Plaan on 2019. a märtsis teha teoks oma eluunistus, minna Jaapanisse. Küsimused Jaapanis reisil käinutele:
Millised linnad/kohad jäid eriti meelde ja soovitaksite teistelegi?
Mida pigem ei külastaks?
Kui palju läks reis maksma ümmarguselt (ühele)?
Mis firmaga lendasite ja mitme vahemaandumisega?
sama unistus 🙂
Tahaksin just sellist õiget ehedat teetraditsiooni näha, bonzai puudega imekenasid aedasid, loodust..traditsiooni.
Plaan on 2019. a märtsis teha teoks oma eluunistus, minna Jaapanisse. Küsimused Jaapanis reisil käinutele:
Millised linnad/kohad jäid eriti meelde ja soovitaksite teistelegi?
Mida pigem ei külastaks?
Kui palju läks reis maksma ümmarguselt (ühele)?
Mis firmaga lendasite ja mitme vahemaandumisega?
Siit kaugelt vist ei paista hästi, aga Jaapan on ligi 4000 km pikk. See on nagu Põhja-Soomest kuni Portugalini. Päris keeruline ühe reisiga kõik läbi käia.
Elasin ca 20a tagasi Jaapanis 2 kuud ja ei julgeks mina sinna vist üksi minna 🙂 Vähemalt siis oli jaapanlaste inglise keele oskus nii minimaalne, et väga raske oli seal end arusaadavaks teha. Tokyos õnnestus mul ka mitu korda nii kapitaalselt ära eksida, et olin kohati lausa paanikahäire äärel. Juba Tokyo põhiline metroojaam on nii kolossaalne ehitis, et selles rägastikus orienteerumine on omaette töö.
Mis mulle meelde jäid oli Akihabara ja sealne elektroonikakaubandus (see kisa-kära ja tulede vilkumine oli lihtsalt meeletult lahe), kiirrongid, Hiroshima muuseum ja sealne varemetes maja, Tokyo loomaaed, Harajuku. Kyoto oli armas linn. Neid sadu templeid ja paleesid ma nüüd enam ei eristagi, eks nad kõik on ilusad, aga toona oli isegi natuke tüütu kui meid kohustusliku kultuuriprogrammi raames ühest templist teise veeti 🙂 See jäi ka eredalt meelde, et kõik oli jube kallis 🙂
Plaan on 2019. a märtsis teha teoks oma eluunistus, minna Jaapanisse. Küsimused Jaapanis reisil käinutele:
Millised linnad/kohad jäid eriti meelde ja soovitaksite teistelegi?
Mida pigem ei külastaks?
Kui palju läks reis maksma ümmarguselt (ühele)?
Mis firmaga lendasite ja mitme vahemaandumisega?Siit kaugelt vist ei paista hästi, aga Jaapan on ligi 4000 km pikk. See on nagu Põhja-Soomest kuni Portugalini. Päris keeruline ühe reisiga kõik läbi käia.
Ei saa täpselt aru, millest selline kommentaar. Sellepärast ma ju uuringi, milliseid kohti tasub külastada, et mingi plaan kokku panna.
Noh neid kohti on umbes 2 miljonit. Mida kellegi meelest tasub külastada.
Ära sa mitte mingil juhul ühtegi raamatut selle riigi kohta loe, küsi koduperenaiste foorumist. Sealt saab ikka tõepärast infot.
Elasin ca 20a tagasi Jaapanis 2 kuud ja ei julgeks mina sinna vist üksi minna ???? Vähemalt siis oli jaapanlaste inglise keele oskus nii minimaalne, et väga raske oli seal end arusaadavaks teha. Tokyos õnnestus mul ka mitu korda nii kapitaalselt ära eksida, et olin kohati lausa paanikahäire äärel. Juba Tokyo põhiline metroojaam on nii kolossaalne ehitis, et selles rägastikus orienteerumine on omaette töö.
Mis mulle meelde jäid oli Akihabara ja sealne elektroonikakaubandus (see kisa-kära ja tulede vilkumine oli lihtsalt meeletult lahe), kiirrongid, Hiroshima muuseum ja sealne varemetes maja, Tokyo loomaaed, Harajuku. Kyoto oli armas linn. Neid sadu templeid ja paleesid ma nüüd enam ei eristagi, eks nad kõik on ilusad, aga toona oli isegi natuke tüütu kui meid kohustusliku kultuuriprogrammi raames ühest templist teise veeti ???? See jäi ka eredalt meelde, et kõik oli jube kallis ????
