kerdaliina – kuni VT on alati lootust. Minul oli ka Vt hommikul kodune test negatiivne ja nüüd juba poja 7 nädalt ja 2 päeva vana 🙂
Lisan oma sünniloo:
Meil tõi just 6 katse e. 4 TR sellise imelise tulemuse.( 1 TR tulemus 0, 2. FET tulemus hcg 5,14 3.TR tulemus 0, 4. TR tulemus ingli tüdruk 20 nädal 5.FET jäi pooleli) Raseduse algus oli natukene keeruline (2 suurt verejooksu), kuid ka need raskused on nüüd juba meelest läinud. Muidu kulges rasedus ilma suuremate probleemideta.
Aga nüüd siis peamine. Juba mitu päeva enne sünnitust käisin kodus ringi ja ütlesin, et pojake tule juba, emme on valmis. Mehe sönul olin kui väike laps, kes jõuluvana ootab, et mitu ööd veel magada on vaja, kuni poja tuleb. 9 jaanuari öösel ärkasin esimest korda kella 1 ajal imeliku tunde peale, käisin wc-s ja läksin tagasi magama. Samamoodi ärkasin veel kell 2,3 ja 4, siis küll juba tekkis kahtlus, et kas lähebki asjaks. Valusid ei olnud, lihtsalt kõht toonuses ja endal oli tunne ,et poiss sätib end tulekuks. Kuid kui järgmine kord ärkasin 7.30, siis mõtlesin,et magasin selle õige aja maha. Mees läks tööle ca 8.00 , ütlesin talle, et hoia igaks juhuks telefon käepärast, kuna öö oli selline imelik. Uni oli läinud ja siis ma tegin oma igapäevaseid tegemisi: hommikul sõin natukene ja vaatasin telekat ja järsku tundisin,et soe on….. Veed tulid ära , vaatsin kella 9.45. Siis helistasin mehele ja ütlesin, et täna sünnib meie poeg :). Mees nagu mees ikka, et tulen kohe koju, siis läheme haiglasse. Mina vastu, et rahu, ega see nüüd nii kiiresti ka ei käi. Valusid ei olnud veel. Helistasin ka oma ämmakale Siirile, kes pidi koos minuga sünnitama tulema. Kogu selle aja,mis kodus olin, olin väga tihedas telefoniühenduses temaga. Koostöö oli meil väga hea. Ootasin siis valusid, ca 11 ajal oli valude vahe 10-15 min ,väga ebaregulaarne ja nii kuni kella 12-ni, siis ütles Siiri, et mine kodus vanni, et vaatame, mis saab, äkki läheb ikka regulaarseks. Vannis aga juhtus see, et valude vahed kadusid praktiliselt ära. Vannis kaua ei olnud, ca 20min, sest mul tekkis hirm,et kuidas ma sealt küll välja saan jne… Kella 13 ajal sain aru, et nüüd on küll aeg haiglasse minna, sest tundsin ,et algavad pressid. Siiriga lepisime kokku, et saame haiglas kokku 14.15. Vahepeal aitas mees mind riidessepanemisel. Kui pressitunne tuli, siis sain aru ,et pean selle üle hingama. Õnneks olid pressidel vahed, esimesel vaheajal panin riidesse, teisel vaheajal trepist alla (elan 3 korrusel), siis järgmise ajal autosse. Mees muidugi kohe kihutama, mina alguses, et palun sõida korralikult, nii kiire ka ei ole. Kuid kui majade vahelt välja jõudsime Pärnu mnt.-le, siis ütlesin ainult,et palun vaheta rida, teises reas on vähem auke 🙂 Kiirust ei vaadanud, lihtsalt suhtlesin oma pojaga, palusin et ta veel ootaks natukene, kuni me haiglasse jõuame. Kuna sattusime just fooride punasesse voolu, siis mu mees rikkus liiklust ja sõitis mõned väiksemad ristmikud punasega üle. Selle köige peale peatas meid muidugi politsei 🙂 Mina muudkui hingasin ja ei rääkinud sõnagi. Õnneks oli politseinik mõistev, tõsi küll, pisut aeglane, pidas ikka enne on paarilisega nõu. Kuid siis öeldi,et minge! Mu mees tänas esimest korda Savisaart ,et bussiread ikka on:) Haiglasse jõudsime 14.07, kellaaeg on mul sellepärast eredalt meeles, et mu mees tegi nii, nagu ameerika filmis. Jooksis registatuuri, et mu naine sünnitab kohe, mille peale küsiti , et aga kus on teie naine??? Mina ootasin autos, kuna olin istmel sellises asendis ,et ei ulatunud ise ust lahti tegema. Mõtlesin veel, et noo, kuhu ta küll nüüd jookseb? Õnneks tuli ta üsna ruttu tagasi. Vastuvõtus võtsin ainult jope seljast ja siis kohe sünnitustuppa. Siiri ütles, et vaatame siis, kui kaugel asi on. Oli juba täisavatus ja võisin pressima hakata. Esimeste pressidega kadus möistus, nii valus oli, kuid juba kolmanda pressi ajal sain aru, et kui teen kehaga koostööd, siis saab see kõik kiiremini läbi. Iga pressiga jõuab see aeg lähemale, kui ma kohtun oma pojaga. Ja 14.37 sündis meie poeg Rasmus (sünnitustoas olin kokku selleks hetkeks olnud 20 min). Ta oli lihtsalt täiuslik.
Olime veel sünntustoas poja minu kõhu peal ca 2 h. Vahepeal tehti mulle mõned iluõmblused jne. Meie mehega lihtsalt vaatsime ja ei suutnud uskunud,et selline imeline asi mu kõhus kasvas:) Ise ma ei suutnud juba peale paari tundi uskuda, kuidas ta mu kõhtu küll ära mahtus ja välja tulemisest ma ei räägigi. Kaal 4160 gr ja 55 cm pikk. Peale möõtmist sain aru, et miks mul oli vahel tunne ,et ta jalad tulevad mu kurgust välja, eriti siis, kui ta sirutas end kõhus. ITK-s olime perepalatis ja nautisime aega oma pojakesega, esimene öö möödus lihtsalt teda imetledes ,kella 3 ajal ütlesin mehele, et jääme nüüd magama, nüüd on ta meiega iga päev ja iga hommik, mil me üles ärkame. Ei pea vist ütleme, kui õnnelikud me mehega oleme, lõpuks on ka meil pisike beebi 🙂
Aitäh kõigile, kes meile on sellel teel toeks olnud, ilma teieta oleks tunduvalt raskem olnud! Olen teilt kõigilt palju tuge saanud ja soovin ka teistele jõudu ja jaksu selle tee käimisel Õnneliku lõpuni! Mitte migil juhul ei tohi alla anda, kõik raskused ja katsumused on nagu minema pühitud, kui hoiate oma Ime kätel.
Kallistused ja minu parimad soovid teile!