Tere!
Olen lugenud nüüd natuke aega kõigi lugusid. Minul nimelt esimene IVF täisring ja homme veretest. Eelmine nädal oli palju sümptomeid, nüüd kahjuks on neid vähemaks jäänud. Mõtlesin, et küsin ka Teie käest. Kas Teil on ka puusade valu? Mul on nimelt väiksed puusad. Reedel ja laupäev oli selline tunne nagu puusad tahaks katki minna ja olid valulikud. Kas see on normaalne? Homme on veretest aga kardan, et test on negatiivne, aga eks homme näeb 🙂
Jõudu kõigile triibupüüdjatele!
Minu veretest 0. Digiloos on vastus juba üleval. 🙁 Ma ju teadsin seda sisimas ja elasin oma tavalist elu nädalavahetusel ja ei piiranud enam end. Isiklikult mina olen nii palju katseid teinud et ma tunnen kohe ära kas on midagi, või ei ole. Veebruaris oli veretest positiivne ja tunne oli 100% teistsugune ka kohe ja samamoodi oli ka 3a tagasi. Arvestades viimase kahe katse ajal välja löönud rohtude jubedaid kõrvalmõjusid, siis ma mõtlen tõsiselt kas tahan enam proovida oma rakkudega, või kogun juba raha doonor rakkude ostmiseks.
Edu teistele!
Mina tegutsen TÜKis ja punktsioon toimus üldnarkoosis. Nõudma ei pidanud midagi, lihtsalt mainisin, et eelistan niimoodi. Minu jaoks oli seal jalad-käed rihmadega kinni olla lihtsalt nii õudne, et juba seetõttu tahtsin magada ????
Miks jalad-käed rihmadega kinni? Kust Sa seda võtad, et jalad-käed rihmadega kinni pannakse?
Ja veel küsimus ilma narkoosil punktsioonil käinule. Küsin seetõttu, et ise pole ühelgi punktsioonil käinud, seetõttu vastus, et “toimub samamoodi nagu narkoosiga, aga oled ärkvel” infot juurde ei anna. Kas protsess käib siis tupe kaudu? Sulle tehti tuimestav süst tuppe esialgu? Kas tuimestav süst oli valus? Edasist Sa eeldatavasti ei tundnud ja ilmselt ka ei näinud, sest pannakse sinna mingi nägemusulatsust varjav riie kõhu kohale vahele?
Liblikas
Mu meelest on su küsimused juba veits veidrad. Mitmes postituses on toodud erinevaid variante, kuidas toimub. Erinevates kliinikutes natuke erinevalt. Seda, et tupe kaudu on korduvalt mainitud. Keegi meist pole seda ju tegelikult pealt näinud.
Vaata siis videot.
Seda on paraku tajuda jah, et teatud küsimusi küsida ei või, sest neid hakatakse “veidrateks” sildistama. Need üldised tekstid, mis IVF kohta on erinevate kliinikute kodulehel üleval paraku ei kirjelda punktsiooni protseduuri ennast selgelt ja arusaadavalt, vaid enamus tekst on selle kohta, mis enne ja pärast toimub ja mida enne ja pärast teha tuleb/teha ei tohi ja siis on vaid paar sõna selle kohta, nt et punktsioon teostatakse spetsiaalse nõelaga ja ongi kõik.
Küsimuste mõte oli kuulda kogemusi juba nendelt, kellel on need asjad läbitud. Eeldasin, et lihtsam on vastata paarile konkreetsele küsimusele, kui kopeerida siia tekste ümber. See, kas protseduur käib läbi tupe v läbi kõhu naha on ju igale punktsiooni läbinule selge. Mina olen läbinud vaid LAP-i oma elus ja teaksin juba mida oodata, kui protseduur toimub sarnasel meetodil (läbi kõhu). Ma ise jagaks küll rõõmuga infot, et enda järel tulevaid IVF-kaid aidata, kui olen ise juba protseduuri läbinud. Seega jääb arusaamatuks selline küsimuste sildistamine “veidrateks”.
