja, kes käib korra nädalas. Sina ei pea kindlasti mitte olema teiste teenija ja koristaja lihtsalt sellepärast, et sa oled naine. Iseasi on see, kui sa seda just teha tahaksidki, see meeldiks sulle. Kui sa aga peaksid oma õnne teiste nimel ohverdama, sel põhjusel, et oled naisssoost, siis see ei ole okei.
Koristaja palkamine kord nädalas ei saa kindlasti maksta rohkem kui sa täiskohaga ajaga teeniksid.
Söögitegemisega vaadaku igaüks ise, kuidas hakkama saab, selleks ei pea kokka palkama.
Kui Sa ei taha jääda kodusex, saax Sinust peagi heal juhul meeleheitel koduperenaine, aga suurema tõenäosusega vinguv mutt. Vot seda mehele seletagi, et parem on natuke enda järelt koristada & mõnikord kokata, mitte koju lollix läinud naise pidevat podinat & hala kuulata.
Teismelised ju kasvavad ka & muutuvad aiva asjalikumatex. Kui mõni õnnestub nakatada kurja kokkamis-, aiandus- või koristuspisikuga, vehib veel vabatahtlikult. Yx mu tänasex täiskasvanud tytardest näitex väidab siiamaani, et nõudepesu (käsitsi, loomulikult) on mõnus lõõgastav tegevus. Käpp käib, mõte lendab, puhtus & kord tekitab jumaliku rahu. Kusjuures ta ei ole täiskohaga emme, vaid töötav tudeng.
Kuidas teil peresisesed kulutused hetkel jaotatud on?
Lapsi on?
Mulle tundub, et just mees on isekas, sest tahab tüütutest kodutöödest pääseda. Et siis ongi hea sind “teenijana” kasutada.
Kas mees suudab 100% oma palgast kogu pere ja ka sinu isiklikud vajadused(riided, meik, kardinad, igasugu muud kodused nipsasjad, üritused jne) katta?
Asi tundub kahtlane. Mini hetk vb hakkab ving pihta, et sa kulutad tema raha liiga palju vms. Või siis hakkatakse virisema, kui polegi alati soe söök laual minuti täpsusega ja mõni liivatera on põrandal. A’la stiilis “Mis sa siis siin kodus päev otsa üldse teed?”
Mina ei tahaks olla kodune isegi siis, kui ma miljonär oleks. Mul hakkaks lihtsalt igav. Ja mehe “tahtmise” päras ammuilma ma ei jääks koduseks.
Ma võtaks mehe soovi jääda sul koduseks ohumärgina. Koduseks jäämine on üks suuremaid auke, mida naised endale ise kaevata saavad. Mis siis saab, kui mees peaks ära minema või peaks temaga õnnetus juhtuma? Lähed lastega enda ema juurde elama? Töövestlusel ütled, et pole küll 10 aastat tööl käinud, aga kindlalt saad hakkama? Pensionil saad hakkama ainult riigipoolse pensioniga (mille eest saab umbes 3 pätsi leiba), sest pensionisambasse sissemakseid pole teinud? Juhtub õnnetus, maksad end haiglas oimetuks, sest ravikindlustus puudub? Mehelt hakkad taskuraha küsima? Endal alandav pole?
Kindlasti ma ei soovitaks end nii abitusse olukorda panna ja täiesti ühest inimesest sõltuma jääda. Ma naeraks mehe välja, kui ta peaks sellise mõttega lagedale tulema.
Ma võtaks mehe soovi jääda sul koduseks ohumärgina. Koduseks jäämine on üks suuremaid auke, mida naised endale ise kaevata saavad. Mis siis saab, kui mees peaks ära minema või peaks temaga õnnetus juhtuma? Lähed lastega enda ema juurde elama? Töövestlusel ütled, et pole küll 10 aastat tööl käinud, aga kindlalt saad hakkama? Pensionil saad hakkama ainult riigipoolse pensioniga (mille eest saab umbes 3 pätsi leiba), sest pensionisambasse sissemakseid pole teinud? Juhtub õnnetus, maksad end haiglas oimetuks, sest ravikindlustus puudub? Mehelt hakkad taskuraha küsima? Endal alandav pole?
Kindlasti ma ei soovitaks end nii abitusse olukorda panna ja täiesti ühest inimesest sõltuma jääda. Ma naeraks mehe välja, kui ta peaks sellise mõttega lagedale tulema.
