Esileht Rasestumine ja lapse ootamine IVF lõhub suhet

Näitan 22 postitust - vahemik 1 kuni 22 (kokku 22 )

Teema: IVF lõhub suhet

Postitas:

kas keegi veel tunneb et viljatus, IVF, kõik sellega kaasnev füüsiline ja emotsionaalne pool teie paarisuhtele halvasti mõjub?
kuidas te sellest üle saate? kuidas mehed teile ja teie meestele toeks olete?

0
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 30.03 15:17; 31.03 14:20; 31.03 16:39; 08.04 15:28;
To report this post you need to login first.
Postitas:

kas keegi veel tunneb et viljatus, IVF, kõik sellega kaasnev füüsiline ja emotsionaalne pool teie paarisuhtele halvasti mõjub?

kuidas te sellest üle saate? kuidas mehed teile ja teie meestele toeks olete?

Tere
Ega siin kõigile sobivat rohtu polegi, aga rääkida ja veelkord rääkida. Ja kuulata. Enamus haiglaid pakub ka nõustamise võimalust, millest võiks abi olla (plaanin ka ise minna).

0
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Jah, mul samuti lõhub, kuigi üritan ennast ikka väga kontrollida. Olen 4 kg juurde võtnud, seksiisu on täiesti kadunud…lisaks tundub koosolemine ilma ühise lapseta kuidagi mõttetu. Olen isegi mõtlema hakanud, et üksi oleks kergem. Probleem ju minupoolne, mehel kõik korras. Tunnen seetõttu vastutust ja sûüd. Hetkel ootab ees jutuajamine uue ringi osas aga mul on mott nii maas kui maas.

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 30.03 19:09; 01.04 10:50; 01.04 11:39; 08.04 14:34;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Sellised pingelised hetked panevad kahtlemata suhte proovile. Olen ise ka mitu IVF ringi läbi teinud ja oli samuti raske, sest põhjus minus. Samas rääkisime mehega hästi palju kõigest ja kuigi oli neid musti auke omajagu, siis keskendusime ikka tulevikule ja lahendusele. Jah, seksiisu polnud, midagi teha ei viitsinud ega kellegagi suhelda (v.a abikaasa) ka mitte, aga ikkagi teadsime, et teeme seda õige asja nimel ja millalgi läheb see kole aeg ka mööda. Abikaasa ei lasknud kunagi tekkida sel tundel, et see oleks justkui ainult “minu projekt”, sest põhjus oli minus ja arvan, et kuna omavahel ausalt ja avameelselt kõigest rääkisime, siis tänu sellele ka madalseisust välja tulime.

+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Pöörduge kindlasti psühholoogi pole.. Selline enesetunne ei aita valjastumisele kaasa. Juba seksiisu puudumine on tõsine sümptom mis viitab sellele et keha tõrjub viljakusfunktsiooni ja selle algus on peas. Kui soovite, et ravi oleks tulemuslik, tuleb selle vaimse poolega ka kindlasti tegeleda! IVF ei ole imerohi, kahjuks.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 31.03 13:18; 01.04 02:42;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kust see seksiisu tulema peaks kui oled steroidhormoonide peal mis depressiooni ja unetust ja pidevaid nakkushaigusi kõrvalmõjuna põhjustavad, poole aastaga 5 kilo juurde võtnud ja vahekord on lubatud vaid kuu teatud päevadel, et see ei mõjutaks mehe spermat, pesastuvat embrüot, või liiga suureks painunud munasarju või punktsiooni järel tekkinud hüperit.
Tööl olen mitu korda nädalas õhtul pikemalt et tasa teha päevaseid arstivisiite. Ja sinna juurde tohutu väsimus ja pidev peavalu mis mul alati koos Gonaliga tulevad.
Minu meelest oleks kummaline kui kõige selle keskel liibido säiliks. Isegi kui vaimselt veel depressioonitunnuseid pole.
Psühholoog ei saa ära võtta kogu seda füüsilist osa ja eraelu peapeale keeravat osa.