Aga videote eest olen küll väga tänulik. Nende abil saab väga selge pildi ette, kuidas asjad toimuvad – aitäh jagamast. Kuna teema on nii uus ja võõras, siis ei tule selle pealegi, et kellelgi võiks olla live video üleval sellisest protseduurist, seega ei osanud isegi otsida.
Miks ma üldse selliseid asju küsin – sest siis väheneb teadmatus ja läheb ka hirm väiksemaks.
Soovin kõigile jõudu ja jaksu sel teekonnal ja ma vabandan, kui puudutasin kellelgi hella kohta nende küsimustega (ei soovinud kuidagi haiget teha ja meelde tuletada keerulisi üleelamisi ja valusaid asju)!
Liblikas
Ma ei tea, et oleks olemas mingeid teatud küsimusi, mida küsida ei või : )
Enamikku IVFipatsientidest ei huvita see protseduuri käik nii põhjalikult kui sind. Ausõna, sa saad kõige adekvaatsema vastuse oma raviarstilt, miks sa tema käest küsida ei taha? Ka seda, et sul on hirm, räägi oma arstile. Hea arst aitab ka seda leevendada.
Ka raseduskriisi nõustajaga võid rääkida, kui hirm väga suur on, sealt saab ka abi. Ei usu, et sa siin kellegi jaoks mingeid valusaid teemasid puudutasid oma küsimustega, punktsioon kui protseduur on hingelise teemana reeglina sama valus kui ma ei tea… veenist vere võtmine.
Lihtsalt kui sind huvitab asi detailsemalt kui enamikku patsientidest, siis täpse info saad sa ainult spetsialistidelt. Sellepärast pole mõtet ka põlastada kliiniku lehtedel toodut – see on ju adekvaatne jutt.
Ma ei tea, et oleks olemas mingeid teatud küsimusi, mida küsida ei või : )
Enamikku IVFipatsientidest ei huvita see protseduuri käik nii põhjalikult kui sind. Ausõna, sa saad kõige adekvaatsema vastuse oma raviarstilt, miks sa tema käest küsida ei taha? Ka seda, et sul on hirm, räägi oma arstile. Hea arst aitab ka seda leevendada.
Ka raseduskriisi nõustajaga võid rääkida, kui hirm väga suur on, sealt saab ka abi. Ei usu, et sa siin kellegi jaoks mingeid valusaid teemasid puudutasid oma küsimustega, punktsioon kui protseduur on hingelise teemana reeglina sama valus kui ma ei tea… veenist vere võtmine.
Lihtsalt kui sind huvitab asi detailsemalt kui enamikku patsientidest, siis täpse info saad sa ainult spetsialistidelt. Sellepärast pole mõtet ka põlastada kliiniku lehtedel toodut – see on ju adekvaatne jutt.
“Enamikku IVFipatsientidest ei huvita see protseduuri käik nii põhjalikult kui sind.” Mille põhjal Sa seda väidad? Võib olla paljud ei saa ja ei julgegi küsida isegi anonüümses foorumis, kui kohe pannakse silt külge “veider küsimus”.
Miks ma oma arsti käest küsida ei taha? Sest arst palus, et helistaksin talle alles oktoobris, kui IVF-le lähen. Ma aga sooviks ennem asjad endale selgeks teha, kui juba IVF-le lähen.
Siis on hästi, kui probleem pole selles, et kedagi kogemata valusa teemaga puudutasin. Miks minna raseduskriisi keskusesse, kui tean ise, kuidas oma hirmudega hakkama saada? Teadmatuse vähendamisega.
Ja kliiniku kodulehti ma pole põlanud. Ma ütlesin ainult, et selle kohta, mis mind huvitas, selget ja ülevaatlikku infot polnud. Aga näiteks videotes oli.
Ja lõpetuseks, kui ei ole tahtmist vastata, siis ju võib jätta lihtsalt vastamata. Aga tore on, kui keegi hea inimene jagab oma kogemusi. Kui ei soovi, siis see on ok ja ära vasta.
Vastused videotest saadud, aitäh videode eest ja teema lõpetatud minu poolt.
Liblikas
Mille põhjal Sa seda väidad?