Lisaks nõustun 12.33 käoga, et mees võib hakata su taskuraha piirama selliseks suuruseks nagu tema õigeks peab. Kui oled kodune ja käid poes (ehk mees ei käi), siis sellistel juhtudel kipub meestel olema täiesti absurdne arusaam sellest, kui palju asjad poes maksavad.
Tjah, ravikindlustus on ka päris kaalukas argument töötamise kasux.
Mu sõbranna on kodune, peres teismeline laps. Mees maksab kõik kulud-kodu, auto, reisid jm. Samuti on haigekassa kindlustus tehtud. Koristaja käib kord nädalas. Mees teeb igakuiselt ülekande summas 2500.- millest ostetakse toit ja igapäevane nipet-näpet.
Heh, ma olen elus nii palju tööd rabanud, et oleksin meelsasti kodune. Või käikisin tööl osalise ajaga. Kindlasti mitte täiskoha ja mõttetu palgaga lolli mängimas. Ühel hetkel saad aru, et sinu enda aeg on olulisim maailmas ja mõttetu palgaga ennast müüa pole vaja. Selles mõttes on mehel õigus, et tema peab hakkama oluliselt rohkem panustama, aga mingit kasu sellest ju ei ole ja naist ka ikka ei ole. Mina saan endale sellist seisukohta lubada, sest meie peres olen mina töölkäija ja mees lastega kodune ja töötu. Mina raban, teen ja maksan ning vastutasuks tulen korras koju, kus söök on valmis, lapsed viidud-toodud. Kui mees peaks tulema mingi jutuga, et tema läheb miinimumpalgaga tööle ja mina pean nüüd hakkama oma töögraafikut muutma (st ka rahas kaotama), et tegeleda lastega kaasneva logistikaga, siis mina ei ole nõus. Muidugi mul pole plaanis meest ka ilusama ja noorema vastu vahetada ja temale koduhärra elu sobib, aga saan igatahes sinu mehest ka aru.
Samas on muidugi õige ka see, et naisele paraku on selline mittemidagitegev elustiil ohtlik – kui leiad ennast tänavalt, pole tööd, töökogemust, tööstaaži, raha ega üldse midagi. Mind see probleem ei puuduta ja mina olen sinu mehega samal arvamusel.
i mees peaks tulema mingi jutuga, et tema läheb miinimumpalgaga tööle ja mina pean nüüd hakkama oma töögraafikut muutma (st ka rahas kaotama), et tegeleda lastega kaasneva logistikaga, siis mina ei ole nõus.
Sellele on lihtne lahendus, kui mees ikka tahab tööle minna. Mees läheb tööle, kuhu tahab ja palkab oma palgast osa eest selle logistiku (ehk lapsehoidja-sohvri). Mu meelest pole see ka ok, kui ühe karjäärivalik lihtsalt teise poolt maha laidetakse, et ma pole nõus ja sa ju midagi seal ei teeni. Mõne inimese vaimsele tervisele ja enesehinnangule on töötamine hädavajalik ja see peaks tema elukaaslasele ka midagi väärt olema.
Ühel hetkel saad aru, et sinu enda aeg on olulisim maailmas ja mõttetu palgaga ennast müüa pole vaja.
No ja sa arvad, et tasuta söögitegemine ja koristamine kodus teiste heaks, see on see superkvaliteetne sinu enda aeg?
Madala palgaga tööl käimine on kindlasti vastumeelsest koduperenaiseks olemisest kordades kvaliteetsemalt kulutatud aeg. Madal palk ei tähenda ilmtingimata seda, et sa “käid tööl lolli mängimas”. Jube vastik suhtumine sul.
Heh, ma olen elus nii palju tööd rabanud, et oleksin meelsasti kodune. Või käikisin tööl osalise ajaga. Kindlasti mitte täiskoha ja mõttetu palgaga lolli mängimas. Ühel hetkel saad aru, et sinu enda aeg on olulisim maailmas ja mõttetu palgaga ennast müüa pole vaja. Selles mõttes on mehel õigus, et tema peab hakkama oluliselt rohkem panustama, aga mingit kasu sellest ju ei ole ja naist ka ikka ei ole. Mina saan endale sellist seisukohta lubada, sest meie peres olen mina töölkäija ja mees lastega kodune ja töötu.
