Teema: IVF ja “ülejäänud” lapsed

Ma olen nõus, et lapse seisukohast oleks mõistlik, kui tal täisealiseks saades oleks soovi korral õigus teada saada, kes ta bioloogilised vanemad on.

Aga kohe kindlasti arvan ma, et see, kui rakkude või embrüo annetajale oleksid vabalt teada saajate andmed (ning veel juba ette soov mingit ülevaadet omada või saaja peret kontrollida, ehkki selline kiusatus võib tekkida ka alles hiljem), siis see oleks olukord, kuhu oleksid ülisuured probleemid juba eelnevalt sisse kodeeritud. See oleks küll väga halb mõte!

Meie märkisime embrüote külmutamise lõpetamise lepingule rahumeeli, et meist järelejäänud embrüoid võib kasutada nii teadustööks kui ka teistele abivajajatele siirdamiseks, ega ole selle üle hiljem kuigi palju juurelnud. Eks mõnel korral on ikka tulnud pähe mõte, et järsku on kuskil veel mõni laps, kellel on minu geenid, aga oluliselt see mind ei häiri. Minu jaoks on sotsiaalsed, emotsionaalsed ja kultuurilised peresidemed nii palju tähtsamad geneetilistest sidemetest, et nendest embrüotest võib-olla saadud lapsi ma endaga kuigivõrd ei seosta. Oma lastele, kui nad suuremaks saavad, annan teada, et niisugune teoreetiline võimalus on olemas — saavad partneri valikul arvesse võtta ja vähimagi kahtluse korral DNA testid teha. Ehkki võimalus oma bioloogilise õe või vennaga kohtuda on pigem siiski teoreetiline kui praktiline, tõenäosus selleks on üliväike.

Rõhutaksin veel kord, et õigus andmeid teada saada võiks ideaalis lapsel minu meelest tõesti olla, aga kindlasti mitte enne täiealiseks saamist ja pigem üldse pisut küpsemas eas, mitte napilt 18-aastase koolilapsena. Vaid siis, kui inimene juba veidi kainemalt ja elukogenumalt oma otsuse võimalikke tagajärgi, ohte ja eeliseid kaaluda oskab. No see on muidugi utoopia, sest elutarkus võib tulla (kui tuleb) väga erinevas vanuses, aga igatahes ei peaks see olema küsimus, kus alaealine laps oma naiivsuses keerukaid valikuid teeb.

Ja veel. PÄRIS vanemad sellele lapsele on loomulikult ikka need, kelle peresse ta sündis ja kes teda päevast päeva ja aastast aastasse kasvatavad. Just PÄRIS vanemlus on see, millega anonüümsel doonoril pole mingit pistmist.

Kui tegemist pole just mingi üldise uudishimu või ajakirjandusliku huviga ja teema autoril tõesti on kuskil oma saatust ootavad embrüod, siis tal ma neid küll mingil juhul annetada ei soovitaks — tal puudub selliseks otsuseks igasugune emotsionaalne ja vaimne valmisolek. Alternatiivid on lubada kasutada embrüoid teadustööks või lasta need tõesti siis juba hävitada. Iseenda ja teiste elusid sellise vastu tahtmist tehtud annetusega rikkuda pole küll mõtet.

#3168397:

#3168389:

#3168384:

#3168365:

#3168335:

#3168322:

#3168164:

Tere!

Selline küsimus, et kas keegi oskab kirjeldada detailselt, mida tehakse ülejäänud embrüotega?

Olen aru saanud, et võimalus on neid kas annetada teadustööks või lasta hävitada. Samas olen lugenud, et saab ka annetada teistele lastesoovijatele – kas see vastab tõele?

Sellega seoses on minul selline eetiline sisemine konflikt – kui annan oma embrüod kellelegi teisele, siis ma tahaksin, et minu laps justnimelt saaks infot tulevikus, et mina olen tema ema ja minu mees tema isa. Kas selline asi on võimalik? Ma leian, et lapsel on õigus saada täieõiguslikku infot oma päris vanemate kohta, kui ta seda soovib.

Ja kuidas ma saan üldse selles päris kindel olla, et minu munarakust aretatud embrüoid kellelegi teise jaoks ei kasutata. Mina ikkagi tahaksin teada, kas mul on peale teadaolevate laste veel lapsi ja kus nad on ja kas neil on kõik hästi.

Kuidagi kummaline tundub see kohustuslik anonüümsus selle kõige juures. Nii lapsel on õigus teada, kes on ta päris ema ja isa ning minul on õigus teada, kus on minu lapsed…

Oeh…keerulised eetilised küsimused tekivad. Lasta hävitada embrüod ei ole ka nagu õige.

Miks ei või ometi loomulikku viljastumist toimuda, et sellised eetilised küsimused oleksid välistatud?

#3168164:

Tere!

Selline küsimus, et kas keegi oskab kirjeldada detailselt, mida tehakse ülejäänud embrüotega?

Olen aru saanud, et võimalus on neid kas annetada teadustööks või lasta hävitada. Samas olen lugenud, et saab ka annetada teistele lastesoovijatele – kas see vastab tõele?