Kogemuse. Kaheksa aastat temaatilistes foorumites mingi ülevaate ikka annab.
Mina tegutsen TÜKis ja punktsioon toimus üldnarkoosis. Nõudma ei pidanud midagi, lihtsalt mainisin, et eelistan niimoodi. Minu jaoks oli seal jalad-käed rihmadega kinni olla lihtsalt nii õudne, et juba seetõttu tahtsin magada ????
Miks jalad-käed rihmadega kinni? Kust Sa seda võtad, et jalad-käed rihmadega kinni pannakse?
Ja veel küsimus ilma narkoosil punktsioonil käinule. Küsin seetõttu, et ise pole ühelgi punktsioonil käinud, seetõttu vastus, et “toimub samamoodi nagu narkoosiga, aga oled ärkvel” infot juurde ei anna. Kas protsess käib siis tupe kaudu? Sulle tehti tuimestav süst tuppe esialgu? Kas tuimestav süst oli valus? Edasist Sa eeldatavasti ei tundnud ja ilmselt ka ei näinud, sest pannakse sinna mingi nägemusulatsust varjav riie kõhu kohale vahele?
Liblikas
Mu meelest on su küsimused juba veits veidrad. Mitmes postituses on toodud erinevaid variante, kuidas toimub. Erinevates kliinikutes natuke erinevalt. Seda, et tupe kaudu on korduvalt mainitud. Keegi meist pole seda ju tegelikult pealt näinud.
Vaata siis videot.
Seda on paraku tajuda jah, et teatud küsimusi küsida ei või, sest neid hakatakse “veidrateks” sildistama. Need üldised tekstid, mis IVF kohta on erinevate kliinikute kodulehel üleval paraku ei kirjelda punktsiooni protseduuri ennast selgelt ja arusaadavalt, vaid enamus tekst on selle kohta, mis enne ja pärast toimub ja mida enne ja pärast teha tuleb/teha ei tohi ja siis on vaid paar sõna selle kohta, nt et punktsioon teostatakse spetsiaalse nõelaga ja ongi kõik.
Küsimuste mõte oli kuulda kogemusi juba nendelt, kellel on need asjad läbitud. Eeldasin, et lihtsam on vastata paarile konkreetsele küsimusele, kui kopeerida siia tekste ümber. See, kas protseduur käib läbi tupe v läbi kõhu naha on ju igale punktsiooni läbinule selge. Mina olen läbinud vaid LAP-i oma elus ja teaksin juba mida oodata, kui protseduur toimub sarnasel meetodil (läbi kõhu). Ma ise jagaks küll rõõmuga infot, et enda järel tulevaid IVF-kaid aidata, kui olen ise juba protseduuri läbinud. Seega jääb arusaamatuks selline küsimuste sildistamine “veidrateks”.
Aga igal juhul videote eest olen küll väga tänulik. Nende abil sain nüüd väga selge pildi ette, kuidas asjad toimuvad – aitäh jagamast. Kuna teema on nii uus ja võõras, siis ei tule selle pealegi, et kellelgi võiks olla live video üleval sellisest protseduurist, seega ei osanud isegi otsida.
Miks ma üldse selliseid asju küsin – sest siis väheneb teadmatus ja läheb ka hirm väiksemaks.
Soovin kõigile jõudu ja jaksu sel teekonnal ja ma vabandan, kui puudutasin kellelgi hella kohta nende küsimustega (ei soovinud kuidagi haiget teha ja meelde tuletada keerulisi üleelamisi ja valusaid asju)!