Minu jaoks mõjub paarisuhtele see, et elu keerlebki ümber arstide ja proovide ja selle lühikese aja millal tohib või ei tohi olla vahekorras ja selle kahe tsükli vahele jääva perioodi ümber millal me tohime mehega põnevaid asju ette võtta. Arvutame kalendrit vaadates millal mul võiks olla piisvalt hea et minna sõpradega ronima, aga sellel nädalal on keegi teine haige ja järgmist aega kokku leppida ei saa, sest ei tea millal minul järgmine kord piisavalt hea on.
Kogu abielu on nagu lapse saamise projekt. Vestlused unistustest on asendunud vestlustega palju seekord apteegis kulus, mis päevaks on ühe arsti analüüside vastuseid vaja et teise arsti visiidi ajaks need õigeks ajaks käes oleks. Kas saame oktoobrisse puhkust planeerida, sõltuvalt sellest millal järgmine IVFi tsükkel on ja kui palju rase ma selle õnnestumise korral oleksin.
Pikem paus on proovitud, siis on pausist tagasi tulemine veel raskem ja jääb süütunne, et olen vahepeal vanemaks jäänud ja..

(ja palun ära tule ütlema, viimane vastaja, et kui te lapse saate siis keerleb ümber lapse kõik). oleks et me siis saaks seda last! ei saa ju – probleem selles ongi. See laps oskaks juba lugeda ja endale võileiba teha kui lapsesaamise projekti asemel laps oleks

+7
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 30.03 15:17; 31.03 14:20; 31.03 16:39; 08.04 15:28;
To report this post you need to login first.
Postitas:

(ja palun ära tule ütlema, viimane vastaja, et kui te lapse saate siis keerleb ümber lapse kõik). oleks et me siis saaks seda last! ei saa ju – probleem selles ongi. See laps oskaks juba lugeda ja endale võileiba teha kui lapsesaamise projekti asemel laps oleks

Meie pere ajalukku kuulub ligi 10 aastat viljatusravi, lõputuna näiv hulk IVF-ringe ning lõpuks kõiki neid ponnistusi krooninud kaks järjestikust IVF-rasedust. Nüüd oskavad lapsed juba ka lugeda ja võileiba teha. 🙂 Seega ma usun, et olen suhteliselt pädev arvamust avaldama.

Ning mina ütleksin, et kuigi loomulikult on lõpuks kõik seda väärt, siis naiivne on arvata, et pärast viljatusega seotud kannatusi on laste kasvatamine ainult rõõm ja tühiasi. Eks lapsi ja asjaolusid on erinevaid, aga pärast sünnitust on täpselt samamoodi osalt hormonaalsetel põhjustel, osalt lihtlabase kurnatuse ja magamatuse tõttu seksiisu väga tihti nullilähedane veel kaua-kaua, paljud on rasedusega kaalus juurde võtnud, duši alla minekukski võib olla raske kümmet minutit näpistada, mingile spontaansele vahekorrale loota ei maksa aastaid, kogu aeg tuleb harva hetke ja võimalust varitseda, ning kui see hetk viimaks saabub, võib isu sel momendil null olla — või isegi kui kõik soodsad asjaolud kokku langevad, on vabadus ja spontaansus pärsitud teadmisest, et suvalisel hetkel võib seksi katkestada nõudlik titekisa. Reiside või tööelu planeerimine väikelaste kõrvalt, kes kõige ebasobivamal hetkel jälle, jälle ja jälle kordamööda ja korraga haigestuvad küll nohu, köha ja palavikuga, küll oksendamisega, küll mingi arstidele hoopis tuvastamatuna näiva haigusega — ütleme ausalt, IVFi oma elukorraldusse mahutada on sellega võrreldes lapsemäng. Kohe üsna kindlasti paneb laste kasvatamine suhte vähemalt samavõrd proovile kui nende mittesaamisega seonduv …