Ma ei peaks üldse tööl käima, vara ja passiivset sissetulekut piisavalt, aga ikka käin. Sest mulle meeldib. Kodus ei viitsi elus passida. Rantjee elu on igav.
i mees peaks tulema mingi jutuga, et tema läheb miinimumpalgaga tööle ja mina pean nüüd hakkama oma töögraafikut muutma (st ka rahas kaotama), et tegeleda lastega kaasneva logistikaga, siis mina ei ole nõus.
Sellele on lihtne lahendus, kui mees ikka tahab tööle minna. Mees läheb tööle, kuhu tahab ja palkab oma palgast osa eest selle logistiku (ehk lapsehoidja-sohvri). Mu meelest pole see ka ok, kui ühe karjäärivalik lihtsalt teise poolt maha laidetakse, et ma pole nõus ja sa ju midagi seal ei teeni. Mõne inimese vaimsele tervisele ja enesehinnangule on töötamine hädavajalik ja see peaks tema elukaaslasele ka midagi väärt olema.
Esiteks miinimumpalgast või selle osa eest leida usaldusväärne inimene, kes oleks lastega sama kompetentne ja turvaline kui nende oma isa/ema on ikka väga raske. See nõuab päris palju otsimist ja avastamist ning kui leitud inimene mingil põhjusel ei sobi, siis jälle otsast alustamist. Teiseks – kui peab niikuinii kõik palga ära maksma, siis oleks ehk mõistlikum leida endale mingi vabatahtlik tegevus, kus kellelgi pole õigusi sinu ajagraafikule nõudmisi esitada. Näiteks käid koerte varjupaigas koeri silitamas siis, kui sulle sobib, mitte siis, kui tööandja tahab. Või pakud vaestele juriidilisi teenuseid siis, kui saad. Või kood lastekodulastele sokke nii mitu paari kui viitsid. Kõige hullem asi on see, kui annad kellelegi olematu tasu eest õiguse oma elu kontrollida nagu tegelikult töösuhetes tihtipeale on. Kui rabad täiskohaga kellegi teise hüvanguks tööd teha, siis peab selle eest ka elamisväärset raha saama. Miinimumpalgalaadne toode ei ole ometi see väljund, mille nimel annast saba ja karvadega maha müüa. Teemaalgatajal vähemalt lapsed teismelised, seega haiguslehti pole vaja võtta, väikestega on aga kogu aeg. Sisuliselt ongi sel juhul töölkäimine mõttetu närvikulu nii endale kui tööandjale.
Õnneks muidugi enamik inimesi naudib vaba aega ja samuti valib tegevusi, millega oma kohutavalt tühje, igavaid ja mittearendavaid vabu päevi täita. Kõike võib teha: natuke tööd, koolitus, enesearendamine ja enesehinnangu tõstmine on kõik toredad asjad, aga ka neid teeb tark inimene nii, et ei müü sealjuures ennast kellegi orjaks. Enesehinnangut tõsta saab muud moodi ka. Ainus loogiline põhjus on tõesti tööstaaži olemasolu ja haigekassa. Ega muidugi kedagi kinni hoida saa, kui inimene soovib hirmsasti hobi korras tööle minna. Mina ei pea seda aga õigeks pidama ning samuti ei ole minu soov seda mitte eelistada vähem isekas kui teise poole soov oma isiklikke ambitsioon pere heaolu arvelt ellu viia. Kui nüüd vaid isekusest rääkida.
Mehe isekus.
Te võiksite palgata koristaja, koka ja eraõpetaja (või mida teil täpselt vaja on) ja mõlemad oleksid rahul.
See maksaks palju rohkem, kui mina teenin. Siis on mõttekam jääda koduseks. aga ma ei taha jääda koduseks.
Mõttekam rahalises mõttes, aga kokkuvõttes? Pealegi, ega teil siis igapäevaselt pea teenija majas olema, piisab, kui käib 1-2 x nädalas.
Kui sa koduseks jääda ei taha ja põhimõtteliselt pole sulle vastumeelne ka kodu korrashoidmine, siis miks mitte käia tööl osalise koormusega?
Ma võtaks mehe soovi jääda sul koduseks ohumärgina. Koduseks jäämine on üks suuremaid auke, mida naised endale ise kaevata saavad. Mis siis saab, kui mees peaks ära minema või peaks temaga õnnetus juhtuma? Lähed lastega enda ema juurde elama?