Liblikas
Ma usun, Liblikas, et su küsimust ei sildistatud veidraks selles mõttes, et ära-rohkem- midagi-küsi-sest-sul-on-veidrad-küsimused vms, vaid eelnevalt oldi juba öeldud, et keegi ei ole nii detailideni sellesse protseduuri süvenenud ja, et tegelikult ega me keegi ju ei ole täpselt näinud või ei ole üldse näinud kuidas see punkteerimine käib (reeglina ollakse sellel ajal narkoosis) ning, et kui on soov väga detailselt teada, siis oleks mõistlik arstilt küsida. Aga see selleks 🙂
Olen ise ka varasemalt korra lap’il käinud ja korra punktsiooni läbi teinud ning neid kahte tegelikult isegi ei saa otseselt võrrelda. Aga KUI püüda võrrelda, siis oma kogemuse pinnalt ütleks, et punktsioon on ikka kõvasti kergem võrreldes lap’iga. Lap on oma olemuselt ikkagi operatsioon (lihtsalt pindmised lõikehaavad on võrreldes n-ö tavalise opiga oluliselt väiksemad), samas kui punkteerimine ongi… lihtsalt üks protseduur (ei leia paremat sõna), mis toimub imepeenikese nõela abil, nagu süsti tegemine (ehk et kui lihtsalt väljenduda, siis mulle arst mainis, et see on justkui oleks sulle korduvalt läbi emaka süsti tehtud :D).
Jah, kõht pärast punktsiooni natuke valutas ja päris sirgelt seista ei tahtnud (sest eks arst natuke ikka peab su sees “sonkima” ja nõelaga torkima, mistõttu ongi emakas pärast seda hell, mis väljendub kõhuvalu ja/või ebamugavustundena – kuidas kellelgi). Nt mina võtsin valuvaigistavat tabletti ainult protseduuri päeval (paljud ei võta sedagi), järgmine päev ei olnud valuvaigistit üldse vaja.
Protseduuriga samal ja järgmisel päeval elasin rahulikku elu, lebotasin. Sain endale lubada seda, et olin põhiliselt pikali asendis ning ülejärgmine päev olin tagasi tööpostil. Paljud tegelikult lähvad juba järgmisel päeval tööle (eks see ole individuaalne), ilmselt oleksin isegi hea tahtmise juures juba järgmisel päeval saanud töö juures oldud, kuid kuna mul on selline töö, mida on võimalik ka kodunt teha, siis korraldasin eelnevalt targu oma asjad nii, et kontorisse pidin minema alles ülejärgmisel päeval pärast protseduuri. Ülejärgmisel päeval oli mul juba üllatavalt OK olemine (n-ö üleöö oli tunduvalt-tunduvalt paremaks läinud) ja sealt edasi tegelikult enam ei mõtlegi sellele, sest siis oled keskendunud hoopis uutele asjadele, nt sellele, et mõtled kui hästi su seest saadud varandus on viljastunud ja, et need ikka kenasti edasi areneks jne 🙂
Dinnu
Aitäh, Dinnu, jagamise eest. LAP tundus minu jaoks täitsa üle-elatav operatsioon. Uni oli väga hea ja vaid ärgates korra-paar korda tundsin, et on väga valus olla ja siis mulle manustati kohe valuvaigistit. Pärast veel tudusin umbes pool päeva ja kuni 24 h olin uimane. Haiglas olin kokku 3 päeva, ma polekski tahtnud varem välja minna, sest oli veel veidi raske liikuda ja kõhulihaseid pingutada. Hea on kuulda vahetut kogemust, et punktsioon siiski ei ole võrreldav LAPiga. Kui sain LAPiga hakkama ja see ei tundunud mulle üldse nii hull, kui alguses kartsin, siis peaksin ka punktsiooniga kindlasti hakkama saama. Aitäh julgustuse eest.
Liblikas
Tere. Pistan pea ukse vahelt sisse. On vist aeg otsida rohkem kaaskannatajaid, selle asemel et üht sõbrannat tüüdata (tsau, LuisaLotta!). Ma olen seda foorumit natuke aega lugenud, aga ei ole sõna võtnud, sest ma ei olnud veel oma meelest IVFikas. Aga ma liigun sinnapoole.