Sellega seoses on minul selline eetiline sisemine konflikt – kui annan oma embrüod kellelegi teisele, siis ma tahaksin, et minu laps justnimelt saaks infot tulevikus, et mina olen tema ema ja minu mees tema isa. Kas selline asi on võimalik? Ma leian, et lapsel on õigus saada täieõiguslikku infot oma päris vanemate kohta, kui ta seda soovib.

Ja kuidas ma saan üldse selles päris kindel olla, et minu munarakust aretatud embrüoid kellelegi teise jaoks ei kasutata. Mina ikkagi tahaksin teada, kas mul on peale teadaolevate laste veel lapsi ja kus nad on ja kas neil on kõik hästi.

Kuidagi kummaline tundub see kohustuslik anonüümsus selle kõige juures. Nii lapsel on õigus teada, kes on ta päris ema ja isa ning minul on õigus teada, kus on minu lapsed…

Oeh…keerulised eetilised küsimused tekivad. Lasta hävitada embrüod ei ole ka nagu õige.

Miks ei või ometi loomulikku viljastumist toimuda, et sellised eetilised küsimused oleksid välistatud?

Kas ühest teemast ei piisanud? Esiteks on annetamine vabatahtlik. Ilma sinu nõusolekuta ei saa neid keegi teine. Kui sind sellised ajad häirivad, et “äkki on mul kuskil veel laps”, siis ilmselgelt pole see sinu jaoks. Igasugune rakkude annetamine peab olema ikka väga läbimõeldud otsus, et pärast ei tekiks enda sees küsimusi.

Ja mis puutub anonüümsusesse, siis inimesed annetavad oma rakke sel eesmärgil, et teine pere, kel tervise pärast muul moel lapsesaamine ei õnnestu, saaks võimaluse oma perre laps saada, mitte annetaja ei taha uut last juurde.

Kuidas sa seda nüüd ette kujutad, et annetad oma embrüo ja siis hakkad teise perega koos last kasvatama?

Jutt käis eelkõige sellest, et lapsel oleks võimalus teada saada, kellest ta on pärinenud ja sellega eelkõneleja ka nõustub, et lapse seisukohast oleks see õige. Kui laps ei soovi teada saada oma põlvnemist, siis see on ok, aga kui soovib, ei tohiks seda infot varjata tema eest.

Peale lapse on ka doonoril ja lapsevanematel ka mingid õigused. Mitte ainult lapsel. Ja mul on tunne, et teemaalgataja ei muretse mitte lapse õiguste pärast, vaid tal on endal hirmsasti vaja teada, kes need vanemad ikka on, kes “tema” last kasvatavad.

Kordan veel, et see annetamine on vabatahtlik ja kui inimene ei suuda elada teadmisega, et kusagil võib tema annetatud embrüost saada alguse uus elu, siis sellist asja ei tohiks ette võtta.

Jaa, absoluutselt on kõigil õigused, aga tulekski leida sellised lahendused, mis tagavad kõikidele õigused, mitte ei jäta lapse õigusi arvestamata.

Sul võib ju selline tunne olla, aga see ei tähenda, et see nii on. Ei alustanud teemat enda pärast, vaid nende laste pärast, et mis oleks kõige õigem teha IVF-s ülejäänute embrüotega ja just nende huvide seisukohalt. Tapmine ja inimkatsed nende peal vaevalt nende parimad huvid on, seega ülejäänud variandid tuleb ka läbi kaaluda.

Millistest inimkatsetest sa embrüo puhul räägid? Milliseid imimkatseid nendega teha saab?

Ega seda ju ei tea – seaduses on kirjas kõigest “teaduslik uurimustöö”, mis nende inimestega selle uurimustöö käigus tehakse, jääb teadmatuks

Inimestega? Milliste inimestega?

#3168397:

#3168389:

#3168384:

#3168365:

#3168335:

#3168322:

#3168164:

Tere!

Selline küsimus, et kas keegi oskab kirjeldada detailselt, mida tehakse ülejäänud embrüotega?

Olen aru saanud, et võimalus on neid kas annetada teadustööks või lasta hävitada. Samas olen lugenud, et saab ka annetada teistele lastesoovijatele – kas see vastab tõele?

Sellega seoses on minul selline eetiline sisemine konflikt – kui annan oma embrüod kellelegi teisele, siis ma tahaksin, et minu laps justnimelt saaks infot tulevikus, et mina olen tema ema ja minu mees tema isa. Kas selline asi on võimalik? Ma leian, et lapsel on õigus saada täieõiguslikku infot oma päris vanemate kohta, kui ta seda soovib.

Ja kuidas ma saan üldse selles päris kindel olla, et minu munarakust aretatud embrüoid kellelegi teise jaoks ei kasutata. Mina ikkagi tahaksin teada, kas mul on peale teadaolevate laste veel lapsi ja kus nad on ja kas neil on kõik hästi.

Kuidagi kummaline tundub see kohustuslik anonüümsus selle kõige juures. Nii lapsel on õigus teada, kes on ta päris ema ja isa ning minul on õigus teada, kus on minu lapsed…

Oeh…keerulised eetilised küsimused tekivad. Lasta hävitada embrüod ei ole ka nagu õige.

Miks ei või ometi loomulikku viljastumist toimuda, et sellised eetilised küsimused oleksid välistatud?

