Teema: IVF mai-juuni

#3149329:

Teate, ma olen natuke endast väljas. Ma muidu suudan ikka teiste inimeste rasedusuudiste üle rõõmustada, aga seni on need olnud mu sõbrannad või vähemalt minuga samaealised inimesed. Eile sain teada, et mu mehe vanem õde saab lapse. See oli täiesti pauk luuavarrest, sest ta juba kasvatab teismelist ja ei ela uue lapse isaga koos. Mis ei ole mingi häbistamiskoht loomulikult, vaba maa. Aga MINA vähemalt ei oodanud seda uudist üldse.

Olin nagu puuga pähe saanud terve õhtu. Natuke ikka üritasin huvi teeselda, ma ei ole koletis. Aga siiani taob peas mõte, et “see pidin ju mina olema”. Kuidas te neist kadedusussidest lahti saate?

Ahh, Sukelnorsu, ma ei viitsi enam isegi huvi teeselda???? Varem elasin kõigile täiega kaasa, nüüd aga tahaks iga uudise peale minema joosta ja igasuguse suhtlemise lõpetada. Olen vist selle nelja tulutu proovimisaastaga täiesti ära kibestunud????

Siinsetele inimestele elan aga väga kaasa, sest kõik positiivsed testid on endale ka lootusekiired ja ma tean omast käest kui keeruline ja emotsionaalne see teekond on, mida mööda me käima peame.❤️

#3149329:

Teate, ma olen natuke endast väljas. Ma muidu suudan ikka teiste inimeste rasedusuudiste üle rõõmustada, aga seni on need olnud mu sõbrannad või vähemalt minuga samaealised inimesed. Eile sain teada, et mu mehe vanem õde saab lapse. See oli täiesti pauk luuavarrest, sest ta juba kasvatab teismelist ja ei ela uue lapse isaga koos. Mis ei ole mingi häbistamiskoht loomulikult, vaba maa. Aga MINA vähemalt ei oodanud seda uudist üldse.

Olin nagu puuga pähe saanud terve õhtu. Natuke ikka üritasin huvi teeselda, ma ei ole koletis. Aga siiani taob peas mõte, et “see pidin ju mina olema”. Kuidas te neist kadedusussidest lahti saate?

see on täiesti okei kui sa ei suuda teiste rasedusuudiste üle rõõmustada.
Mina olen endale sisse harjutanud auomaatse mustri: naeratan ja soovin õnne, küsin mis kuus tähtaeg võiks olla ja siis proovin jututeema mujale viia.

keegi teine kes saab lapse kuigi endal on tunne et ‘see oleks pidanud olema mina’ meie õnnetuses süüdi ei ole, aga sellegipoolest on meil õigus olla natuke hellad selle teema osas. Ja see on täiesti okei.

Celly

#3149251:

Sain synlabi tulemused kätte ja kinnitas hcg tase 50 IU/l juures Märge et raseduse puhul peab näitaja olema suurem kui 30 IU/l.

Nüüd pöidlad pihku et kui reedel VT oleks suurenenud.

Palju õnne! Nüüd pöidlad peos, et ikka lõpuni sama õnnelikult läheks ♥️

Minu tänane näit on 3568. Võib rahule jääda, on natuke rohkem kui kahekordistunud viimase 48 tunniga.
Määrib ikka edasi, nii et ei kujuta ette, mis sellest kõigest välja tuleb, aga eks siis ootan.
20. juuniks on aeg ämmaemandale, kui selleks ajaks veel läbi ei saa asi, ehk saab siis mingit selgust.

Mis puudutab rasedusuudiseid, siis ükskõik, kas oodatud ja planeeritud või ups-laps, kui me ise juba mitu aastat üritanud olime ja esimest õnnestumist veel polnud, siis see mõjus ikka väga rängalt. Ükskord läksime pahaaimamatult sõprade juurde teise linna külla, jäime ööseks ka. Õnneks nad teatasid oma uudise hommikusöögilauas, muidu ei tea, kuidas üle oleks elanud õhtu ja öö seal nende juures. Soovisin ka õnne ja siis läksin nende vannituppa ja lihtsalt nuuksusin, nutta ju ei saanud, oleks näha olnud. Pärast seda tegin sealt nii ruttu minekut kui sain, napilt jõudsin maja ees autosse ja siis nutsin ja nutsin ja nutsin. Nad olid üritanud ühe tsükli. See tundus nii ebaõiglane.
See on raske tee jah. Ja ma loodan südamest, et kõik siinse teema naised saavad õige pea ise olla need, kes uudiseid teatavad.