Kuna mu munasarjad ja emakas ei taha koostööd teha, siis jaanuarist olen püüdnud seda olukorda arsti abiga ja ravimitega reguleerida. Täna selgus, et reguleerimine ei ole päris seda soovitud tulemust andnud ja pean minema pikale skeemile. Mis lõi jalad ausalt öeldes natuke alt, sest ma tavaliselt reageerin ravimitele päris hästi. Ja juba mõtlesin, kas punktsioon on siis enne või pärast jaanipäeva, ja kui mitu kuud ma siis rase olen, kui oktoobris lendama pean jne…
Kuna mul on juba varasemad probleemid reproduktiivorganitega, siis surgitud on mind elu eest ja protseduurid iseenesest ei hirmuta – olin juba elevil ja tahtsin võimalikult ruttu alustada. Nüüd pean kuu aega ootama ja vahepeal ootab ees “menopaus”. Ehk siis teen Dipthereline (?) süsti kahe nädala pärast.
Ega ma ei teagi, mis mind siia nüüd ajendas kirjutama lõpuks. Suur pettumus vist. 😀 Kas kellelgi veel on olnud midagi sarnast nagu mul, et on seletamatud vaheveritsused või hästi pikad päevad vms? Mul on mure selles, et päevad kestavad kaua (u 2 nädalat) ja emaka limaskesta ja/või munasarjade oleku järgi ei saa need n-ö päris päevad olla. Folliikuleid on aga nähtud, nii et päris anovulatoorne ma ei tohiks olla. Seega ei saagi arst üldse aru, mis mul seal toimub ja otsustas mu tsükli “nullida”, et oleks lihtsam IVFi plaane teha. Kellelgi siin vist oli sama lugu, et tekitati see ajutine menopaus?
Tervist! Tulen ka Teie juurde, olen juba mõistust kaotamas viljatuse teemal ja emotsioonid saavad tihti võidu.
Ehk aitab kirjutamine natukene seda ootuse aega üle elada. Tundute asjalik kogukond siin.
Olen planeeritud IVF suunale juulis ning lühikese skeemiga alustan. Tänasest 2 nädalat pean ootama, saan ämmaemanda konsultatsioonile. Varasemalt pelgasin kirjutada ja nö jälge maha jätta. Kartsin, et tegemist ole halva endega. Arvasin, et hakkan sõna võtma juuli-augusti foorumis, kuid kuna ma olen meeleheitel, siis otsustasin juba täna tutvust teha.
Ootan väga oma esimest last ja eluunistuse täitumist. Mõlemad kontrollitud mitmeid kordi – seletamatu viljatus.
Mind ajendas kirjutama järjekordne uudis lapseootele jäämisest. Ma olen tohutult uhke ja õnnelik lähedaste saavutuste üle, kuid sellised uudised tekitavad minus nii suurt saamatuse ja süüdistamise tunnet. Et miks mina noor ja elujōuline naisterahvas ei saa ometigi selle ülesandega hakkama. Nii see pisar tulebki. Üldiselt pean end tugevaks naiseks ja emotsioone suudan ohjata, kuid on üks lehekülg minu elus, kus murdun ja tulevad vägisi pisarad.
Muide, terve päev on olnud raske emotsioone ohjata, aga juba seda kirja kirjutated hakkas parem. Tundub õige otsus seega olevat liitumiseks.
Kas võtate ühe saamatu naise vastu? Olete nõu ja jõuga abiks?
kadly
Kadly, see tunne on täiesti tavaline. Meie oleme üritanud teist last saada umbes 6a või juba rohkemg. Samuti seletamatu viljatus nüüd diagnoosiks. Läbitud on 1 ivf, õnnestus, aga peetus 8 nädalal. August-sept tulemas fet-ring. Ikkagi vahin kõiki väikseid lapsi, endal süda valu täis- tahaks ju ka nii väga.
M.V.