#3168164:

Tere!

Selline küsimus, et kas keegi oskab kirjeldada detailselt, mida tehakse ülejäänud embrüotega?

Olen aru saanud, et võimalus on neid kas annetada teadustööks või lasta hävitada. Samas olen lugenud, et saab ka annetada teistele lastesoovijatele – kas see vastab tõele?

Sellega seoses on minul selline eetiline sisemine konflikt – kui annan oma embrüod kellelegi teisele, siis ma tahaksin, et minu laps justnimelt saaks infot tulevikus, et mina olen tema ema ja minu mees tema isa. Kas selline asi on võimalik? Ma leian, et lapsel on õigus saada täieõiguslikku infot oma päris vanemate kohta, kui ta seda soovib.

Ja kuidas ma saan üldse selles päris kindel olla, et minu munarakust aretatud embrüoid kellelegi teise jaoks ei kasutata. Mina ikkagi tahaksin teada, kas mul on peale teadaolevate laste veel lapsi ja kus nad on ja kas neil on kõik hästi.

Kuidagi kummaline tundub see kohustuslik anonüümsus selle kõige juures. Nii lapsel on õigus teada, kes on ta päris ema ja isa ning minul on õigus teada, kus on minu lapsed…

Oeh…keerulised eetilised küsimused tekivad. Lasta hävitada embrüod ei ole ka nagu õige.

Miks ei või ometi loomulikku viljastumist toimuda, et sellised eetilised küsimused oleksid välistatud?

Kas ühest teemast ei piisanud? Esiteks on annetamine vabatahtlik. Ilma sinu nõusolekuta ei saa neid keegi teine. Kui sind sellised ajad häirivad, et “äkki on mul kuskil veel laps”, siis ilmselgelt pole see sinu jaoks. Igasugune rakkude annetamine peab olema ikka väga läbimõeldud otsus, et pärast ei tekiks enda sees küsimusi.

Ja mis puutub anonüümsusesse, siis inimesed annetavad oma rakke sel eesmärgil, et teine pere, kel tervise pärast muul moel lapsesaamine ei õnnestu, saaks võimaluse oma perre laps saada, mitte annetaja ei taha uut last juurde.

Kuidas sa seda nüüd ette kujutad, et annetad oma embrüo ja siis hakkad teise perega koos last kasvatama?

Jutt käis eelkõige sellest, et lapsel oleks võimalus teada saada, kellest ta on pärinenud ja sellega eelkõneleja ka nõustub, et lapse seisukohast oleks see õige. Kui laps ei soovi teada saada oma põlvnemist, siis see on ok, aga kui soovib, ei tohiks seda infot varjata tema eest.

Peale lapse on ka doonoril ja lapsevanematel ka mingid õigused. Mitte ainult lapsel. Ja mul on tunne, et teemaalgataja ei muretse mitte lapse õiguste pärast, vaid tal on endal hirmsasti vaja teada, kes need vanemad ikka on, kes “tema” last kasvatavad.

Kordan veel, et see annetamine on vabatahtlik ja kui inimene ei suuda elada teadmisega, et kusagil võib tema annetatud embrüost saada alguse uus elu, siis sellist asja ei tohiks ette võtta.

Jaa, absoluutselt on kõigil õigused, aga tulekski leida sellised lahendused, mis tagavad kõikidele õigused, mitte ei jäta lapse õigusi arvestamata.

Sul võib ju selline tunne olla, aga see ei tähenda, et see nii on. Ei alustanud teemat enda pärast, vaid nende laste pärast, et mis oleks kõige õigem teha IVF-s ülejäänute embrüotega ja just nende huvide seisukohalt. Tapmine ja inimkatsed nende peal vaevalt nende parimad huvid on, seega ülejäänud variandid tuleb ka läbi kaaluda.

Millistest inimkatsetest sa embrüo puhul räägid? Milliseid imimkatseid nendega teha saab?

Ega seda ju ei tea – seaduses on kirjas kõigest “teaduslik uurimustöö”, mis nende inimestega selle uurimustöö käigus tehakse, jääb teadmatuks. Seda võiks ehk mõni embrüoloog selgitada lühidalt, milliseid uuringuid täpsemalt tehakse ja mil viisil nende inimeste elud siis jätkuvad ja lõppevad.

No selge ju, et inimeseks neid embrüoid keegi ei kasvata. Uuritakse embrüote arengut ja seda mõjutavaid asjaolusid ning lõpuks (st üsna ruttu) ikka embrüod hävitatakse. Mitte keegi ei kasvata Su embrüotest katseklaasis või teise naise kõhus mingeid mutante.

Kolmas võimalus muide on lasta ikkagi need embrüod iseendale siirdada, kui Sul nende suhtes nii isiklikud vanemlikud tunded on. Ega mingeid muid variante ennast nende vanemaks teha nagu väga ei ole. Seda nüüd tahta, et kui endal rohkemate laste jaoks aega, raha ja muud ressurssi ei jagu, siis keegi teine Sinu eest Su lapsukesed üles kasvataks, seejuures Sind PÄRIS vanemaks pidades ja lapselegi PÄRIS vanemana tutvustades, on nagu natuke paljuvõitu, või mis? Nii altruistlikud inimesed hakkavad pigem juba mõne olemasoleva, vanemliku hoolitsuseta jäänud lapse hoolduspereks. Mitte ei hakka kasvatama oma kõhus ja kodus oma raha ja ajakulu toel Sinu embrüot Sinu lapseks.