Eksimist ei ole tänapäeval, peale gps-i massidesse minekut enam karta.
<p abp=”524″>Elasin ca 20a tagasi Jaapanis 2 kuud ja ei julgeks mina sinna vist üksi minna ???? Vähemalt siis oli jaapanlaste inglise keele oskus nii minimaalne, et väga raske oli seal end arusaadavaks teha. Tokyos õnnestus mul ka mitu korda nii kapitaalselt ära eksida, et olin kohati lausa paanikahäire äärel. Juba Tokyo põhiline metroojaam on nii kolossaalne ehitis, et selles rägastikus orienteerumine on omaette töö.
<p abp=”525″>Mis mulle meelde jäid oli Akihabara ja sealne elektroonikakaubandus (see kisa-kära ja tulede vilkumine oli lihtsalt meeletult lahe), kiirrongid, Hiroshima muuseum ja sealne varemetes maja, Tokyo loomaaed, Harajuku. Kyoto oli armas linn. Neid sadu templeid ja paleesid ma nüüd enam ei eristagi, eks nad kõik on ilusad, aga toona oli isegi natuke tüütu kui meid kohustusliku kultuuriprogrammi raames ühest templist teise veeti ???? See jäi ka eredalt meelde, et kõik oli jube kallis ????
<p abp=”526″>Eksimist ei ole tänapäeval, peale gps-i massidesse minekut enam karta.
Usu mind Tokyo keskseimas metroojaamas on see ka täna võimalik, seal on hulgim erinevaid tasandeid ja rägastik on lihtsalt uskumatu. Mina leidsin end igatahes mingi ajahetkel kuskilt alumisest kihist, kus elutsesid kodutud oma pappkastides … GPS sind sellises olukorras ei aita 🙂 Praegu tundub naljakas meenutada, aga siis oli ikka päris hirmus. Väljas oli juba pime ja ma kartsin, et ei leiagi seda õiget kohta, kust oma elupaika edasi saaks. Japside abile eriti loota ei saa … nood vaid naeratavad ja kummardavad ning hullemal juhul jooksevad üldse kabuhirmus eemale kui neilt inglise keeles midagi küsida. Kui nad sulle ka üritavad samas keeles vastata, siis on nende aktsent üldjuhul selline, et anyway midagi aru ei saa 🙂
“Noh neid kohti on umbes 2 miljonit. Mida kellegi meelest tasub külastada.
Ära sa mitte mingil juhul ühtegi raamatut selle riigi kohta loe, küsi koduperenaiste foorumist. Sealt saab ikka tõepärast infot.”
Sa oled ikka päris õel inimene. Hea on just kui keegi on käinud ja räägib oma kogemustest, oskab hoiatada ja soovitada reaalse elu järgi, mitte raamatute järgi.
<p abp=”524″>Elasin ca 20a tagasi Jaapanis 2 kuud ja ei julgeks mina sinna vist üksi minna ???? Vähemalt siis oli jaapanlaste inglise keele oskus nii minimaalne, et väga raske oli seal end arusaadavaks teha. Tokyos õnnestus mul ka mitu korda nii kapitaalselt ära eksida, et olin kohati lausa paanikahäire äärel. Juba Tokyo põhiline metroojaam on nii kolossaalne ehitis, et selles rägastikus orienteerumine on omaette töö.
<p abp=”525″>Mis mulle meelde jäid oli Akihabara ja sealne elektroonikakaubandus (see kisa-kära ja tulede vilkumine oli lihtsalt meeletult lahe), kiirrongid, Hiroshima muuseum ja sealne varemetes maja, Tokyo loomaaed, Harajuku. Kyoto oli armas linn. Neid sadu templeid ja paleesid ma nüüd enam ei eristagi, eks nad kõik on ilusad, aga toona oli isegi natuke tüütu kui meid kohustusliku kultuuriprogrammi raames ühest templist teise veeti ???? See jäi ka eredalt meelde, et kõik oli jube kallis ????
<p abp=”526″>Eksimist ei ole tänapäeval, peale gps-i massidesse minekut enam karta.
Usu mind Tokyo keskseimas metroojaamas on see ka täna võimalik, seal on hulgim erinevaid tasandeid ja rägastik on lihtsalt uskumatu. Mina leidsin end igatahes mingi ajahetkel kuskilt alumisest kihist, kus elutsesid kodutud oma pappkastides … GPS sind sellises olukorras ei aita ???? Praegu tundub naljakas meenutada, aga siis oli ikka päris hirmus. Väljas oli juba pime ja ma kartsin, et ei leiagi seda õiget kohta, kust oma elupaika edasi saaks. Japside abile eriti loota ei saa … nood vaid naeratavad ja kummardavad ning hullemal juhul jooksevad üldse kabuhirmus eemale kui neilt inglise keeles midagi küsida. Kui nad sulle ka üritavad samas keeles vastata, siis on nende aktsent üldjuhul selline, et anyway midagi aru ei saa ????