Loomulikult, lõppkokkuvõttes on nii viljatusraviga mässamine kui ka laste kasvatamine kogu seda vaeva väärt ilma igasuguse kahtluseta. Ja üldsegi pole laste kasvatamise vaevad praegusel eluetapil Sinu jaoks primaarne mure. Aga kui Sa tõesti plaanid lapsi saada (ning ma südamest usun ja loodan, et varem või hiljem saad ka), siis ma soovitaksin end pigem siiski harjutada mõttega, et laste saamiseks tehtud pingutused ja kannatused ei kustuta kuidagi hiljem laste kasvatamisega kaasnevaid pingutusi, kannatusi ja raskusi. Ning paarisuhet ohustavad nii ühed kui ka teised, olgugi et elu lastega on lõppkokkuvõttes tõesti palju mõtestatum ja lootusrikkam kui lasteta.

+11
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

meie lugu on selline, et mõlema peres on inimesi kes ka paljude IVFide peale jäidki lastetuks ja samad tõved on ka meil endil küljes. Ja siis on ka suhted katki läinud neil inimestel.
Lootused ja tõenäosused ei ole meie jaoks kõrged olnud algusest peale ja oleme seda algusest peale teadnud.
seetõttu on lastekavatuse ja viljatusravi raskuste minu jaoks umbes nagu õunte ja murutraktorite omavaheline võrdlemine hetkel. Kui otsustaksime et see ring nüüd jäi viimaseks siis saaksime vähemalt veel suhte päästa. Aga valmisolekut selleks veel pole.
vähemalt pole seda et ‘üks oleks süüdi’ ja peaks end süüdi tundma ja ka tõenäosus et uutes suhetes lapsi tuleks on väike, nii et selles osas on koos hea ja turvaline kuni me omavahelist suhet nässu ei keera.

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 30.03 15:17; 31.03 14:20; 31.03 16:39; 08.04 15:28;
To report this post you need to login first.
Postitas:

meie proovisime 8 aastat. viga oli peamiselt mehes. 8 aasta jooksul oli kaks rasedust, mis varases staadiumis katkesid.
meie suhe läks katki. mõtlesin ka, et suhe on tähtsam ja harjutasin end mõttega, et kui me lapsi ei saa, siis muidu meil väga tore elu. tegelikkus oli see, et ma läksin seest katki, eemaldusin mehes, olin ju pettunud ja perspektiiv oli kadunud. mees tunnetas seda ja tema initsiatiivil läksime lahku. väga raske oli, aga see oli meie jaoks kõige õigem otsus. ma ju tegelikult ei tahaks 45 aastaselt avastada, et miks ma endale võimalust ei andnud emaks saada. väga suur on tõenäosus, et ma oleks oma meest tol hetkel vihkama hakanud ja ikka oleks lõhki suhe läinud. eks ise tead, kas sa oled laste inimene või mitte. mina ei olnud tegelikult valmis lapsest loobuma.
mis meist hetkeks on saanud. läksime lahku, suhtlesime ikka edasi sõpradena teinekord. ma sain 2 aasta pärast teise mehega lapse, aga suhe ei toiminud ja avastasin end üks hetk oma enda eelmise mehega uuesti koos. nüüd kasvatame tütrekest koos ja ma olen väga õnnelik.
lasin mõtetest lahti, elasin edasi ja lõppkokkuvõttes tunnen, et olen kõik saanud. poleks ma julgenud neid otsuseid teha, edasi liikunud, ei tea, mis olukorras hetkel oleks. ma ei julgusta lahku minema ja sarnast ebatraditsioonilist elu elama, aga kõige tähtsam on ju õnnelik olla. Kui meie teistmoodi ei saanud, siis ei saanud. kui olime kokku loodud, siis olemegi uuesti koos. Pole me esimene ega viimane paar, kes sarnaste probleemide pärast lahku läinud, aga hiljem teineteist uuesti leidnud.

+7
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 31.03 22:12; 08.04 19:18;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kust see seksiisu tulema peaks kui oled steroidhormoonide peal mis depressiooni ja unetust ja pidevaid nakkushaigusi kõrvalmõjuna põhjustavad, poole aastaga 5 kilo juurde võtnud ja vahekord on lubatud vaid kuu teatud päevadel, et see ei mõjutaks mehe spermat, pesastuvat embrüot, või liiga suureks painunud munasarju või punktsiooni järel tekkinud hüperit.