#3168427:

#3168417:

#3168397:

#3168389:

#3168384:

#3168365:

#3168335:

#3168322:

#3168164:

Tere!

Selline küsimus, et kas keegi oskab kirjeldada detailselt, mida tehakse ülejäänud embrüotega?

Olen aru saanud, et võimalus on neid kas annetada teadustööks või lasta hävitada. Samas olen lugenud, et saab ka annetada teistele lastesoovijatele – kas see vastab tõele?

Sellega seoses on minul selline eetiline sisemine konflikt – kui annan oma embrüod kellelegi teisele, siis ma tahaksin, et minu laps justnimelt saaks infot tulevikus, et mina olen tema ema ja minu mees tema isa. Kas selline asi on võimalik? Ma leian, et lapsel on õigus saada täieõiguslikku infot oma päris vanemate kohta, kui ta seda soovib.

Ja kuidas ma saan üldse selles päris kindel olla, et minu munarakust aretatud embrüoid kellelegi teise jaoks ei kasutata. Mina ikkagi tahaksin teada, kas mul on peale teadaolevate laste veel lapsi ja kus nad on ja kas neil on kõik hästi.

Kuidagi kummaline tundub see kohustuslik anonüümsus selle kõige juures. Nii lapsel on õigus teada, kes on ta päris ema ja isa ning minul on õigus teada, kus on minu lapsed…

Oeh…keerulised eetilised küsimused tekivad. Lasta hävitada embrüod ei ole ka nagu õige.

Miks ei või ometi loomulikku viljastumist toimuda, et sellised eetilised küsimused oleksid välistatud?

#3168164:

Tere!

Selline küsimus, et kas keegi oskab kirjeldada detailselt, mida tehakse ülejäänud embrüotega?

Olen aru saanud, et võimalus on neid kas annetada teadustööks või lasta hävitada. Samas olen lugenud, et saab ka annetada teistele lastesoovijatele – kas see vastab tõele?

Sellega seoses on minul selline eetiline sisemine konflikt – kui annan oma embrüod kellelegi teisele, siis ma tahaksin, et minu laps justnimelt saaks infot tulevikus, et mina olen tema ema ja minu mees tema isa. Kas selline asi on võimalik? Ma leian, et lapsel on õigus saada täieõiguslikku infot oma päris vanemate kohta, kui ta seda soovib.

Ja kuidas ma saan üldse selles päris kindel olla, et minu munarakust aretatud embrüoid kellelegi teise jaoks ei kasutata. Mina ikkagi tahaksin teada, kas mul on peale teadaolevate laste veel lapsi ja kus nad on ja kas neil on kõik hästi.

Kuidagi kummaline tundub see kohustuslik anonüümsus selle kõige juures. Nii lapsel on õigus teada, kes on ta päris ema ja isa ning minul on õigus teada, kus on minu lapsed…

Oeh…keerulised eetilised küsimused tekivad. Lasta hävitada embrüod ei ole ka nagu õige.

Miks ei või ometi loomulikku viljastumist toimuda, et sellised eetilised küsimused oleksid välistatud?

Kas ühest teemast ei piisanud? Esiteks on annetamine vabatahtlik. Ilma sinu nõusolekuta ei saa neid keegi teine. Kui sind sellised ajad häirivad, et “äkki on mul kuskil veel laps”, siis ilmselgelt pole see sinu jaoks. Igasugune rakkude annetamine peab olema ikka väga läbimõeldud otsus, et pärast ei tekiks enda sees küsimusi.

Ja mis puutub anonüümsusesse, siis inimesed annetavad oma rakke sel eesmärgil, et teine pere, kel tervise pärast muul moel lapsesaamine ei õnnestu, saaks võimaluse oma perre laps saada, mitte annetaja ei taha uut last juurde.

Kuidas sa seda nüüd ette kujutad, et annetad oma embrüo ja siis hakkad teise perega koos last kasvatama?

Jutt käis eelkõige sellest, et lapsel oleks võimalus teada saada, kellest ta on pärinenud ja sellega eelkõneleja ka nõustub, et lapse seisukohast oleks see õige. Kui laps ei soovi teada saada oma põlvnemist, siis see on ok, aga kui soovib, ei tohiks seda infot varjata tema eest.

Peale lapse on ka doonoril ja lapsevanematel ka mingid õigused. Mitte ainult lapsel. Ja mul on tunne, et teemaalgataja ei muretse mitte lapse õiguste pärast, vaid tal on endal hirmsasti vaja teada, kes need vanemad ikka on, kes “tema” last kasvatavad.

Kordan veel, et see annetamine on vabatahtlik ja kui inimene ei suuda elada teadmisega, et kusagil võib tema annetatud embrüost saada alguse uus elu, siis sellist asja ei tohiks ette võtta.

Jaa, absoluutselt on kõigil õigused, aga tulekski leida sellised lahendused, mis tagavad kõikidele õigused, mitte ei jäta lapse õigusi arvestamata.