Sa äkki ei tea, aga sellised äpid on täitsa olemas, mis toimivad siseruumides ja tunnevad ära ka korruse.
Minu esimene mälestus omal käel tehtud Tokio reisist – lennujaamas lülitasin mobiiltelefoni taas sisse ja poole päeva pärast umbes lülitati Eestist mu telefon välja, sest arve oli ületanud igasuguse mõistliku kuulimiidi ja hoiatavad sõnumid ei tulnud kohale (ma ei teinud mitte ühtegi kõnet). Edasi järgnes väga kift kahenädalane reis mööda Tokiot, kõik oli ilusti ette planeeritud eestikeelsete raamatute põhjal, kuhugi ära ei eksinud, igal pool sai inglise keelega hakkama, isegi seal ülikeerulises metroos – seal oli spets töötaja palgatud, kes käis ringi ja tundis ära segaduses turisti, võttis sõna otseses mõttes käest kinni ja viis õigesse kohta (kui olin linnakaardil näidanud kohta kuhu minna tahan). Soovitan soojalt Jaapanisse reisida, aga enne tuleks täpsemalt uurida, et mis teha oma mobiiltelefoniga..
Loomulikult omal käel. Sellistesse riikidesse, kus transport töötab nagu kellavärk ja kus on maailma üks madalamaid kuritegevusnäitajaid, tasub alati minna omal käel. Soovitan võtta abiks Lonely Planeti või mõne muu mahuka reisiteatmiku (minu kogemuste põhjal on LP parim) ja ise endale eriilmeline reis kokku panna. Google ja Tripadvisor on abiks nii hinnangute uurimisel kui ka majutuse broneerimisel.
Kõige parem meilt on lennata ilmselt Finnairiga, saab ühe ümberistumisega ja minu teada on ka lennuaeg lühim. Päris palju tehakse ka sooduspakkumisi.
Mina pole Jaapanis käinud. Küll aga puutun pidevalt kokku Jaapanist Euroopasse tulevate vahetusüliõpilastega. Minu esimene tähelepanek on see, et nende kirjalik inglise keel on väga heal tasemel, aga hääldus on nii mööda, et mõnest on ikka täiesti võimatu aru saada, nemad ei saa ka minust aru (ei ole ainult minu probleem, töökaaslastel on sama seis). Teine asi, mis väga ruttu selgub, on et vähemalt poolte mobiiltelefonid Euroopa sagedustel ei tööta. Mingi seltskonna lepingud Euroopas helistamist ei võimalda. Enne sõitu veendu, et su telefon Jaapani sagedustel töötab. Kui pikemaks lähed, oleks hea hankida endale mõni kohalik netipakett, muidu maksad end segaseks, kui telefoni GPSi pealt orienteeruda üritad.
Eesti juhiluba Jaapanis ei kehti.
Elasin ca 20a tagasi Jaapanis 2 kuud ja ei julgeks mina sinna vist üksi minna ???? Vähemalt siis oli jaapanlaste inglise keele oskus nii minimaalne, et väga raske oli seal end arusaadavaks teha. Tokyos õnnestus mul ka mitu korda nii kapitaalselt ära eksida, et olin kohati lausa paanikahäire äärel. Juba Tokyo põhiline metroojaam on nii kolossaalne ehitis, et selles rägastikus orienteerumine on omaette töö.
Mis mulle meelde jäid oli Akihabara ja sealne elektroonikakaubandus (see kisa-kära ja tulede vilkumine oli lihtsalt meeletult lahe), kiirrongid, Hiroshima muuseum ja sealne varemetes maja, Tokyo loomaaed, Harajuku. Kyoto oli armas linn. Neid sadu templeid ja paleesid ma nüüd enam ei eristagi, eks nad kõik on ilusad, aga toona oli isegi natuke tüütu kui meid kohustusliku kultuuriprogrammi raames ühest templist teise veeti ???? See jäi ka eredalt meelde, et kõik oli jube kallis ????
Nojah, 20 aasta taguste muljetega ei ole tänasel päeval ilmselt midagi peale hakata.