Tööl olen mitu korda nädalas õhtul pikemalt et tasa teha päevaseid arstivisiite. Ja sinna juurde tohutu väsimus ja pidev peavalu mis mul alati koos Gonaliga tulevad.

Minu meelest oleks kummaline kui kõige selle keskel liibido säiliks. Isegi kui vaimselt veel depressioonitunnuseid pole.

Psühholoog ei saa ära võtta kogu seda füüsilist osa ja eraelu peapeale keeravat osa.

Minu jaoks mõjub paarisuhtele see, et elu keerlebki ümber arstide ja proovide ja selle lühikese aja millal tohib või ei tohi olla vahekorras ja selle kahe tsükli vahele jääva perioodi ümber millal me tohime mehega põnevaid asju ette võtta. Arvutame kalendrit vaadates millal mul võiks olla piisvalt hea et minna sõpradega ronima, aga sellel nädalal on keegi teine haige ja järgmist aega kokku leppida ei saa, sest ei tea millal minul järgmine kord piisavalt hea on.

Kogu abielu on nagu lapse saamise projekt. Vestlused unistustest on asendunud vestlustega palju seekord apteegis kulus, mis päevaks on ühe arsti analüüside vastuseid vaja et teise arsti visiidi ajaks need õigeks ajaks käes oleks. Kas saame oktoobrisse puhkust planeerida, sõltuvalt sellest millal järgmine IVFi tsükkel on ja kui palju rase ma selle õnnestumise korral oleksin.

Pikem paus on proovitud, siis on pausist tagasi tulemine veel raskem ja jääb süütunne, et olen vahepeal vanemaks jäänud ja..

(ja palun ära tule ütlema, viimane vastaja, et kui te lapse saate siis keerleb ümber lapse kõik). oleks et me siis saaks seda last! ei saa ju – probleem selles ongi. See laps oskaks juba lugeda ja endale võileiba teha kui lapsesaamise projekti asemel laps oleks

Sellepärast ma ütlengi et psühholoogi poole! Ise ei saagi sellw tohutu vaimse koormaga toime tulla! “Võtan rahulikult” siin ei aita, vaja vb tõõsisemat meditatsioonide kuuri (juhendajaga), teraapiat vms. See on ikka tohutu pinge mis organismile pannakse. Selline viljakusravi on nagu võitlus tuuleveskidega, teie ja arstid suruvad oma tehnoloogiat peale, organism jonnib aina rohkem vastu. No ei tulegi seda last sellise kohutava elu juures.. See ei ole ju viljastumine vaid organismi vägistamine. Vaimse poolega kindlasti tegeleda professionaali abil!!

0
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 31.03 13:18; 01.04 02:42;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kui kaks esimest IVF last tulid hopsti esimese proovimise peale, protsess oli imelihtne mu jaoks ja ei mingeid vaimseid ega füüsilisi piinu, siis kolmas lasi end 1,5 aastat oodata. See oli elu raskeim aeg. Põhjus on mehepoolne ning ma hakkasin teda süüdistama enda piinades. See oli õudne. Aga 6. katse õnnestus ja loomulikult oli see kõik seda väärt.

Käisin ka psühholoogi juures. Ei ütleks, et ma temalt palju abi sain. Tema nõuanded ei viinud mu probleemi ära. Käisin seal vist lihtsalt selleks, et saaksin öelda, et olen teinud kõik.

Mul oli ka see kehv asi, et töö oli end mu jaoks täiesti ammendunud, IVFi protsessi ajal ei tahtnud üldse kellegagi suhelda, me ei rääkinud oma probleemist kellelegi. Sest keegi ei saa ju aidata, kui pole ise midagi taolist kogenud. Nii et kõik mu elus oli madalseisus. Vaid lapsed pakkusid rõõmu. Edu sulle! Kui töö pakub huvi, siis on vähemalt midagi toredat igas päevas… mul seda kahjuks polnud.