Sul võib ju selline tunne olla, aga see ei tähenda, et see nii on. Ei alustanud teemat enda pärast, vaid nende laste pärast, et mis oleks kõige õigem teha IVF-s ülejäänute embrüotega ja just nende huvide seisukohalt. Tapmine ja inimkatsed nende peal vaevalt nende parimad huvid on, seega ülejäänud variandid tuleb ka läbi kaaluda.

Millistest inimkatsetest sa embrüo puhul räägid? Milliseid imimkatseid nendega teha saab?

Ega seda ju ei tea – seaduses on kirjas kõigest “teaduslik uurimustöö”, mis nende inimestega selle uurimustöö käigus tehakse, jääb teadmatuks. Seda võiks ehk mõni embrüoloog selgitada lühidalt, milliseid uuringuid täpsemalt tehakse ja mil viisil nende inimeste elud siis jätkuvad ja lõppevad.

No selge ju, et inimeseks neid embrüoid keegi ei kasvata. Uuritakse embrüote arengut ja seda mõjutavaid asjaolusid ning lõpuks (st üsna ruttu) ikka embrüod hävitatakse. Mitte keegi ei kasvata Su embrüotest katseklaasis või teise naise kõhus mingeid mutante.

Kolmas võimalus muide on lasta ikkagi need embrüod iseendale siirdada, kui Sul nende suhtes nii isiklikud vanemlikud tunded on. Ega mingeid muid variante ennast nende vanemaks teha nagu väga ei ole. Seda nüüd tahta, et kui endal rohkemate laste jaoks aega, raha ja muud ressurssi ei jagu, siis keegi teine Sinu eest Su lapsukesed üles kasvataks, seejuures Sind PÄRIS vanemaks pidades ja lapselegi PÄRIS vanemana tutvustades, on nagu natuke paljuvõitu, või mis? Nii altruistlikud inimesed hakkavad pigem juba mõne olemasoleva, vanemliku hoolitsuseta jäänud lapse hoolduspereks. Mitte ei hakka kasvatama oma kõhus ja kodus Sinu embrüot Sinu lapseks.

Aga seda ju ei ole, et rohkemate laste jaoks aega ja ressursse ja raha ei jätku. Emakasse siirdatakse ju üldjuhul vaid üks, vahel ka kaks. See ei ole ju minu tahtmistes v ressurssides kinni.

Teed mitu katset, mis siin keerulist on? Saad palju lapsi, milles küsimus?

#3168427:

#3168417:

#3168397:

#3168389:

#3168384:

#3168365:

#3168335:

#3168322:

#3168164:

Tere!

Selline küsimus, et kas keegi oskab kirjeldada detailselt, mida tehakse ülejäänud embrüotega?

Olen aru saanud, et võimalus on neid kas annetada teadustööks või lasta hävitada. Samas olen lugenud, et saab ka annetada teistele lastesoovijatele – kas see vastab tõele?

Sellega seoses on minul selline eetiline sisemine konflikt – kui annan oma embrüod kellelegi teisele, siis ma tahaksin, et minu laps justnimelt saaks infot tulevikus, et mina olen tema ema ja minu mees tema isa. Kas selline asi on võimalik? Ma leian, et lapsel on õigus saada täieõiguslikku infot oma päris vanemate kohta, kui ta seda soovib.

Ja kuidas ma saan üldse selles päris kindel olla, et minu munarakust aretatud embrüoid kellelegi teise jaoks ei kasutata. Mina ikkagi tahaksin teada, kas mul on peale teadaolevate laste veel lapsi ja kus nad on ja kas neil on kõik hästi.

Kuidagi kummaline tundub see kohustuslik anonüümsus selle kõige juures. Nii lapsel on õigus teada, kes on ta päris ema ja isa ning minul on õigus teada, kus on minu lapsed…

Oeh…keerulised eetilised küsimused tekivad. Lasta hävitada embrüod ei ole ka nagu õige.

Miks ei või ometi loomulikku viljastumist toimuda, et sellised eetilised küsimused oleksid välistatud?

#3168164:

Tere!

Selline küsimus, et kas keegi oskab kirjeldada detailselt, mida tehakse ülejäänud embrüotega?

Olen aru saanud, et võimalus on neid kas annetada teadustööks või lasta hävitada. Samas olen lugenud, et saab ka annetada teistele lastesoovijatele – kas see vastab tõele?

Sellega seoses on minul selline eetiline sisemine konflikt – kui annan oma embrüod kellelegi teisele, siis ma tahaksin, et minu laps justnimelt saaks infot tulevikus, et mina olen tema ema ja minu mees tema isa. Kas selline asi on võimalik? Ma leian, et lapsel on õigus saada täieõiguslikku infot oma päris vanemate kohta, kui ta seda soovib.

Ja kuidas ma saan üldse selles päris kindel olla, et minu munarakust aretatud embrüoid kellelegi teise jaoks ei kasutata. Mina ikkagi tahaksin teada, kas mul on peale teadaolevate laste veel lapsi ja kus nad on ja kas neil on kõik hästi.

