Mina läbin seda protsessi esimest korda. Vanus 33, mehel 32. Kui umbes aastaga ei õnnestunud loomulikul moel jääda, lisaks on mul ka umbes 5-6 kuud järjest normaalse pikkusega tsükkel, aga siis viskab vahele 1-2 pikemat (nt 40-45 päevast), siis otsustasin pöörduda viljatusravikliinikusse. Tavaline lugu, et vereanalüüsid kõik korras, mehel kõik korras, ja otsest põhjust seega viljatuseks ei leitud, v.a et munasarjad kergelt keskmisest suuremad ja seetõttu kahtlus PCO tüüpi munasarjadele (sellest ilmselt ka aeg-ajalt pikale venivad tsüklid ja hormonaalne tasakaalutus teatud tsüklites). Tsükli jooksul tehtud vereanalüüsidest selgus ka, et alati ei tõuse progesteroon piisavalt kiiresti tsükli teises pooles – sünteetilise progesterooni manustamine suukaudselt ei mõjunud hästi, lõi hoopis tsükli totaalselt sassi. Siis tuli kaks kuuri Femarat, mis ei mõjutanud mu keha üleüldse mitte kuidagi, ei pos ega neg toimet. Ning seejärel otsustasime koos arstiga, et võiks siis proovida ka IVF lühikest tsüklit. Vahepeal tekkis esimest korda iseeneslikult rasedus detsembri lõpus vahetult enne vana-aasta õhtut, mis kohe alguses kahjuks ka katkes. Sellega siis nüüd mais alustasingi ning täna toimus punktsioon, mille käigus saadi 26 folliikulit ja neist 9 rakku. Mitu neist viljastub ja on piisavalt hea kvaliteediga, et külma panna, kuulen nädala pärast. Kuna IVF ravile mu PCO tüüpi munasarjad reageerisid veidi tormilisemalt (kuigi seda näitas ainult vereproov/östrogeeni tase, aga ise ma seda kuidagi ei tundnud ja kõrvaltoimeid ei olnud terve kuuri aja), siis otsustas arst igaks juhuks kohe mitte siirdamist teha ning oodata uut tsüklit. Seni siis clexane süstid menstruatsioonini ja seejärel edasi kõne arstile ja läheb uuel tsüklil siirdamisele.
Hoian kõigile samal teel sammujatele pöialt.
Küllap lõpuks enamikel see ikka õnnestub, kui käega mitte lüüa. 🙂
F.