L.

#3149425:

Teiste triibu-uudised suudan enam-vähem adekvaatselt vastu võtta ja isegi õnne soovida, kuid mind kohutavalt häirib teatud inimtüüpide ilkumine stiilis: “Noh, kus teie lapsed siis on? Seksida tuleb, et lapsi saada! Varsti olete vanad juba!” Tõesõna võtab nõutuks, mida vastata, kui ei saada aru, et lihtsalt seksimine ei ole toonud tulemust. Kas tõesti eeldatakse, et sellisel juhul inimesed ei seksi, kui lapsi pole veel tulnud?

Liblikas

Ei noh! Nii ei ole viisakas ükskõik kellega rääkida. Ma ei salli sedasi rääkijaid niisamagi. Aga praegu teeks see vist vihale lisaks ka kurvaks.

#3149425:

Teiste triibu-uudised suudan enam-vähem adekvaatselt vastu võtta ja isegi õnne soovida, kuid mind kohutavalt häirib teatud inimtüüpide ilkumine stiilis: “Noh, kus teie lapsed siis on? Seksida tuleb, et lapsi saada! Varsti olete vanad juba!” Tõesõna võtab nõutuks, mida vastata, kui ei saada aru, et lihtsalt seksimine ei ole toonud tulemust. Kas tõesti eeldatakse, et sellisel juhul inimesed ei seksi, kui lapsi pole veel tulnud?

Liblikas

Sellised noh-kus-teie-lapsed-on inimesed on tõeliselt ebameeldivad ja tõenäoliselt ei saagi aru kui palju haiget nad võivad selle lihtsa küsimusega teha. Ja ega enne ei mõistagi seda kui pole ise kõike läbi elanud.

Mina käisin eile linnas jalutamas ja tundus nagu kõik on ümberringi rasedad. Ma pole kunagi varem nii palju rasedaid või vankritega naisi märganud.

#3150118:

Seoses määrimisega – mul määris esimese rasedusega ja ka sel korral (mõlemad rasedused ivf). Kòik muu on korras, lihtsalt määris alguses ja 14 nädalal. Mingit põhjust ei selgunudki ja arst lihtsalt ütles, et mõnedel naistel on selline eripära. Vastik närvidemäng oli see muidugi…koguaeg oli hirm (on siiani) vetsus käia.

See on julgustav küll, aitäh kogemust jagamast!
Mind lihtsalt see paneb muretsema, et esimese raseduse ajal ei määrinud piiskagi, isegi hoolimata sellest, et terve raseduse kattis platsenta osaliselt emakasuuet ja veritsuse oht oli suur. Hoiatati, et ka sünnitus võib alata suure verejooksuga, aga algas õnneks ikka vete tulekuga.
Aga püüan mõelda, et eks rasedusedki on vast erinevad. Tahaks väga selle ämmaemandaga juba rääkida, aga ega praegu vist ju ikka pole mõtet minna? Täna on 5+1, aeg on täpselt nädala pärast. Enne 6+ ei ole lootust midagi näha nagunii mu mälu järgi.

L.

See teekond on raske. Mina tönnisin arsti ukse taga vaikselt, kui minu ajast 15 minti üle läinud ja arst ikka kohvitas. Nagu mind ei olekski sinna vaja. Niigi tööajast käisin ja lubasin, et läheb kähku. Siis ämmaemanda nõustamisele pandi mul aeg Haldre juurde ja seal ei jõutud silmi pööritada, miks ma sinna tulin. Kuigi alt registratuurist pandi see aeg. Mina läksin lihtsalt kohale. Kõik kiskus nii viltu.

#3150534:

Okei, minu rahulik ootamine on ikkagi läbi selgelt. Esiteks on täna kõht kuidagi väga hell, teiseks on määrimine natuke suurenenud ja ei ole enam pruun, vaid punane. Hetkel veel otseselt päevade veritsus ei ole, aga väga sinnapoole juba küll.