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

(ja palun ära tule ütlema, viimane vastaja, et kui te lapse saate siis keerleb ümber lapse kõik). oleks et me siis saaks seda last! ei saa ju – probleem selles ongi. See laps oskaks juba lugeda ja endale võileiba teha kui lapsesaamise projekti asemel laps oleks

Meie pere ajalukku kuulub ligi 10 aastat viljatusravi, lõputuna näiv hulk IVF-ringe ning lõpuks kõiki neid ponnistusi krooninud kaks järjestikust IVF-rasedust. Nüüd oskavad lapsed juba ka lugeda ja võileiba teha. ???? Seega ma usun, et olen suhteliselt pädev arvamust avaldama.

Ning mina ütleksin, et kuigi loomulikult on lõpuks kõik seda väärt, siis naiivne on arvata, et pärast viljatusega seotud kannatusi on laste kasvatamine ainult rõõm ja tühiasi. Eks lapsi ja asjaolusid on erinevaid, aga pärast sünnitust on täpselt samamoodi osalt hormonaalsetel põhjustel, osalt lihtlabase kurnatuse ja magamatuse tõttu seksiisu väga tihti nullilähedane veel kaua-kaua, paljud on rasedusega kaalus juurde võtnud, duši alla minekukski võib olla raske kümmet minutit näpistada, mingile spontaansele vahekorrale loota ei maksa aastaid, kogu aeg tuleb harva hetke ja võimalust varitseda, ning kui see hetk viimaks saabub, võib isu sel momendil null olla — või isegi kui kõik soodsad asjaolud kokku langevad, on vabadus ja spontaansus pärsitud teadmisest, et suvalisel hetkel võib seksi katkestada nõudlik titekisa. Reiside või tööelu planeerimine väikelaste kõrvalt, kes kõige ebasobivamal hetkel jälle, jälle ja jälle kordamööda ja korraga haigestuvad küll nohu, köha ja palavikuga, küll oksendamisega, küll mingi arstidele hoopis tuvastamatuna näiva haigusega — ütleme ausalt, IVFi oma elukorraldusse mahutada on sellega võrreldes lapsemäng. Kohe üsna kindlasti paneb laste kasvatamine suhte vähemalt samavõrd proovile kui nende mittesaamisega seonduv …

Vägisi hakka või uskuma, et polügaamia on päris hea mõte…

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma tsiteerima hetkel ei hakka aga vastan sellele Käole, kes kirjutas, et võrreldes väikelapse kasvatamisega on IVF lapsemäng.
Julgen vastu väita, mul on loomulikul teel saadud laps (8-ne), kes tuli ilmale väga raskelt ja ka esimesed 3 eluaastat oli ilmselt raskest sünnitusest väga keerulised (magamatus, viril laps jne). Seega võrdlusmoment on täiesti olemas.
IVF on moraalselt ikka palju raskem, sest erinevalt imiku eest hoolitsemisega tuleb sul elada ja hakkama saada pettumuse ja ebaõnnestumise tundega. Kusagil kuklas tiksub teadmine, et oled viljatu ja naisena läbikukkunud, see on kirveks peakohal ka paarisuhtele. Lisaks tohutu hulk ravimeid, mida igapäevaselt sisse kühveldada ja süstid. Imiku ema seda üldjuhul ei tee. Mulle kahjuks tekitavad IVF ravimid kõrvamõjusid, migreeni, unetust ja kaalutõusu. Ja selle nimel, et õnnestumise protsent on ca 20, ebaõnnestumise oma 80. Pärast seda taas hingehaavade lakkumine ja tervise rivisse viimine. Lapsega läheb pärast esimest eluaastat kergemaks, tulemusteta IVF-tamine süvendab lootusetust.
Lapse puhul on küll samuti raskusi, kuid on ka palju rõõmu ja vähe ebaõnnestumise tunnet.