Naistel võib ka kinnisvara olla. Minul näiteks on. Tõsi küll, ma ei ole seda ise omale soetanud (ühe vara turuväärtust olen küll kordades kasvatanud), aga ikkagi on mul isiklik kinnisvara. Kui nüüd mina peaksin koduseks jääma ja mees mingi aja pärast jalga laskma, siis peab just tema välja kolima, sest ka kodu on minu oma.
Kui hästiteeniva mehe naine mehe soovil koduseks jääb, siis saab seda teha ilma endale auku kaevamata küll: endal peab olema hinge taga ka midagi ja kui seda varasemast pole, siis võiks see mees ju naisele näiteks korteri kinkida (mille saab välja üürida, tulevikus mõnele lapsele elada anda või pärandada).
Kui hästiteeniva mehe naine mehe soovil koduseks jääb, siis saab seda teha ilma endale auku kaevamata küll: endal peab olema hinge taga ka midagi ja kui seda varasemast pole, siis võiks see mees ju naisele näiteks korteri kinkida (mille saab välja üürida, tulevikus mõnele lapsele elada anda või pärandada).
Minu sõbranna, kellele mees igakuiselt 2500 kannab, on abielus. Lahutuse korral kõnniks ca 7 milliga minema, arvan.
ja mis sõnumi see su lastele annaks kui sina oleksid kodune müürililleke? et naised on palgata kodused teenijad
ja mis sa siis teed kui lapsi enam pole?
kui nad täna on teismelised siis 10 aasta pärast läinud. kujutad ette elu 10 aastat hiljem kui oled tühjas kodus ja keegi sind enam tööle võtta ei soovi?
mees õpetagu lapsed kodutöid tegema kui ise teha ei taha
Tahan vahetada töökohta. Koht kuhu minna oleks olemas, aga see on palju madalama palgaga. see töö meeldiks mulle aga palju rohkem, kui praegune töö.
Mehele mu mõte ei meeldi, sest tema tahab, et ma oleks üldse kodune. Hoolitseks koduse elu eest, teeks süüa, teeks mis mulle meeldib ja ei tüütaks teda koduste tööde tegemistega. Ta ei näe mõtet sellel tööl, kus palk on väiksem, aga tööaeg on ikka vaja tööl olla. et tulen koju ja hakkan õiendama koduse elu jagamise pärast. Tundub, et üks meist on isekas. Kas mees, kes tahab et tal poleks koduseid kohustusi ja seepärast on nõus mind üleval pidama. Või olen isekas mina, et tahan teha seda tööd, millega ei teeni eriti midagi aga kodus mind ka pole ja kurjustan et kodutöid ei saa jagatud.
kui tekib küsimus laste kohta… lapsed on. aga teismelised. eks ikka peab nende eest ka veel hoolitsema ja tegelema, aga selles eas on teised probleemid, kui väikelastega tegelemisega.
Ega ma seda madala palgaga tööd saaks teha, kui mehe palk poleks selline nagu praegu on.
Miks peaks tahtma tööl käia ometigi, kui pakutakse võimalust kodus olla? Tööl käimine on elu raiskamine.
No mina näen siin igasuguseid variante tegelikult, kui mehe soov tõesti on, et oleksid kodune ja ka sinule see mõte iseenesest vastukarva pole.
Mina tean ka paari kodust naist, kellel mees väga hea sissetulekuga ja üks neist on vist umbes just sinusugune, vanus juba selline, et lapsed teismelised ja nüüd proua kodune. Ma ei taha väga täpsemalt avada teise inimese elu, aga ütleme nii, et see kodune proua täitis enda päevi enese täiendamisega ja nüüd korraldab koduse elu kõrvalt ütleme siis nii, et kunstiringe. Ühesõnaga tal on elus asjad, mis talle meeldivad ja milles ta on hea ja ta tegeleb nendega hobikorras. Seega, priotiteet on kodu korrashoid, ilus aed, hoolitsetud koduloomad (neil mitu neid), pere ühine kvaliteetaeg (õhtu/hommikusöök, reiside, väljasõitude planeerimine, shoppamine, kui kellelgi vaja mingit riidekraami vms ja ise ei jõua shopata). Kõik muu vaba aeg teenib naise hobisid.
