Teema: IVF mai-juuni

ma kuulutan enda selle ringi lõppenuks.

12. juuni oli siirdamine ja täna hommikul oli kodune test selgelt negatiivne. kuna ka veritsus on alanud, siis loobusin veretestile minemisest. loobumine oli varasemal kokkuleppel arstiga, mitte oma suva, selle kuupäeva negatiivne test kodus + veritsus ei anna ruumi asja kahte moodi tõlgendada.

arst see nädal puhkab, kui ta uuest nädalast tagasi on, eks siis hakkab uut plaani täpsemalt paika panema.

#3478781:

Ma uuendan enda jätkulugu siis. Hcg tõusud/langused siis nii:

10.06- 22

12.06- 52

15.06- 45

19.06- 175

22.06- 590

25.06- 931

Väga evaadekvaatne ja segane seis. Olin juba peale 15.06 asja ebaõnnestunuks lugenud Ja nüüd see lugu kuidagi otsa ei saa kuigi midagi head oodata pole. Kurb.

Ei määri, ei valuta kuskilt.

Ilmselt Kas peetumine või emakaväline.

Oeh… Kas ultrahelisse kontrolli minna ei saaks? Kui hCG on 1000 kandis, peaks lootemuna näha olema, siis saaks ehk pildi selgeks, kas on vales kohas pesastunud.

#3478797:

#3478781:

Ma uuendan enda jätkulugu siis. Hcg tõusud/langused siis nii:

10.06- 22

12.06- 52

15.06- 45

19.06- 175

22.06- 590

25.06- 931

Väga evaadekvaatne ja segane seis. Olin juba peale 15.06 asja ebaõnnestunuks lugenud Ja nüüd see lugu kuidagi otsa ei saa kuigi midagi head oodata pole. Kurb.

Ei määri, ei valuta kuskilt.

Ilmselt Kas peetumine või emakaväline.

Oeh… Kas ultrahelisse kontrolli minna ei saaks? Kui hCG on 1000 kandis, peaks lootemuna näha olema, siis saaks ehk pildi selgeks, kas on vales kohas pesastunud.

Homseks sain aja, arst loodab ka et ehk on näha.

Minu beebi süda lööb 🙂 UH järgi 6+4, kuigi kalkulaatorite järgi peaks 7+1 olema, aga arst ütles, et see pole eriti oluline, et jutt millimeetritest ning vabalt võib olla mõõtmisviga. Praegu igatahes kõik korras ja võin end vist siis ametlikult rasedaks lugeda. 🙂 Pole veel kohale jõudnudki nagu…

Mina käisin täna uh-s et aru saada kus see liiga vaikselt arenev täpike asub. Emaka sees oli täpp olemas. Arst loodab, et pole see variant kus tekib emakasse nn täpp aga rasedus ikkagi juhas näiteks. Valusid ja määramist pole seega ka see viitaks et äkki ikkagi emaka sees peetub….
Lähen neljapäeval uuesti kontrolli. Suht nõutu ja kurb seis, kui midagi head pole oodata aga edasi ka liikuda ei saa.

#3479635:

#3473695:

Mul siis täna tuvastati emakasisene rasedus. Vastab neljandale nädalale, aga peaks vastama kuuendale. Kuna ka raviarst on seisukohal, et positiivset lõppu pole oodata, siis ma praegu lihtsalt väga loodan, et hakkaks juba lähiajal ise puhastuma. Kaks nädalat maas on ikka liiga palju, et isegi väga “aga äkki”-tüüpi inimesel midagi loota oleks. Ja ma pigem olen väga realist niikuinii. Tahaks lihtsalt nüüd kuidagi eluga edasi liikuma hakata, aga praegu ikka selline vaakumis seis.

Vähemasti hea uudis, et pole emakaväline. Endale oleks see olnud kõige raskem taluda, siis ikka mõtleks, et näe, see oleks võinud olla täiesti terve rasedus, kui oleks ainult õiges kohas pesastunud. Praegu on selge, et midagi on ikka viga.

Nüüd siis peab asjade kulgu lihtsalt ultrahelis jälgima iga nädal.

L.

L. – kui palju oli sinul siirdamise ja emakasisese raseduse tuvastamise vahe?

Siirdamine oli 26.05 ja 18.06 tuvastati emakasisene, aga väga väike ja nädalates 2 n maas.
Ja 22.06 tuvastati siis südametöö ja oli nädala jagu järele jõudnud. Ja nüüd praen. Katkemise või peetumise võimalus ei ole kahjuks kusagile kadunud. Uus ultraheli on 7. juulil.

L.

Palju, palju õnne, Kiksu! Mäletan seda tunnet, kui ei jõua veel kohale, et suurim soov ongi täitunud 🙂
Mul oli kuuendal nädalal vist väikesem vahe, aga muidu on koguaeg 2-4 päeva vahet olnud. Eks need mõõtmised ole ikka natuke ebatäpsed. Nii et muretsemiseks pole põhjust.

L. ja marr, jaksu teile vastupidada! Ehk sünnib ime, et kasvavad õiges kohas ja beebid jõuavad arenguga järgi. Või siis saate üsnapea edasi minna ja ei pea piinlema, kuidas läheb.

Kõigepealt palju õnne Kiksule!!!