Kuidagi kummaline tundub see kohustuslik anonüümsus selle kõige juures. Nii lapsel on õigus teada, kes on ta päris ema ja isa ning minul on õigus teada, kus on minu lapsed…

Oeh…keerulised eetilised küsimused tekivad. Lasta hävitada embrüod ei ole ka nagu õige.

Miks ei või ometi loomulikku viljastumist toimuda, et sellised eetilised küsimused oleksid välistatud?

Kas ühest teemast ei piisanud? Esiteks on annetamine vabatahtlik. Ilma sinu nõusolekuta ei saa neid keegi teine. Kui sind sellised ajad häirivad, et “äkki on mul kuskil veel laps”, siis ilmselgelt pole see sinu jaoks. Igasugune rakkude annetamine peab olema ikka väga läbimõeldud otsus, et pärast ei tekiks enda sees küsimusi.

Ja mis puutub anonüümsusesse, siis inimesed annetavad oma rakke sel eesmärgil, et teine pere, kel tervise pärast muul moel lapsesaamine ei õnnestu, saaks võimaluse oma perre laps saada, mitte annetaja ei taha uut last juurde.

Kuidas sa seda nüüd ette kujutad, et annetad oma embrüo ja siis hakkad teise perega koos last kasvatama?

Jutt käis eelkõige sellest, et lapsel oleks võimalus teada saada, kellest ta on pärinenud ja sellega eelkõneleja ka nõustub, et lapse seisukohast oleks see õige. Kui laps ei soovi teada saada oma põlvnemist, siis see on ok, aga kui soovib, ei tohiks seda infot varjata tema eest.

Peale lapse on ka doonoril ja lapsevanematel ka mingid õigused. Mitte ainult lapsel. Ja mul on tunne, et teemaalgataja ei muretse mitte lapse õiguste pärast, vaid tal on endal hirmsasti vaja teada, kes need vanemad ikka on, kes “tema” last kasvatavad.

Kordan veel, et see annetamine on vabatahtlik ja kui inimene ei suuda elada teadmisega, et kusagil võib tema annetatud embrüost saada alguse uus elu, siis sellist asja ei tohiks ette võtta.

Jaa, absoluutselt on kõigil õigused, aga tulekski leida sellised lahendused, mis tagavad kõikidele õigused, mitte ei jäta lapse õigusi arvestamata.

Sul võib ju selline tunne olla, aga see ei tähenda, et see nii on. Ei alustanud teemat enda pärast, vaid nende laste pärast, et mis oleks kõige õigem teha IVF-s ülejäänute embrüotega ja just nende huvide seisukohalt. Tapmine ja inimkatsed nende peal vaevalt nende parimad huvid on, seega ülejäänud variandid tuleb ka läbi kaaluda.

Millistest inimkatsetest sa embrüo puhul räägid? Milliseid imimkatseid nendega teha saab?

Ega seda ju ei tea – seaduses on kirjas kõigest “teaduslik uurimustöö”, mis nende inimestega selle uurimustöö käigus tehakse, jääb teadmatuks. Seda võiks ehk mõni embrüoloog selgitada lühidalt, milliseid uuringuid täpsemalt tehakse ja mil viisil nende inimeste elud siis jätkuvad ja lõppevad.

No selge ju, et inimeseks neid embrüoid keegi ei kasvata. Uuritakse embrüote arengut ja seda mõjutavaid asjaolusid ning lõpuks (st üsna ruttu) ikka embrüod hävitatakse. Mitte keegi ei kasvata Su embrüotest katseklaasis või teise naise kõhus mingeid mutante.

Kolmas võimalus muide on lasta ikkagi need embrüod iseendale siirdada, kui Sul nende suhtes nii isiklikud vanemlikud tunded on. Ega mingeid muid variante ennast nende vanemaks teha nagu väga ei ole. Seda nüüd tahta, et kui endal rohkemate laste jaoks aega, raha ja muud ressurssi ei jagu, siis keegi teine Sinu eest Su lapsukesed üles kasvataks, seejuures Sind PÄRIS vanemaks pidades ja lapselegi PÄRIS vanemana tutvustades, on nagu natuke paljuvõitu, või mis? Nii altruistlikud inimesed hakkavad pigem juba mõne olemasoleva, vanemliku hoolitsuseta jäänud lapse hoolduspereks. Mitte ei hakka kasvatama oma kõhus ja kodus Sinu embrüot Sinu lapseks.

Aga seda ju ei ole, et rohkemate laste jaoks aega ja ressursse ja raha ei jätku. Emakasse siirdatakse ju üldjuhul vaid üks, vahel ka kaks. See ei ole ju minu tahtmistes v ressurssides kinni – sedasi on loodus seadnud, et seal rohkem eriti koos kasvada ei saa (v.a. üksikud haruharvad erandid).

Heldeke, no lähed paari aasta pärast uuesti ja lased siis siirdada. Nii palju siirdamiskõlblikke embrüoid, et neid seadusega lubatud 7 aasta jooksul ära siirdada ei jõua, vaevalt küll kellelgi õnnestub saavutada. Enamasti saab ühest simulatsioonist materjali 1–3 siirdamise jagu ja kõik need siirdamised järjest ei lõpe peaaegu iial rasedusega. Isegi see, et üldse soovitud laste arv saab enne täis kui embrüod külmikust otsa, on pigem erand kui reegel. Enamasti läheb ikka vastupidi.