Tere kõigile,
olen grupis uus ja alustasin juba mõni aeg tagasi oma IVF-iga. Mehega olen koos üle 8 aasta, aga rasestuda pole õnnestunud. Kirjutan selleks, et julgustada mõningaid uusi (ja võibolla ka vanemaid) ivf-i proovijaid. Tegin ka läbi munajuhade vabastamise opi (laparoskoopia), aga ka see ei aidanud. Nädal tagasi oli punktsioon, kust saadi 3 munarakku, millest 2 viljastati edukalt ja täna siirdati emakasse. Minu kogemus on sellesmõttes positiivne, et enesetunne on kogu ravi ajal püsinud väga hea. Nõelu ma pole kunagi kartnud ja üldiselt sain kenasti hakkama (ühe väikse süstla libisemise tõttu tekkis sinikas). Kogu aja olen ka aktiivselt tööl käinud ja ei saaks öelda, et energia muutunud oleks. Valuvaigisteid pole ka vaja olnud, kuigi arst kirjutas tromboassi välja ja hommikuti olen ennetuseks ühe võtnud. Üldiselt ei peaks seda protseduuri kartma ja üleliigne stress mõjub pigem negatiivselt. Kahe nädala pärast lähen siis testi tegema ja saab teada, kas lõpuks on ka minu aeg. 🙂 Edu kõigile!
Suhtkoht
Edu Sulle! Anna teada kindlasti, kuidas läheb edaspidine.
Küsimus neile keda vaevab PMS või pigem siis rinnad tundlikud enne päevi.
Kas raseduse ajal ka rinnad olid enne oletatavaid päevi valulikud või pigem mitte?
Minul lähevad enne menstruatsiooni rinnad valulikuks. Ma mõtlen, et kui peale siirdamist rinnad hellad, siis on ebaõnnestunud katse. Veretestini ma ka ilmselt ei oota ja kibelen varem testima. Vaevalt see adrenaliin head teeb. Võin veel muidugi ümber mõelda, eks näis.
Tere
Olen ka siin lugemas käinud üle poole aasta, kuid sõna võtnud pole. Olen 31, mees 13a vanem ja lapsi meil pole kumbalgi. Esimene IVF algas jaanuaris, pikk skeem ja lõppes veebruaris veretesti tulemusega 1. Toimetan ITK. Süstimist kartsin minagi ja ega see meeldiv toimetamine polnud. Iga kord suht kramplikult tegin ja adrenaliin oli laes. Mõtted olid küll, et miks ma seda jama pean tegema endale ja jätaks pooleli. Kuna ma olen tundlik inimene, siis ma ei ütleks, et see süstimine nii valutu oli. Esimese süstiga sain korraliku laksu ära, kui vaatasin videost, et võib teha naba kõrvale voldi sisse, siis see esimene pauk oli otse lihasesse ja ikka väga valus. Edaspidi tegin ainult naba alla, kus siis on mingid sidekoe kohad? vms. Siis oli talutav. 2 nädalat süstimist ja naba all oli 2 rida täppe. Kartsin hüperiohtu, kuid ämmaemand ütles, et minul seda ei tohiks juhtuda. Kõrvaltoimed olid, aga mitte väga hullud. Kuuma ja külmahood ning peavalu, kuid seda sai leevendada, kui iga päev jõin 1,5l pudelit vett.
Punktsioonil saadi 12 folliikulit, millest 9 munarakku ja viljastus 4, siirdati 1 ja külma jäi 2. Eelmine nädal alustasin külmaringiga, tegin Ovitrelle süsti ära ja reedel peaks olema siirdamine. Lasen panna need 2 ära ja kui ei peaks õnnestuma, siis novembris täiesti uuelt lehelt alustame. Mehe saadan enne erakasse analüüse andma, sest tal töö välismaal ja ei klapi ajad haigekassa poolt pakutavatega. Nüüd Crinone geel 2 korda päevas ja Medrol 16mg. Esimesel päeval pärast tableti võtmist oli mul 5 tundi süda paha, teisel päeval õnneks enam mitte. Praegu võtan küll vabalt ja ei aja end pingesse, tuleb mis tuleb. Esimene kord tegin kõik õpiku järgu, seekord ei piira end ja ei aja stressi.
Kaalu on ka juurde tulnud eelmisest katsest. Terve elu sale olnud, siis annab tunda küll. Trenni inimene ma pole, aga igast jama ma ka ei söö ja portsjonid pole suuremaks läinud, kuid ujumisrõngas on ümber tulnud. Eks ma panen selle hormoonide alla. Sellepärast ei tahtnud ka külmaringi varem teha.Vaimselt lihtsalt polnud valmis selleks pettumuseks ja keha võiks normaalselt funktsioneerima hakata.