+5
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 30.03 19:09; 01.04 10:50; 01.04 11:39; 08.04 14:34;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Tagasi vaadates oma 5a ja 5x ivfitamise peale ütlen, et otse loomulikult on viljatus, kõik need ravid koos kõrvaltoimetega, lootus ja pettumine kohutavalt raske ja kurnav aeg. Ja paljudele paaridele on see saatuslik. Väga kurb oli olla, mäletan neid patja nutmisi. Aga kui te pole selles koos, siis kuidas te tiimina lapsekasvatamisega hakkama saaksite? Iga ettetuleva takistuse peale ei saa laiali joosta, hiljem laste kõrvalt ammugi mitte.
(Järgmisele vastajale- olen täiesti nõus, et on kvalitatiivne vahe lastetul paaril ja lastega perel, lapsed annavad pere olemasoluks põhjuse ja lisa ajendi edasi minna koos. Isegi kui on raske.)
Meil läks hästi, mitmete aastate peale saime kaksikud ja pisema tirtsu ka “kauba peale” juba iseenesest 2a hiljem. Nüüd kolme lapsega on ka raske, aga hoopis teistmoodi raske! Positiivselt raske. Esiteks, see läheb kunagi ikka üle, lapsed ei jää tittedeks. Nüüd on nad muidugi juba parajalt suured koolilapsed ja kergemaks läheb iga päevaga.
Viljatusravi ajal hoidis mind küll püsti see mõte, et ega midagi muud pole teha ka, kui käega lüüa, siis tõenäoliselt oleksime lastetuks jäänudki veel heaks mitmeks aastaks või alatiseks. Seega tuli edasi rühkida, nagu W.Churhcill ütles “If you’re going through hell, keep going.” ehk kui sa kõnnid läbi põrgu, kõnni lihtsalt edasi. Tuleb ära kannatada see ravi, sest tulemus on seda väärt. Tuleb ära kannatada see titeaeg, sest tulemus on seda väärt.

Kui tunned, et vaimselt hakkama ei saa, otsi muidugi abi, hakkab kergem. Pean küll tunnistama, et mul pole psühholoogidest eriti abi olnud, aga kui leiad kellegi, kellega rääkidagi oma hirmudest ja igatsustest, see võib ehk veidi pingeid maha võtta.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 01.04 10:52; 08.04 14:50;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Aga kui te pole selles koos, siis kuidas te tiimina lapsekasvatamisega hakkama saaksite?

Need on ikka väga erinevad asjad.
Koos lapsekasvatamine ühendab, annab elule ja paarisuhetele eesmärgi ja mõtte. No kõlab kiviaegselt aga abielu/kooselu algne eesmärk on ikka järeltulijaid saada ja elu/geene edasi kanda. Kas raskematel hetkel kannab edasi mõte sellest, et meil on ühine lapse või lapsed kelle nimel suhet päästa või pingutada.
IVF-itamine, isegi aastaid kestev, ei pruugi üldsegi lõppeda ühise järeltulija saamisega. Mingi hetk tuleb piir ette, kus tuleb tunnistada – meie omavahel lapsi ei saa. Ja kui teisel poolel on ikkagi (täiesti normaalne) soov järeltulija saada, siis ta lõpetab suhte ja otsib terve partneri. Reaalses elus siis lõpeb vinduv suhe kunagi iseenesest, tekivad kõrvalsuhted jne. Olen seda küll kõrvalt näinud ja see on elu loomulik käik.

+3
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 30.03 19:09; 01.04 10:50; 01.04 11:39; 08.04 14:34;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Tere!
Saan oma esimese süsti sel nädalal ja sattusin seda teemat lugema. Kas palun kirjeldaksite täpsemalt, mis selle IVFi juures teil peamine mure on.
Meie puhul ei ole kummalgi viljatuse probleemi tuvastatud, lihtsalt pole veel õnnestunud ja nüüd katsetame IVF-i. Mis need kõrvaltoimed on siis? Ja miks peab iga päev töölt näpistama aega, et arstile minna? Süstitakse ju ise? Ja mis selle seksiga on, ikka ju leiab aega selleks, kui natuke välja arvutada päevad, mil saab.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 07.04 23:58; 08.04 16:54;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Tere!
Saan oma esimese süsti sel nädalal ja sattusin seda teemat lugema. Kas palun kirjeldaksite täpsemalt, mis selle IVFi juures teil peamine mure on.
Meie puhul ei ole kummalgi viljatuse probleemi tuvastatud, lihtsalt pole veel õnnestunud ja nüüd katsetame IVF-i. Mis need kõrvaltoimed on siis? Ja miks peab iga päev töölt näpistama aega, et arstile minna? Süstitakse ju ise? Ja mis selle seksiga on, ikka ju leiab aega selleks, kui natuke välja arvutada päevad, mil saab.