Olen Tokyos mitmeid kordi käinud
Lühim (ja odavaim) lend on tõesti Finnairiga Helsinkist, aga need lendavad enamasti Narita lennujaama, kust on omakorda linna u 2h bussisõitu.
Lufthansa lend on pikem, aga see lendab Haneda lennujaama, kust on kesklinna umbes pool tundi metrooga.
Lennujaamadest sõidavad linna Limousine Bus bussid, mis peatuvad suuremate hotellide juures. Pileti. saad osta lennujaamast.
Metroosüsteemis, ehkki see on valdavalt jaapani keeles, on täiesti võimalik orienteeruda. Rongides sees jooksevad enamasti peatuste nimed ka ladina tähtedega. Osta tasub nn Pasmo kaart (saab osta metroojaamades automaatidest, mis suhtlevad ka inglise keeles) – sellele laed algatuseks nt 2000 jeeni, millega saad ikka päris pikalt sõita. Metroo ei ole seal minu arvates kallis.
Samuti ei ole absoluutselt kallis väljas süüa.
Jaapanlased on väga abivalmid, aga neile tuleb ettevaatlikult läheneda ja juba eemalt žestikuleerides märku anda, et oled sõbralik ja vajad abi. Lihtsalt juurde hüpates võivad nad tõesti ehmunud näoga minema joosta 🙂 Inglise keelega tasub pöörduda pigem noorema rahva poole, aga olen ka 70ndates jaapanlastega inglise keeles pikad jutud maha ajanud (nt ühe apteekrist vanahärraga).
Ühtki kodutut, joodikut vms ma iialgi Tokyos näinud ei ole. Ääretult armas, viisakas ja lahke rahvas.
Sinu nimetatud Tokyo loomaaed kuulub minu väheste negatiivsete elamuste hulka seal, aga lihtsalt sellepärast, et loomad nende jaoks ebanormaalsetes tingimustes on alati kurb pilt.
Jaapan on suurepärane maa omapäi reisimiseks – turvaline, kõik on hästi korraldatud, inimesed abivalmis.
Jah, inglise keelt eriti ei osata, ja väljaspool suurlinnu kaovad ära ka ladina tähtedega sildid – aga abita ei jää seal kunagi.
Netis on palju infot, aga esimeseks reisiks võid võtta näidiseks kasvõi mõne Eesti reisibüroo reisikava ja lähtuda sellest.
Esimesel korral, nt 2 nädalat, käiakse harilikult Tokios, Kyotos ja nende vahepeal paar ööd kas Hakones, Fuji kandis või mujal maapiirkonnas. Seal võiks olla jaapanipärane hotell (ryokan) koos söökidega ja onsen (kuumaveeallikad). Sellises hotellis on oma reeglid (ajad, kombed), aga see ongi põnev.
Tokiost ja Kyotost saab teha päevareise erinevaid ka.
Esimestel reisidel võtsime meie JR Passi – see on päris mugav. Samas on tal ka mõned piirangud (Nozomi, muud rongifirmad) ja kui pikkasid sõite vähe, siis ei tasu ära.
Majutus bookingust, ja Kyoto puhul tasub pool aastat enne bronnida, eriti kui reis kirsiõite ajal.
Meie reisime Finnairiga, kõige mugavam. Oleme sõitnud ühte, ja lahkunud teiselt lennuväljalt.
Soovitan ka võtta üks piirkond. Väljasõite saab hotellide juurest, kui Tokyo kandis, siis n. Fuji mägi. Lisaks, kui jõuad, Kyoto.
Tokyos soovitan väga otsida üles ja käia Tsukiji kalaturul- üliäge kogemus. Käisin varahommikul, kuskil 4-5 ajal. Osa on kõigile avatud, osa on kinnine, kus kauplevad ülesostjad, restoranid jms rahvas. Kell 6 oli plats enamvähem puhas- kuni järgmise varahommikuni.
Väga suur, puhas, jää, voolav vesi, mõrkjas merearoom ja vaevu kolmandiku kaladest- jm.elukatest suudad ehk tuvastada, kui sedagi.
Sõltub muidugi piirkonnast, kus elad, mina elasin Shinjuku linnaosas, Tokyo mõistes suhteliselt lähedal. Metroo on liikumiseks ülimugav.
https://www.youtube.com/watch?v=b5AurdhTcUc
Üle aasta ju aega, jõuad selle ajaga keele ära õppida.
Sellele kägule, kes siin oma 20 aasta tagusest kogemusest rääkis, siis tasuks ehk mõelda milline võiks olla mõne välismaalase kogemus olnud Eestist aastal 1998 ja kuivõrd oleks tema vaade Eestile adekvaatne nüüd aastal 2018. Muutunud on ikka väga palju.