Ma ei tea, mis ma tegema pean. Arst ei öelnud esmaspäeval mitte midagi peale selle, et tema arust on näit ilusti kasvanud ja pole analüüsi korrata vaja. Kordasin siis enda rahustuseks ainult eile. Mingit rahu see hetkeseisuga mulle enam ei anna.

Natukene selline üksijäetud tunne on praegu. Et mis ma siis teen, lihtsalt võtan oma ravimeid edasi ja las määrib või… Ta isegi ei öelnud, millal mul oleks mõtet ämmaemanda või arsti juurde kontrolli minna.

L.

Oh, kurb. Ma saan väga hästi aru sellest üksijäämise tundest. Isegi kui tundub, et arst elab kaasa, siis lõpuks on see tema töö ja meie oleme statistika. Ja mõnes mõttes see peabki nii olema, sest muidu nad põleksid ka läbi, kui nii emotsionaalselt haakuksid oma patsientide läbipõlemisega. Aga kurvaks teeb ikka.

Minu arst katsetas mul mitu kuud Ovitrelle’i süstiga ajastatud vahekorda, kuigi ma läksin mitu aastat tagasi vastuvõtule hoopis imelike veritsustega – tahtsin selle korda saada, enne kui rasedust üritan. Mingil hetkel, kui paar aastat oli juba möödunud ja midagi ei leitud mul viga olevat, siis hakkasime last püüdma, sest ei ole mõtet ju raviskeemi välja mõelda, kui ma tegelikult tahan lõpuks rasestuda. Okei. Arusaadav, olin nõus. Algul kaheldes, aga siis hakkas mõte meeldima – olengi juba piisavalt vana, et laps saada, töö on ka natuke üle visanud, tahaks vaheldust… Teeme ära!

Aga mu organism ei ole nõus, emakas ja munasarjad ei tee ikka isegi omavahel koostööd. Ja nüüd viimasel vastuvõtul, kus arst tegi otsuse, et paneb mu munasarjad “pausile”, sest ta ei saa mu veritsustest sotti, oleksin tahtnud küll iroonitseda natuke, sest mis üllatus! Ma ju olen ammu rääkinud, et mu veritsused on probleem. Loomulikult on see edasi probleem, kuidas see embrüo peakski kinnituma kuskile, kui mu emakas nii loll on.

Oeh, rant over. See postitus vist oli trigger mu jaoks, sest mul endal ka veritsemisega probleem. Loodan, et see ei tähenda ikkagi automaatselt raseduse katkemist.

Mulle meeldis lugeda ivf blogisid ja eriti sümpatiseeris tema blogi http://www.everydaywithblondie.ee/2018/10/?m=1
Tal olid ka verejooksud ja määrimised. Äkki on abiks

Hei!

Mina avastasin selle grupi siin täna täiesti juhuslikult netis guugeldades, kuna pettumus ja äng olid nii suured.

Tegin esimest korda elus IVFi, lühikese skeemiga, punkteeriti 11 folliikulit, 8 munarakku, katseklaasile sai 5 ja 4 neist siis viljastusid.
Kuna minu jaoks oli kogu see IVF pigem ebameeldiv ja olin oma peas mõelnud, et olgu, proovin nii kaua kuni neid munarakke jätkub, kuid uut täisringi IVFi ma enam ette võtta ei taha.

Soovisin ja palusin ise, et arst siirdaks 2 embrüot, kuid kuna nemad mitmikuid ei soovita ning mina olen veel noor ja esimene IVF, siis siirdati siiski vaid 1. Olin õnnetu, aga arstid ütlesid, et kui seekord ei peaks õnnestuma, siis järgmisel korral võivad panna 2, sest 3 embrüot jäi ju veel järgi.
Pidin nädala pärast üle helistama, et mitu embrüot siis külma sai.

Täna oligi see päev, helistasin ja babahhhhh, külma ei saanud ühtki embrüot. Wait whattt??

Pettumus on niiiii suur. Kas neil oli siis kahju mulle neid embrüoid 2 siirdada? Arstid ei maininud kordagi, et on võimalus, et need järgi jäänud 3 ei pruugi edasi areneda, vaid koguaeg oli kuidagi selline kindel lootustandev jutt, et järgmine kord siis siirdame 2, kui seekord ei peaks õnnestuma. Põhimõtteliselt, kui see 1 embrüo siis nüüd ei pesastu ja edasi raseduseks ei arene, siis ongi vsjoo.
Ei olegi muud võimalust, kui jälle täisringiga otsast alustada.. ja selle variandi olin mina ju enda jaoks juba välistanud… oehhh.