Süstid ise aga pead käima UH-d tegemas, arst jälgib, kuidas folliikulid kasvavad ja selle järgi vaadatakse punktsiooni aeg. Iga päev ei käi aga ma vist käisin lühikese skeemiga kaks korda arstil enne punktsiooni. Siis punktsioon tehakse enamasti hommikul ja sinna läheb ikka mitu tundi. Osad vaprad lähevad peale seda tööle aga enamasti vist võetakse punktsiooni päevaks vaba päev, eriti kui tehakse narkoosiga. Mul tekkis mõlemal korral hüperi oht ja olin 3-4 päeva peale punktsiooni kodus haiguslehel (aga see pigem pole tavaline). Oli päris valus olla juba enne ja siis ka peale punktsiooni. Siirdamine väga palju aega ei võta ja siis saad lihtsalt tööle tagasi minna. Kellel on väga raske füüsiline töö, pole vist hea mõte aga kontoritööga pole probleemi.

Minul läks esimene IVF kuni punktsioonini suhteliselt lihtsalt. Vastikud kõrvalmõjud olid hoopis külmaringil (tehti ravimitega, kui oma tsüklisse, siis vähem ravimeid). Eks see ootamine peale siirdamist on raske. Pettumus ka kui ei õnnestu. Ravimid tekitavad raseduse tunnuseid ja teevad muidu olemise raskemaks. Kui on mitu ebaõnnestumist, võib hakata suhtele halvasti mõjuma küll. Meil peale teist ebaõnnestunud IVF-katset oli šokk, et ei käigi need asjad nii lihtsalt. Samas võib õnnestuda esimesel katsel ja see on ka väga individuaalne kui palju kõrvalmõjusid näiteks ravimitest tekib. Hetkel ära küll millegi üle muretse!

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Tere!

Ja mis selle seksiga on, ikka ju leiab aega selleks, kui natuke välja arvutada päevad, mil saab.

Seksiga on see, et enne punktsiooni olid vähemalt minul munasarjad väga suured ja valulikud. Kogu see hormoonikupatus, mis sisse sõinja süstisin, võttis juba enne isu täiesti nulli. Kõrvaltoimed olid migreen ja unetus, mis ei aita sellele tegevusel just kaasa.
Pärast punktsiooni kõik alt valutas ja 3 päeva pärast (siirdamise järgselt) ei lubatud 2 nädalat seksida, kuigi ma tean osad arstid nii jällegi ei arva. Aga igaks juhuks ei tahtnud oma võimalusi ära nullida. Pealegi oli mul tupesisene progesteroon hommikul ja õhtul, no ei ole tore kui kõik alt määrib.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 30.03 19:09; 01.04 10:50; 01.04 11:39; 08.04 14:34;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ja see, kuivõrd psüühika ivfidele vastu peab, on samuti väga individuaalne. Samamoodi nagu kõrvaltoimed ja füüsilised hädad ei taba igaüht, samamoodi on väga erinev, kuidas inimesed suhtuvad ja taluvad ivf ja viljatuse pingeid üleüldiselt ning kuidas see suhtele mõjub.
Soovitan mitte väga süveneda sellesse “oh mina vaene õnnetu, mis ma kõik taluma pean” enesehaletsusse ja suhtuda neisse protseduuridesse ratsionaalselt, kui vaja ja muidu ei saa, siis “vaja on ja teha tuleb”, kui last tahate.