Mehe roll on maksta naise hobide teostusele peale (midagi tuleb muidugi tagasi ka, aga see on siiski naise isiklik raha), katta kõik elamiskulud jm kulud. Naine on isikliku varaga kindlustatud. Seega, kui mees peaks surema või minema jalutama, siis on naisel siiski elu kindlustatud.
Seega, teie peate samuti enda perele sobiva teostuse leidma.
Ei ole okei, et mees ei luba sul tööle minna, samas sinu tagalat ei kindlusta ja sinu huvidega ka ei arvesta. Nagu ma enda tuttava jutust aru saanud olen, siis koduse naise puhul on oluline see, et tema ei ole mitte kodumasin vaid on kodu süda. Ehk kõigepealt peavad tema esmavajadused (ehk siis eneseteostusvajadus läbi hobide, tagala kindlustatus) ka täidetud olema ja alles siis saab tema olla selline kodu süda, kes tooks harmoonia.
Eks sa pead ise teadma, kas sinu mehe poolt pakutav “diil” on sulle vastuvõetav ja kas sul lõppastmes üldse on selline iseloom, et sa suudaks ja tahaks sellist rolli täita.
Ma ise ütlen tõe huvides, et ma imetlen enda sõbrannat, aga ma ise sellist elu küll kunagi elada ei suudaks. Mulle pakub minu erialane eneseteostus ikkagi nii suurt rahuldust, et nii head “diili” lihtsalt pole, mis mees mulle pakkuda suudaks. Ma oleks õnnetu niimoodi kodusena ja enda tööst eemal. Ehk kujuta ette, et keegi pakuks sulle töökohta, millega kaasneb sinu kodu, mida peaksid kujundama ja hoidma enda käe järgi, lisaks oleks olemas veel kuskil mingi eraldi kinnisvara sinu enda nimel ja siis vastu peaksid andma kogu korraldusliku poole kodus ja teenima pere huvisid kokkulepitud ulatuses.
Ma ise ütlen tõe huvides, et ma imetlen enda sõbrannat, aga ma ise sellist elu küll kunagi elada ei suudaks. Mulle pakub minu erialane eneseteostus ikkagi nii suurt rahuldust, et nii head “diili” lihtsalt pole, mis mees mulle pakkuda suudaks. Ma oleks õnnetu niimoodi kodusena ja enda tööst eemal.
Hm, ja miks sa siis nii kindlalt arvad, et see sõbranna, kelle eriala on kunst, ei tegele erialase eneseteostusega? Kunstiringi korraldamine ei ole töö? Kas erialane eneseteostus saab olla vaid selline, mis raha sisse toob, või on see hoopis töö, mis peab raha sisse tooma, et arvesse minna?
Tahan vahetada töökohta. Koht kuhu minna oleks olemas, aga see on palju madalama palgaga. see töö meeldiks mulle aga palju rohkem, kui praegune töö.
Mehele mu mõte ei meeldi, sest tema tahab, et ma oleks üldse kodune. Hoolitseks koduse elu eest, teeks süüa, teeks mis mulle meeldib ja ei tüütaks teda koduste tööde tegemistega. Ta ei näe mõtet sellel tööl, kus palk on väiksem, aga tööaeg on ikka vaja tööl olla. et tulen koju ja hakkan õiendama koduse elu jagamise pärast. Tundub, et üks meist on isekas. Kas mees, kes tahab et tal poleks koduseid kohustusi ja seepärast on nõus mind üleval pidama. Või olen isekas mina, et tahan teha seda tööd, millega ei teeni eriti midagi aga kodus mind ka pole ja kurjustan et kodutöid ei saa jagatud.
kui tekib küsimus laste kohta… lapsed on. aga teismelised. eks ikka peab nende eest ka veel hoolitsema ja tegelema, aga selles eas on teised probleemid, kui väikelastega tegelemisega.
Ega ma seda madala palgaga tööd saaks teha, kui mehe palk poleks selline nagu praegu on.
Mulle tundub küll kahtlane minna madalama palgaga tööle, eriti kui oleks võimalus olla koduperenaine, aga pole võimalust koristajat palgata.