Jaapan on üksi reisimiseks väga hea sihtkoht. Riik on ülimalt turvaline, puhas, kaasaegne ja inimesed väga sõbralikud ja abivalmid. Samas ei ole tegu vaid kiviklibuga (Dubai), vaid Tokyos on palju rohelust ja kõrvaltänavaid, mis viivad oma pisikeste aialappidega viivad justkui tagasi eelmisesse sajandisse.
Tänapäevase nutitelefoniga ei maksa karta et ära eksid, samuti on juba selliseid tõlkeprogramme, mis tõlgivad jooksvalt pildi/video põhjal silte, menüüsid ja oskavad ka sinu eest rääkida kui vaja (Google Translate), aga mis siis juhtukski kui sõidaksid veidi valesti? Toidud on aga seal nagunii niivõrd erinevad ja ka põnevad, et ei maksa isegi otsida tõlkeid vaid lihtsalt huupi tellida – huvitav kogemus garanteeritud.
Selleks, et oleks veel eriti mugav, soovitaks hankida Jaapani SIM kaardi, neid on saadaval mitmeid, üks näiteks: http://www.bmobile.ne.jp/english/ – 5GB andmemahtu 21ks päevaks, hind ca 25 eurot. Sellega võid kasvõi keset Tokyot kodus olevate sõpradega Skype kõnesid pidada, samuti töötavad kõik online ühendust vajavad lahendused nagu Google Maps ja eksida pole lihtsalt võimalik. Levi on hea ka Tokyost väljaspool, kuhu iganes satud.
Tokyo on jaapanlaste jaoks väga keskne ja oluline paik, seal on tõesti kõik jaapani kultuuri puudutav koos. Kui paljudes (Euroopa) riikides vaid pealinna külastades pole inimene justkui seda riiki ennast näinudki, siis Jaapanis on asi pigem vastupidi, täieliku jaapani kogemuse saab kätte ka vaid Tokyot külastades – selle jaoks tasub varuda korralikult aega. Isegi kui mingi vana iidne traditsiooniline asi on nähtav algkujul mõnes väiksemas kohas, siis väga suure tõenäosusega on mingi vorm sellest olemas ka Tokyos – selle alla kuuluvad nii vanemad ajastutruud linnaosad, sumoturniirid kui ka erinevad templid jne.
Ööbimiseks ei tasu karta kapselhotelle – need on kohati oma lisateenustega mugavamad kui mõned meie kõrged tärnihotellid.
Hindade plaanis pole kindlasti tegu eriliselt kalli kohaga ja seal on võimalik hakkama saada ka tunduvalt odavamalt kui Eestis, kui selleks soov on. Igal juhul toit on küllaltki mõistliku hinnaga, eriti kui käia “tavarahva” söögikohtades ja ööbimiseks on väga palju variante.
Sinna lennates, eriti kui on soov külastada rohkem kui ühte linna, siis võib olla mõistlik lennata ühte linna ja lahkuda teisest linnast, vahepealse ala läbimiseks kasutada ronge. Kui on palju aega võib ka sõita ühest saare otsast teise – ka selle jaoks on olemas rongipiletite variandid ja ega see väga palju aega ei võtakski.
Lennufirmadest tasub uurida mitmeid, kellel parajasti soodsam pakkumine on …
Tokyo maa-alusest elust:
https://www.youtube.com/watch?v=TeLicqyT6_0
Kaunid templid, võrratud aiad:
https://www.youtube.com/watch?v=NZLaEV2NfXU
Käisin veebruaris 2018.
Inglise keelega sai ilusasti igal pool hakkama.
Metroo ei olnud mingi ulmeteadus – igal pool on skeemid. Kui skeemist aru ei saanud, siis sai infoautomaatidest abi, lisaks ka infolauad.
Jaapanlased on väga abivalmid.
Tokyos majutusin ühes Ginza rajooni hotellis
Ise sai käidud:
Asakusa, Sensoji Temple
Imperial Palace East Garden
Harajuku ja Omotesando
Great Buddha (Kotokuin Temple)
Kamakura (Hase Temple)
Hakone
Owakudani org
Loomaaias jäi minul käimata, kuid oleks võinud, et pandasid näha.
Reisi maksumust ei hakka märkima, sest minu sõit oli seotud ka ühe üritusega ning kõigepealt lendasin Sapporosse ja sealt hiljem Tokyosse.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