Sellest foorumist olen ma ka palju infot ja abi saanud. Sest esimene kord tunned end ikka väga rumalalt ja arst on ka suht tummahammas. Ise ei oska küsida ja tema niisama ei räägi ka. Küsida oskasingi tema käest asju ainult tänu sellele, mis siin lugesin.
Minu veretest 0. Digiloos on vastus juba üleval. ???? Ma ju teadsin seda sisimas ja elasin oma tavalist elu nädalavahetusel ja ei piiranud enam end. Isiklikult mina olen nii palju katseid teinud et ma tunnen kohe ära kas on midagi, või ei ole. Veebruaris oli veretest positiivne ja tunne oli 100% teistsugune ka kohe ja samamoodi oli ka 3a tagasi. Arvestades viimase kahe katse ajal välja löönud rohtude jubedaid kõrvalmõjusid, siis ma mõtlen tõsiselt kas tahan enam proovida oma rakkudega, või kogun juba raha doonor rakkude ostmiseks.
Edu teistele!
Mul on väga kahju kuulda!!
Ma loodan et sa võtad omale natuke aega taastumiseks ja leiad siis tee kuidas edasi liikuda 🙂
oh liblikas, liblikas…
Noniiii 04.06 oli siis 6 külmaringi siirdamine. Läks kaks mammut ja VT järgmine reede. Seekord tunnen tugevam sabin sees.
Kui ei õnnestu on kulmavarud otsas selleks korraks. Väike paus ja augustis suure hooga külmavarusid täitma. Mõte et aastane ring selleks ajaks täis ja 6st siirdamisest KAHEKSA mammuga ei õnnestunud teeb väga kurvaks.
Palun hoidke mulle pöialt! Lihtsalt ei oska sõnadesse panna kui valmis olen ja minu kord tulnud ????????
Ps! Uskumatu kui tugevad te kõik olete ????
Noniiii 04.06 oli siis 6 külmaringi siirdamine. Läks kaks mammut ja VT järgmine reede. Seekord tunnen tugevam sabin sees.
Kui ei õnnestu on kulmavarud otsas selleks korraks. Väike paus ja augustis suure hooga külmavarusid täitma. Mõte et aastane ring selleks ajaks täis ja 6st siirdamisest KAHEKSA mammuga ei õnnestunud teeb väga kurvaks.
Palun hoidke mulle pöialt! Lihtsalt ei oska sõnadesse panna kui valmis olen ja minu kord tulnud ????????
Ps! Uskumatu kui tugevad te kõik olete ????
Hoian pöialt! 🙂 Ehk ikka läheb nüüd õnneks. Ja natuke olen kade, saad juba augustis uue ringiga alustada. Ma pean novembrini ootama 🙁
MarVar, kus sa tegutsed? Mul oli külmaring mai lõpus, ebaõnnestus. Mõtlesin ka, et hakkan aga kohe edasi proovima, aga võta näpust-järjekord jõuab minuni alles sept/okt????
Ma surfasin ükspäev internetis ja avastasin järsku, et lisaks tavalistele rasedusest teatamise piltidele on täiesti eraldi ka IVF teemaga teatamised. Kes on julge ja soovib kõigest maailmale teatada, leiab päris ägedaid lahendusi. Inglisekeelseid märksõnaks võib panna ivf pregnancy announcement ja sealt tuleb palju ideid. Mulle meeldisid eriti kolm.
https://www.google.com/amp/s/www.popsugar.com/family/IVF-Pregnancy-Announcements-44754975/amp
Tere. Kui kaua on teil kõhus pakitsenud v õrnalt valutanud kõht peale siirdamist?
Minul torkis vist 3 päeva, aga siirdati 4päevane. Peale seda oli vaikus ja mõned päevad hiljem hakkas uuesti valutama, siis oli juba päevade laadne valu.