Vaadake oma pere majanduslik seis üle ja tehke “mehega” leping. Kui sina töölt ära tuled, siis peaks tama sulle “palka” maksma hakkama. Sinna kuuluks kindlasti haigekassakindlustus ja pesionisissemakse (kuidas seda täpselt teha – säästud või pensionisambasse sissemaksed või hoopis sulle kinnisvara ost või veel midagi, seda saab läbi rääkida). Muidugi peaks mehe sissetulekust piisama ka teie pere igapäevakulutusteks.
Kui tõesti niimodi majanduslikutl ära elate, siis ehk tõepoolest võtaks kodused tööd enda kanda ja lasta mehel nautida oma elu ja tööd ilma kodutöödeta. Koduse emana võtaks kindlasti ette ka vähemalt 50% koduväliseid tegevusi. Näiteks töötaks selles madalapalgalises kohas, mis sulle meeldiks umbes 50% ulatuses vabatahtlikult (või miks mitte ka veel sellise väikese 50% palga eest, ki nad tahaksid sind ikka poole kohaga tööle võtta, lihtslat koduvälise väljundi pärast).
Kui mehe palgast muidugi teie pere ja sinu tuleviku kindlustamiseks ei piisaks, siis ma ikkagi madalamapalgalisele kohale ei läheks, sest ka madalamale palgale, kui mulle keegi teine on nõus maksma, tuginevatele säästudele ja pensionisissemaksetele ma oma tulevikku ei ehitaks. Muidugi kui praegune töökoht oleks tõesti kohutav piin ja depressioonioja, siis lahkuks töölt kindlasti, aga otsiks samaväärselt tasustatud töö.
Ma ise ütlen tõe huvides, et ma imetlen enda sõbrannat, aga ma ise sellist elu küll kunagi elada ei suudaks. Mulle pakub minu erialane eneseteostus ikkagi nii suurt rahuldust, et nii head “diili” lihtsalt pole, mis mees mulle pakkuda suudaks. Ma oleks õnnetu niimoodi kodusena ja enda tööst eemal.
Hm, ja miks sa siis nii kindlalt arvad, et see sõbranna, kelle eriala on kunst, ei tegele erialase eneseteostusega? Kunstiringi korraldamine ei ole töö? Kas erialane eneseteostus saab olla vaid selline, mis raha sisse toob, või on see hoopis töö, mis peab raha sisse tooma, et arvesse minna?
Esiteks on tema õpitud eriala hoopis teine ja sellel erialal on ta tegelikult ka päris edukalt töötanud üsna kaua ja oleks kindlasti ka edaspidi hästi hakkama saanud, aga tema valik oli teistsugune seoses laste saamise ja abiellumisega. Ta otsustas sellest erialast loobuda ja vahetada oma eriala “koduseks”.
Ja lisaks veel see, et tema hobi ja kunstiringid jm tuleb siiski umbes kolmandal kohal tema elus, see tähendab, et kodu ja pere eest hoolitsemine on siiski see, mis peab esmajärjekorras tehtud olema ja kõik hobitegevuste kellaajad, kokkusaamised jm peab olema sätitud nö põhitegevuse järgi. Mitte ei ole nii, et tema ütleb, et mina sõidan nüüd kaheks päevaks kuskile laagrisse ja siis kahe nädala pärast reisile ja siis nii umbes poole ajast ning kolmel päeval nädalas pere korraldab õhtusöögi kodus ise, sest tema tegeleb eneseteostusega. Võib siis võrrelda nii, et mina tegelen 8-12h päevas enda tööga ja siis paar õhtut nädalas (pluss mõned nädalavahetused vahel) hobitegevusega, milleks on laulmine ja sport. Tema sätib hobide kellaajad aga koduste toimetuste järgi.
Loomulikult on tema hobitegevus tema eneseteostuseks, sest ühte asja tehes läheks inimene muidu ju lihtsalt hulluks. Agaa tema tööks ja põhitegevuseks on siiski olla koduperenaine. Mina nii ei suudaks lihtsalt ja see pole kuidagi kehvem ega parem sellest, et tema suudab ja seotud rahanumbritega, kui pere on nii otsustanud.