Ega siis ei olegi muud, kui nüüd loota, et see ükski pesastuks ja ma rasestuksin. Veretest on nädala pärast ja siiani on ikka koguaeg kõht mullitanud. Just nagu hakkaks päevad. Ma ei teagi…

Kahju.

Ma ei oskagi kohe midagi arvata ja mõelda. Miks need edasi ei arenenud? Miks neid rohkem ei siirdatud? Kas teistel on ka sellist nulliringi olnud?

Tänud, kes viitsib vastata!

J.S

#3150713:

Ma sain homseks aja selle arsti juurde, kelle juures eelmise rasedusega arvel olin – mõtlesin, et prooviks panna ja ongi homme lõunal tal vaba. Broneerisin praegu selle aja ära, aga ma ei ole kindel, kas minna või ei. 5+2 on homme siis.

Natuke kardan seda ka, et äkki nt ultraheli tegemine teeb selle surkimise pärast veritsuse üldse hullemaks…

Mis te teeks, läheks või pigem ootaks järgmise neljapäeva ämmaemandat?

sukelnorsu, see on ikka paras lugu küll. Kas selle määrimisteemaga oled kogu aeg Haldre juures olnud?

Mina ise selles olukorras mõtleks võib-olla ka arstivahetuse peale, kui sa seda juba teinud pole. Ma üldiselt ei tee selliseid asju kergekäeliselt, oma perearsti ma vahetan ka juba sada aastat, ikka halb ja piinlik ära minna jms. Aga IVFiarsti vahetasin küll pärast esimest visiiti ära teise vastu, sest esimene ei süvenenud üldse haigusloosse, tehtud uuringutesse jms.

L.

Ma arvan, et mine ikka homme. Ei pea ju kohe surkima hakkama, võibolla saad lihtsalt muret rääkida ja vaadata, mis arst arvab. Üksi teadmatuses istuda on kõige hullem.

Digiloost vaatasin järele, et olen Haldre juures käinud nüüd täpselt aasta. Tema kui viljatusraviarsti juurde suunasid mind teised naistearstid, kui tekkis üles teema, et ma lõpuks tahaks last saada – ja nad mu uuringutes midagi sellist ei näinud, mida ravima peaks nende verejooksudega seoses. Haldrele mul praegu etteheiteid ei ole, st ma saan aru, et ta on proovinud eri variante ja ei ole kohe tahtnud IVFi teha, sest et pealtnäha ei ole ühtki põhjust, miks ma EI võiks rasestuda. Lihtsalt, te ju kõik teate, et mingil hetkel on iga lisapäev suur katastroof. Ma olen kaht triipu näinud ainult pärast Ovitrelle’i süsti, nii et katkemise pettumust pole üle elanud, aga selle aasta alguses oli küll üks kord, kui ma olin täiesti kindel, et nüüd õnnestus. Ja ometigi tulid ikka päevad. Ma arvan, et siis ma hakkasin juba trotsist jonnima, et ma ju tahan olla rase, miks ma ei saa?

Ma oleks vast jõudnud IVFini varemgi, aga kaks aastat tagasi hüppasin kanna kildudeks ja siis oli tükk aega põletavamaid probleeme. Kes see ikka tahaks rasedana karkudel komberdada. Ma ei ole varem väga suurt lapsesaamissoovi ka kunagi tundnud, seega viljatusravi alguses oli mul pigem tunne, et arst tahab mind rasestada ja mina olen natuke ebalevalt nõus. 😀 Aga mida aeg edasi, seda rohkem ma tunnen, et olen selleks valmis ja tahan, et see juba juhtuks.

L, lihtsalt huvi pärast küsin, mis kliinikus sa muidu tegutsed?
Mis ravimeid sa hetkel kasutad?
Ise oleksin oma tarkusega (ja kui raviarst mind murega üksi jätaks) homme uuesti HCG proovi teinud (kas loode kasvab ja on eluvõimeline, või HCG langeb?). Arsti juurde läheksin ikka homme. Kas tema tegeleb ka muidu viljatusraviga?