+5
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 01.04 10:52; 08.04 14:50;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Enamiku süste teed jah ise. Arsti juures käia saab sellegi poolest omajagu. Pika skeemiga olen isegi 7 korda täisringi kohta käinud, aga arvesta vähemalt kord või kaks nädalas tuleb käia kogu stimuleerimise aja kuni siirdamiseni. Lisaks vähemalt üks vaba päev punktsiooni jaoks.
Ühekordselt pole see nii hull, aga kui teha nt 3-4 sellist ringi aastas siis hakkab koormama nii suhet, eraelu kui töö elu.

Haletust hinge lasta ei tohi. See tuleb aegajalt sellegi poolest, aga tuleb üle saada. Elu on nagu ta on, tuleb igas olukorras proovida midagi head näha. Juba võimalus Ivfi teha ja tasuta teha on suur võimalus. Ja isiksusena muudab see kindlasti paremaks inimeseks.
kuid siseneme siia kõik lootuses et kindlasti esimene ring õnnestub. Või siis saab vähemalt midagi külma ja saab teha külmaringe mis on lihtsamad ja kiiremad. Ja siis eksole tuleb reaalsus
minu jaoks iga järgmine ring läheb raskemaks nii füüsiliselt kui vaimselt. Hormoonid ja emotsionaalne pool teeb ebastabiilseks, lisaks füüsiline ebamugavus ja see et pole keha üle kontrolli. Mehel on raske sest ta ei tea näkku vaadates milline päev sul parasjagu on ja kui palju sa temalt parasjagu ootad. Aga ise tahaks mõni päev et ei peaks sõnagi rääkima ja kõik tehtaks ütlematagi.
Meil on mehega probleem et kadunud on meie suur perspektiiv ja meie-identiteet. Mida me varem olime ja nautisime ei kehti enam. Ja selle asemele on tulnud ivf-ivf-ivf. Oleme nagu vanad sõbrad kellel on ühine hobi mis põhjustab mõlemale suuremal või vähemal määral õnnetust ja lootus õnnelikule ivfi lõpule hakkab vähemalt meie peades käest libisema.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 30.03 15:17; 31.03 14:20; 31.03 16:39; 08.04 15:28;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Aitäh vastamast! Ma ei hakka jah igaks juhuks enne muretsema, kui endal reaalsed “hädad” käes. Käisin ühel konsultatsioonil, kus protsessi tutvustati, aga kõrvaltoimetest näiteks üldse ei räägitud ja sellest, et kaks nädalat ei soovitata seksida.
Esialgu võtame mehega asja rahulikult ja rõõmsalt, ootusärevalt. Samas ka mitte liiga optimistlikult, olen teadlik, et see tõenäosusprotsent on siiski üpris madal, eriti minu vanustel (olen 38).
Soovin kõigile jõudu ja edu!

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 07.04 23:58; 08.04 16:54;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Aitäh vastamast! Ma ei hakka jah igaks juhuks enne muretsema, kui endal reaalsed “hädad” käes. Käisin ühel konsultatsioonil, kus protsessi tutvustati, aga kõrvaltoimetest näiteks üldse ei räägitud ja sellest, et kaks nädalat ei soovitata seksida.

Esialgu võtame mehega asja rahulikult ja rõõmsalt, ootusärevalt. Samas ka mitte liiga optimistlikult, olen teadlik, et see tõenäosusprotsent on siiski üpris madal, eriti minu vanustel (olen 38).

Soovin kõigile jõudu ja edu!

ette ei tasu tõesti muretseda. Ikka positiivselt mõelda. Minul ei ole üldse kõrvalmõjusid olnud, aga suhtes, kus 8-10 aastat möödub pidevas lootmises, süstimises jne, seal peab lihtsalt tööd tegema kõvasti. Aga nii kaugele ei tasu üldse mõelda.
Jõudu, positiivseid mõtteid ja palju armastust, siis saab ka beebi teie juurde tulla!!

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 31.03 22:12; 08.04 19:18;
To report this post you need to login first.
Näitan 22 postitust - vahemik 1 kuni 22 (kokku 22 )


Esileht Rasestumine ja lapse ootamine IVF lõhub suhet

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.