Sellele on lihtne lahendus, kui mees ikka tahab tööle minna. Mees läheb tööle, kuhu tahab ja palkab oma palgast osa eest selle logistiku (ehk lapsehoidja-sohvri). Mu meelest pole see ka ok, kui ühe karjäärivalik lihtsalt teise poolt maha laidetakse, et ma pole nõus ja sa ju midagi seal ei teeni. Mõne inimese vaimsele tervisele ja enesehinnangule on töötamine hädavajalik ja see peaks tema elukaaslasele ka midagi väärt olema
Miks peaks miinimipalgaga tööle minev mees oma palga eest (osa oma palga eest, kas selle eest üldse saab usaldusvääreset lapsehoidjat-sohvrit) palkama, miks ei võiks seda naine teha, kes tunduvalt rohkem teenib või siis mõlemad ühiselt ja proportsionaalselt palgaga?
Sellele on lihtne lahendus, kui mees ikka tahab tööle minna. Mees läheb tööle, kuhu tahab ja palkab oma palgast osa eest selle logistiku (ehk lapsehoidja-sohvri). Mu meelest pole see ka ok, kui ühe karjäärivalik lihtsalt teise poolt maha laidetakse, et ma pole nõus ja sa ju midagi seal ei teeni. Mõne inimese vaimsele tervisele ja enesehinnangule on töötamine hädavajalik ja see peaks tema elukaaslasele ka midagi väärt olema
Miks peaks miinimipalgaga tööle minev mees oma palga eest (osa oma palga eest, kas selle eest üldse saab usaldusvääreset lapsehoidjat-sohvrit) palkama, miks ei võiks seda naine teha, kes tunduvalt rohkem teenib või siis mõlemad ühiselt ja proportsionaalselt palgaga?
Äkki näiteks seepärast, et töötav pool pole ka mingi miljonär, vaid teenibki nii palju, kui olemasolevaid kulusid arvestades vaja. Mingisugune mitmesadadesse eurodesse ulatuv lisakulu ei oleks mõeldav ning kui tõesti teine pool tahab senise elukorralduse ümber muuta, siis peab ta tõesti selle lisakulu kuidagi ise kompenseerima. Miinimumpalk ei kompenseeri seda mitmel põhjusel, eriti seetõttu, et edaspidi hakkavad lapsed olema võõra inimesega, pole enam aega kodus tervislikke toite valmistada (mis on suure pere puhul ka päris oluline rahaline kokkuhoid) jne. Muidugi teismelised, jah, annab tanki lükata ja nad välja treenida, et kõike ise teeksid, samas ka teismeline vajab puhkust ja vanema olemasolu. Oma lapsi vaadates teevad nad rohkem “tööd” kui mina: pikad koolipäevad, siis trennid ja huviringid peaaegu iga päev ja päris pikalt veel õhtul õppimine. Kui lapse trenn lõppeb 20.30, siis ei palu ma tal busse oodata, sest muidu ta õppimiseni ei jõuagi, seega ikka tuleb viia-tuua. Vähemalt minu peres on küll kodune vanem kulla hinnaga ja olen südamest rõõmus, et meil selline võimalus on. Vabalt oleksin nõus ka ise kodune olema, kui mehe palgast piisaks. Minu isiklik arvamus on see, et inimene, kes peab palgatööd oma elus ainsaks väljundiks eneseteostuse vallas, ei oma erilist loovust või puudub tal praktiline vajadus oma aega väärtustada. Nagu ma ütlen, suurim väärtus elus on võimalus ise oma aja üle otsustada. Sellisele tingimusele vastavaid palgatöökohti on ikka ülivähe. Oma ettevõte teha, siis ehk veel.
Miks peaks tahtma tööl käia ometigi, kui pakutakse võimalust kodus olla? Tööl käimine on elu raiskamine.
Eee, kui sa nüüd nalja ei teinud…
Siin kaebavad rasedana koju jäänud naised, et õudselt igav on, mitte midagi ei ole teha! Kas igavlemine mitte ei ole elu raiskamine?
Mina leiaks küll sada asja, millega ka kodusena aega sisustada ilma igavust tundmata, aga ometi eelistan ma oma väikesepalgalist töökohta. Esiteks konkreetse kohustuse olemasolu aitab rutiini hoida ja on suureks psühholoogiliseks toeks. Teiseks need ülesanded, mida ma tööl täidan, on sellised, mida ma kodus ise endale ei leiaks, aga mis teevad mu päevad palju huvitavamaks ja mitmekesisemaks. Ühtlasi hoiavad Alzheimerit eemal. Kolmandaks kohtan ma töö raames palju toredaid inimesi, kellega muidu nii palju ei suhtleks.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