T.

#3151003:

#3150705:

Hei!

Mina avastasin selle grupi siin täna täiesti juhuslikult netis guugeldades, kuna pettumus ja äng olid nii suured.

Tegin esimest korda elus IVFi, lühikese skeemiga, punkteeriti 11 folliikulit, 8 munarakku, katseklaasile sai 5 ja 4 neist siis viljastusid.

Kuna minu jaoks oli kogu see IVF pigem ebameeldiv ja olin oma peas mõelnud, et olgu, proovin nii kaua kuni neid munarakke jätkub, kuid uut täisringi IVFi ma enam ette võtta ei taha.

Soovisin ja palusin ise, et arst siirdaks 2 embrüot, kuid kuna nemad mitmikuid ei soovita ning mina olen veel noor ja esimene IVF, siis siirdati siiski vaid 1. Olin õnnetu, aga arstid ütlesid, et kui seekord ei peaks õnnestuma, siis järgmisel korral võivad panna 2, sest 3 embrüot jäi ju veel järgi.

Pidin nädala pärast üle helistama, et mitu embrüot siis külma sai.

Täna oligi see päev, helistasin ja babahhhhh, külma ei saanud ühtki embrüot. Wait whattt??

Pettumus on niiiii suur. Kas neil oli siis kahju mulle neid embrüoid 2 siirdada? Arstid ei maininud kordagi, et on võimalus, et need järgi jäänud 3 ei pruugi edasi areneda, vaid koguaeg oli kuidagi selline kindel lootustandev jutt, et järgmine kord siis siirdame 2, kui seekord ei peaks õnnestuma. Põhimõtteliselt, kui see 1 embrüo siis nüüd ei pesastu ja edasi raseduseks ei arene, siis ongi vsjoo.

Ei olegi muud võimalust, kui jälle täisringiga otsast alustada.. ja selle variandi olin mina ju enda jaoks juba välistanud… oehhh.

Ega siis ei olegi muud, kui nüüd loota, et see ükski pesastuks ja ma rasestuksin. Veretest on nädala pärast ja siiani on ikka koguaeg kõht mullitanud. Just nagu hakkaks päevad. Ma ei teagi…

Kahju.

Ma ei oskagi kohe midagi arvata ja mõelda. Miks need edasi ei arenenud? Miks neid rohkem ei siirdatud? Kas teistel on ka sellist nulliringi olnud?

Tänud, kes viitsib vastata!

J.S

See ei ole see mida sa kuulda tahad aga selline ‘kadu’ on normaalne kui ainult 4 rakku viljatus.

Mitme päevane siirdati? Jääb mulje et siirdati 2-3päevane embrüo ja kliinik ootas et ülejäänusid külmutada 5-6ndal päeval. Selles vahemikus sureb päris palju embrüoid.

Ja 2 embrüo siirdamine esimesel ringil on harv, kui just vanus väga peale ei pressi. Arstid tahavad kaksikuid iga hinnaga vältida sest see on nii sinu kui laste jaoks ohtlikum olukord.

Igal järgmisel ringil on arstid varvamad kaht siirdama.

Kas sa enne ivfi nõustamist said mõnelt arstilt või õelt? Tundub et õnnestumise tõenäosuste osas on sind pimedusse jäetud. Mulle arst ütles enne alustamist et tasub arvestada vähemalt 3-4 ringiga aga paljudel õnnestub ka alles rohkem kui kümnes ring.

Celly

Nõustun Cellyga et kurvastada pole põhjust ja see loomulik kadu.
Mulle arst selgitas et igast 8st foliikulist jõuab peale viljastamist külma või siirdamisele vaid 1 ja see on hea tulemus.
Kui nad ei elanud üle seda oote perioodi oleks eniveis olnud luhtunud ring.

Emotsionaalselt muidugi arusaadavad emotsioonid. Saadan suure pai!

Mul kahjuks tekkis juba korralik verejooks ja täiesti konkreetne päevade aegne kõhuvalu on, nii et sellega on ilmselgelt ühelpool selleks korraks.
Arvad ikka, et kui lapsed juba olemas, siis seda on kergem üle elada. Aga no nii kurb on. Endast ei olegi nii väga kahju. Kahju on sellest väiksest täpist, kes juba tekkis ja oli natuke olemas 🙁

L.