Armsad kaasaelajad ja kaasteelised,
Teie positiivseid kommentaare ja soovitusi on tõeliselt liigutav ja lohutav lugeda. ❤️Olen tänulik, et saame siin kogemusi jagada.
Mul on raske hinnata, mis seis mul on, vahepeal on olnud täiesti karusell ja olen emotsionaalselt suht läbi. Mul oli siirdamine 13.02, testima hakkasin 20.02, sain õrna triibuvarju, mis läks iga päevaga pisut tumedamaks. Mul oli 21 ja 22. veebruaril päris paha olla – tundsin et sees midagi toimub, eriti õhtuti: rinnad olid kuidagi suured ja natuke valusad ja süda kergelt läikis, kuidagi hästi intensiivne tunne. 22. õhtul see aga lõppes, enam paha ei olnud, rinnad palju vähem valusad jne. 23. hommikul tegin testi ja selle triip oli pisut heledam kui eelmise päeva oma (tagantjärgi meenub, et olin hommikulpooole ööd, enne testi tegemist mõned korrad tualetis käinud). 23. oli väga halb päev, suure osa ajast istusin ja nutsin. Hakkasin mõtlema ravimite ärajätmise peale. Igaks juhuks tegin eile pärastlõunal veel kaks testi: selle tavapärase 25-se tundlikkusega ja 10-se. 10-sele sain tumedama triibu ja 25-sele taaskord väga heleda. Googeldasin ja panin endale diagnoosi: keemiline rasedus ja järelikult rasedushormoon on kehast väljumas. Eile hakkasin olukorraga leppima ja sain mõtted mujale, olin tööasjus Helsingis ja täna Tallinnas tööl. Tegin plaani, et homme lähen juba ujuma (ujumine on mu põhiline sport ja see aitab väga hästi stressi maandada, peale siirdamisi on olnud päris raske ujumisest kaks nädalat pausi pidada). Täna peale tööd, kusagil nelja ajal tegin tööl veel igaks juhuks ühe testi…ja sain sinna triibu, tumedama kui eelnevatel testidel.
Siin pilt: https://ibb.co/Tt21yLM
See kõik on emotsionaalselt olnud päris raske – lootuse tekkimine, kustumine ja siis jälle tekkimine. Praegu tegin endaga diili, et püüan mitte enam googeldada ega koduseid rasedusteste teha. Muidugi on mure suur, sest mõtlen, et kui õnnestus, siis peaks triip praeguseks olema palju tugevam ja järelikult ei arene embrüo piisavalt jõudsalt edasi või hoopis on vales kohas kinnitunud.. Aga ma sunnin end praegu nende stsenaariumite peale mitte mõtlema.
Ma olen kogu aeg arvanud, et tunnen oma keha väga hästi ja saan aru, mis temas toimub. Aga võta näpust…Kuna ma sain üldse esimest korda elus rasedustestile triibud ja pole kunagi rase olnud, siis pole aimugi kuidas see kogemus füüsiliselt peaks välja nägema või mida peaks tundma ja loomulikult kui sümptomid täiesti ära kaovad, siis tekib mõte, et ebaõnnestus.
Veretesti täna tegema minna ei jõudnud, lähen teen neljapäeva hommikul, siis kui oli plaanitud.
Tuli veel meelde, sümptomite kohta, et millalgi üleeile tundsin alakõhus ja ka seljas krampide moodi valu, see kestis mingi pool tundi. Selle kohta arvasin, et ilmselt keemilise raseduse katkemine või progesterooni kõrvalmõjud.
Ma väga loodan, et teil on emotsionaalselt kergem see protsess ja et kodused testid annavad selgemaid vastuseid! Ei tahaks kellelegi sellist karusselli ..