Meil juhtus lihtsalt nii, et kui pärast kolme stimulatsiooniringi ja viit ebaõnnestunud siirdamist lapse saime, ei jäänud külma enam midagi ja teise lapse saamiseks tuli uus stimulatsioon ette võtta. Aga seekord õnnestus kohe esimene siirdamine ja sealt edasi jäi veel ühe siirdamise jagu embrüoid külma. Üle kahe lapse me ei soovinud. Aga kui oleks soovinud, oleks mul pärast noorema lapse sündi veel 6 a olnud aega lasta neid järelejäänyd embrüoid endale siirdada.

Muide, kui külmutamiseks sobilikke embrüoid on enam kui üks, pannakse nad külma 2-3 kaupa kõrtel. Ja korraga sulatatakse üles kogu kõrs, isegi kui pole plaanis siirdada lasta üle ühe embrüo. Niu et osa hukkub niikuinii. Ja ka kohe enne külmutamist tehakse eelselektsioon, viletsama arengupotentsiaaliga embrüoid ei külmutata ega siirdatagi, vaid lastakse hukkuda (ehkki päris kindlalt ei saa keegi väita, et ühelgi neist ei oleks mingilgi tingimusel edasiarenemise potentsiaali olnud).

Nii et inimesel, kes paaripäevasesse embrüosse väga isiklikult suhtub ja teda oma elavaks lapseks peab, tasuks sügavalt järele mõelda, kas IVF üleüldse on tema jaoks sobiv valik.

Inimkatsed, embryo tapmine, embryo huvid…

????????‍♀️ Vot nii lolli juttu ei ole ma ammmmmmmu lugenud. Sa, teemaalgataja, ikka tead, mis on mõnepäevane embryo?

Ütlen ausalt, et osa kommentaare jätsin meelega vahele ja vastan kohe teema algatajale – küsimuse vastus on EI.

Kas keegi võttis ka seaduse ette ja uuris? Võiks seda teha, siis saaks kenasti teada, mida võib ja mida ei või. Ei tasuks ajada segi munarakudoonurlust ja juba valmis embrüotega (viljastatud munarakk) tehtavaid tegevusi. Liiati veel siia segada surrogaatlust.
https://www.riigiteataja.ee/akt/1048155

1. Seadus lubab endale mitte siirdatud embrüo anda teadustööks, kus seda võib kasutada või hoida maksimaalselt 14 päeva. Pärast nimetatud aja möödumist tuleb viljastatud munarakk hävitada.
2. Teaduslikuks uurimistööks kasutatud embrüo ülekandmine ehk siirdamine naisele on keelatud!
Seega ei saa sinu munarakk, mis on sinu mehe spermaga viljastatud, sattuda kellegi teise sisse, ei vabatahtlikult ega sunniviisiliselt – vähemalt mitte seaduslikult.
Kui see juhtub, siis on tegu juba surrogaatlusega ja see on teadupärast Eestis keelatud.
Annetada saab ainult (viljastamata) muna- ja seemnerakke.

Ütleksin, et igasugune eetika küsimus, kes on lapse pärisvanemad, jääb väga lihtsalt ära, kui mitte üle mõelda. Nii lihtne see ongi.
PS! See on ka kõigi lepingutes kirjas, kes IVFiga alustavad ja allkirjasid annavad. Lugege läbi. Kui ühe korraga aru ei saa, siis lugege mitu korda. Milleks tekitada endale pseudoprobleeme, kui vastused on olemas.

#3169413:

Ütlen ausalt, et osa kommentaare jätsin meelega vahele ja vastan kohe teema algatajale – küsimuse vastus on EI.

Kas keegi võttis ka seaduse ette ja uuris? Võiks seda teha, siis saaks kenasti teada, mida võib ja mida ei või. Ei tasuks ajada segi munarakudoonurlust ja juba valmis embrüotega (viljastatud munarakk) tehtavaid tegevusi. Liiati veel siia segada surrogaatlust.

https://www.riigiteataja.ee/akt/1048155

1. Seadus lubab endale mitte siirdatud embrüo anda teadustööks, kus seda võib kasutada või hoida maksimaalselt 14 päeva. Pärast nimetatud aja möödumist tuleb viljastatud munarakk hävitada.

2. Teaduslikuks uurimistööks kasutatud embrüo ülekandmine ehk siirdamine naisele on keelatud!

Seega ei saa sinu munarakk, mis on sinu mehe spermaga viljastatud, sattuda kellegi teise sisse, ei vabatahtlikult ega sunniviisiliselt – vähemalt mitte seaduslikult.

Kui see juhtub, siis on tegu juba surrogaatlusega ja see on teadupärast Eestis keelatud.

Annetada saab ainult (viljastamata) muna- ja seemnerakke.

Ütleksin, et igasugune eetika küsimus, kes on lapse pärisvanemad, jääb väga lihtsalt ära, kui mitte üle mõelda. Nii lihtne see ongi.