Mul ongi päevade laadne valu. Hommikul lausa ärkan selle peale ülesse. Siirdamine oli eelmine reede ehk siis nädal tagasi. Mõtlengi siin, et kõik läks vist pekki :/
Täna on mul 8 päeva külmaringi siirdamisest möödas ja eile õhtul ma enam ei jaksanud oodata ja tegin testi. Ja kaks triipu! Ma ei suuda siiani uskuda. Peaasi, et püsima jääks. Kuna aasta tagasi katkes väga varakult ära, siis hirm on väga suur. 13ndal on alles veretest
Kas tõesti järjekord nii pikk, et alles novembris saad alustada?
Teen enda kohta ka väikse update’i – 05.06 oli LAP+hüsteroskoopia, 06.06 sain esimese diphereline süsti. Nüüd veel 5 diphereline süsti ees ootamas. IVFiga saan samuti novembris alustada.
Täna käisin siirdamisel ja mõlemad sulasid üles ???? üks oli veidi parema kvaliteediga. Embrüoloog andis lootust, et kui 6päevased,siis on juba elujõulised ja üks ehk ikka kinnitub. Nüüd on tööl olemine nagu hõljuks pilvedel. 21 alles vereproov. Kui enesetunne halvemaks ei muutu, siis ootan ehk selle ajani ära. Aga tundes ennast, siis järgmine nädal teen kindlasti testi. Nii suur soov oleks ükskord näha ka kahe triibuga testi
Tulen ka teie sekka! Olen esimest korda ivfikas. Eile oli punktsioon ja saadi 11 mammukest. Arst soovitas mitte siirdada, sest mu progesterooni tase oli stimulatsiooni tulemusel ulmekõrge. Otsustasime embrüod nö suurteks kasvatada (6p?) ja siis külma panna. Arst arvas, et ootame kahed päevad ära ja siis juba võib proovida siirdada. Ei tea, kuidas ma sinnamaani küll üle elan. Juba nii tahaks triipe. Teisipäeval lubas ühenduda, et kuidas viljastumine läks. Loodetavasti midagi sellest 11st ikka viljastus.
Edu ja jaksu kõigile!
Arst soovitas mitte siirdada, sest mu progesterooni tase oli stimulatsiooni tulemusel ulmekõrge.
Kui suur sul progesterooni tase oli? Ja millal seda mõõdeti?
Mul juhtus täpselt sama asi.
Endal praegu maruigav. Nova Vita esimene konsultatsioon on alles 17.juuni ja see tundub NIIIIII kaugel olevat. Üldiselt olen tujutu ja ärritun kergesti. Ja isegi ei ole see kõik tingitud ainult sellest hukkaläinud IVFi katsest, vaid kuidagi midagi ei rõõmusta enam. Lisaks kaal jonnib – sain kevadel 7kg alla, millest IVFiga tuli enamus tagasi ja see nüüd lihtsalt ei lähe enam mitte kuskile! Söön täpselt samamoodi nagu sellel langetuse ajal, liigutan sama palju ja kaal lihtsalt seisab või tõuseb maru kergesti.
Ehk siis üldjoontes on väga bleh olla. Ma muidu olen väga rõõmsameelne inimene, seega on kohe veel eriti häiriv, et ma üldse selline enam ei ole.
Oeh.
Aga no äkki kuidagi midagi millalgi hakkab liikuma ja Nova Vitas läheb kõik hästi.
Kõigile kiireid triipe ja edukaid protseduure!
Ma täpselt ei teagi, kui kõrge see oli, aga seda mõõdeti paar päeva enne punktsiooni. Ma ei osanud seda näitu küsidagi tol hetkel. Arst lihtsalt teatas, et see on hullumeelset kõrge, et ei ole mõtet siirdada.
Närvi lähen küll kiiresti, varem olin kuidagi pikema süütenööriga. Aga noh küllap see normaalne kõrge progesterooni puhul 🙂 Kaalu tuli mul vist enne IVF-i juurde kui pidin kuu aega rastestumisvastaseid tablette võtma, pärast seda on kaal suhteliselt stabiilsena püsinud.
Arstilt sain teada, et esimesel päeval pärast punktsiooni viljastus 5 ainult. Mul nüüd stress, et palju nendest mammukestest üldse kuuenda päevani vastu peab + veel külmutamine 🙁
krissukas, väga vahva!
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