PS! See on ka kõigi lepingutes kirjas, kes IVFiga alustavad ja allkirjasid annavad. Lugege läbi. Kui ühe korraga aru ei saa, siis lugege mitu korda. Milleks tekitada endale pseudoprobleeme, kui vastused on olemas.

Soovitan alati vaadata, kas Riigi Teatajast lingitav materjal on ikka kehtiv. Sinu lingitu ei ole enam kehtiv. Õige on siin: https://www.riigiteataja.ee/akt/128122017035 .

Seaduses on kirjas, et juba teadustööks kasutatud embrüo siirdamine teisele naisele on keelatud. Mitte, et üleüldse on ühe paari embrüo siirdamine teisele naisele keelatud.

Siin tuleks tugineda ikka pigem sellele:

§ 23. Võõrast munarakust loodud embrüo ülekandmine naisele

(1) Võõrast munarakust loodud embrüo ülekandmine naisele on lubatud, kui naise viljastamine muul viisil ei ole võimalik.

(2) Doonor, kellelt pärineb munarakk, peab käesoleva paragrahvi lõikes 1 ettenähtud toiminguks andma kirjaliku nõusoleku. Nõusoleku andmise eelselt tuleb doonorit teavitada doonorlusega seotud riskidest tervisele. Doonori nõustamise kohta koostatakse nõustamisprotokoll, järgides § 10 lõigetes 2 ja 3 toodud nõudeid. Doonor võib nõusoleku igal ajal kuni munaraku eemaldamise protseduuri alguseni tagasi võtta.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 ettenähtud alusel tohib teisele naisele üle kanda kuni 35-aastaselt naiselt pärinevast munarakust loodud embrüo. Kunstlikku viljastamist sooviva naise nõusolekul, kui doonoriks on kunstlikku viljastamist sooviva naise sugulane, võib munarakudoonor olla vanem kui 35 aastat.

(4) Võõrast munarakust loodud embrüo ülekandmine on lubatud pärast külmutamist ja kuuekuulist säilitamist, välja arvatud juhul, kui naine soovib embrüo siirdamist varem, olles eelnevalt teavitatud sellega kaasnevatest riskidest.

#3169635:

#3169451:

#3169316:

“Embrüo elusolendiks mõtlemine on umbes sama kui mõelda, et kass ja koer suudavad arutleda ja analüüsida nagu inimesed. Võib-olla jõhker näide, aga nii see on – inimene mõtleb sellele asjale ise pool juurde, mõtleb koera filosoofiks ja embrüo inimeseks.”

Seni, kuni embrüo elab, on tegemist elusolendiga. Väitsid just enda lugu kirjutades, et embrüo elas 6 nädalat ja siis suri (kaastunne sulle, et ta suri). Ja kuna embrüo on loodud inimrakkudest, siis on tegu inimliigiga. See, et inimesel on erinevas vanuses eluettapides erinevad nimetused (embrüo, loode, vastsündinu, imik, väikelaps, teismeline, täisealine, vanur jne), ei muuda seda liiki milleksi muuks, kui inimeseks (nt loomaks, linnuks või mõneks muuks väljamõeldud liigiks või olematuks liigiks). Ja mis need inimese ametid (filosoof) ja inimese arutlus- ja analüüsivõimed siia üldse puutuvad? On ilmselge, et embrüo ei vali veel endale ametit ega oma veel kõnevõimet – kuidas saab üldse nii absurdsel tasemel diskuteerida.

Kas siin üldse leidub inimesi, kes saavad aru, et kui embrüo on inimrakkudest loodud ja ta elab, siis ta on elusolend ja pealekauba veel inimliigist? Kui siin inimesi, kes sellest aru saaks, ei ole, ei näe ma mingit mõtet edasi diskuteerida.

Ma arvan, et siis ei tasuks sul IVFiga üldse üritada, kui sa nii üle mõtled selle olukorra enda jaoks.

Embrüo ei ole elusolend. Ära vääna minu sõnu, ma ei kirjutanud oma loos, et embrüo ELAS. Kirjutasin, et arenes. Arenes, aga ei jõudnud kriitilise piirini ehk südametööni, millest edasi oleks ta ka minu jaoks juba tõesti olnud elusolend.

Su embrüo arenes surnuna? No mis ma oskan öelda sellise jutu peale, jääb ainult imestada…

Mul jääb üle ainult su harimatuse üle imestada. Loe natuke kas või keskkooli bioloogia õpikuid, kuidas organism tekib, mis ajast on tegu elusolendiga, mis hetkeni on tegu rakukogumiga.
Hakkab tunduma, et sa oled mingi suvaline troll lihtsalt. Päriselt IVFiga silmitsi seisev inimene ei saa olla nii rumal ja nii hüsteeriline.

kas see et need 8 rakku on inimese küljest teeb nad nii palju vääruslikumateks kui mõned muud 8 rakku?
vetuspotti pestes tapad tuhendetes kordades rohkem elusrakke aga ei nuta. vähk on rakukogum mis on meie enda, inimese rakkudest, kiiritame ja tapame nagu jaksame.
elus loetakse selgroogset siis ku tal on iseseisev närvitalitus. kuni seda pole on ta rakukogum. embrüo, vähk, paks tallanahk – inimese rakud millel pole iseseisvat elamise võimet.