Räägin natuke oma loost ka siin.
Eelmisel nädalal sain esimesed hcg tulemused teada oli 145, aga kuna arvasin, et peab referentsväärtust vaatama, siis arvasin, et negatiivne. Kui siis arst ütles, et see ikka positiivne, langes selline koorem ja õnn tuli sisse, samuti mu mehel.
Nüüd jaanipäeval hakkas mul määrima, selline beežikas aga eile hakkas kõht nii valutama nagu päevade valu ( said erinevusest kohe aru, kui vana valu oli tagasi, mul alati päevade ajal suured valud) ja tuli ka verd, loomulikult šokk oli suur. Kurbus ja viha veel suurem. Läksin Hcg tegema ja see oli 3146. Nüüd ootan esmaspäeva, et uuesti minna testima aga läksin kodusele režiimile. Kõht valutab, nüüd natuke määrib aga hetkel veel vähe, aga enamus ajast pikutan.
Selline segane olukord taas. Püüan mõistusega võtta, kuna kui verd tuli mehega mõlemad ikkagi väga kaotasime ennast.
Peab õppima päev korraga, aga ikka koguaeg piilud, mis voolus on, kuigi see midagi ei muuda.

Tere. Astun ka teie sekka. Punktsioon oli 15ndal. Siirdamine 18ndal. Esimesed 4 päeva tundsin krampe ja valusid külgedel. Enam ei tunne midagi teistmoodi. Kolm korda olen oksendanud aga see ilmselt oli liigsöömine. Igatahes täna on 12dpo või siis 9dp3dt ja test mis oli 10se tundlikusega on negatiivne. Võin vist ona esimese ivf katse lõppenuks lugeda??

Ei olnudki tegelt nn liigsöömine. Lihtsalt peale söömist tubdsin et kõik tahaks välja tulla ja aitasin näppudega kaasa. Esimene kord oli porgandi söömisest. Teine kord arbuusi ja kolmas kord miski kerge salat.
🙁 ma olen nii löödud ja kurb. Nn tava tsükli puhul epeaks mul täna päevad hakkama. Aga ilmselt see ivf värk kõik sassi ka löönud. Eks siis ootan esmaspäevast veretesti. Kuigi ei panusta sellele enam

Ma totukas ei ole arstiga konsulteerinudki sel veritsuse teemal 🙁 kuna ma arvasin, et see on kõik implantatsiooniga seotud. Nüüd aga vaatan, et see veritsus venib ikka liiga pikale. Googeldasin ja leidsin, et see võib olla madala progesterooni tõttu ja välismaa foorumites on siis prigesterooni annust vahel tõstetud. Minul 3x päevas Utrogestan kapslid 1tk. Äkki tõesti vähe? Kellelgi samalaadset kogemust?
L28 (ei ole Liblikas 🙂 )

#3480454:

Ma totukas ei ole arstiga konsulteerinudki sel veritsuse teemal ???? kuna ma arvasin, et see on kõik implantatsiooniga seotud. Nüüd aga vaatan, et see veritsus venib ikka liiga pikale. Googeldasin ja leidsin, et see võib olla madala progesterooni tõttu ja välismaa foorumites on siis prigesterooni annust vahel tõstetud. Minul 3x päevas Utrogestan kapslid 1tk. Äkki tõesti vähe? Kellelgi samalaadset kogemust?

L28 (ei ole Liblikas ???? )

Vabandust, et nimed sassi ajasin:)

#3446455:

Arst ütles, et ebatavaline, et nii kähku nii suured muutused AMHis.

FSH pidi väga palju kõikuma tsüklite lõikes- võimalik, et järgmine tsükkel jälle korras. Aga minu IVF õnnestumise tõenäosus on halb. Soovitas siiski jätkata, kuna, mida aeg edasi, seda halvemaks läheb.

Aga ma ei tea, mida teha. Kas proovida v anda alla ja leppida. Ma ei ole kindel, palju ma neid ebaõnnestumisi taluda suudan.

Päevad on mul regulaarsed nagu kellavärk- toimuvad alati, ära ei jää. Menopausile viitas pigem ennem – oli öiseid higistamisi, need on nüüd ära jäänud hoopis ja ma arvasin, et olukord paremaks läinud. Aga hoopis nii – tulemused rohkem kui halvad. Lõpetasin just clomifeni poolaasta – kas see võis hormoonides midagi sassi paisata?

Palju küsimusi.

Lu

Tere! Mina samuti IVF-i läbinud. Beebi sündimise tähtaeg juba lähenemas.
Mina nendest numbritest ei tea midagi. Ma sain oma beebi täiesti viimasel katsel Tartu kliinikumis.( haigekassa kulul viimane). Alustasime Elites tasulises, seal öeldi, et meil mehega omavahel ei õnnestugi. Siis siirati doonori omad, ikka ei õnnestunud. Kliinikumis oli kokku meil 4-5 katset, täpselt ei mäleta. Minul saadi alati punktsiooni käigus mega väike kogus munarakke. Lõpus andis juba arst ka märku, et ega vanus ka selline, et õnnestuda ei pruugigi. Ma pole kunagi midagi nii raskelt psüholoogilises mõttes läbi elanud. Oli ka üks iseeneselik katkemine ja veel enne õnnestumise vooru oli ka tablettidega abort. Ma olin omadega nii läbi, et nagu udu sees toimetasin, eks need süstid ja tabletid ka mingil määral mõjutasid. Minul aitas edasi liikuda ainult teadmine, et kui ma neid protseduure läbi ei tee, siis ma ei saagi teada, et kas oleksin õnnestunud. Mõtlesin, et minu kohus on anda tulevasele beebile võimalus, aga tema siis ise otsustab, et kas tulla või mitte.
Ühesõnaga kui arstid ka ütlevad, et lootust suht pole, võib ikkagi õnneks minna. Jah muidugi tasub uurida, et millest muutused jne.
Edu!????

#3481302:

#3446455:

Arst ütles, et ebatavaline, et nii kähku nii suured muutused AMHis.

FSH pidi väga palju kõikuma tsüklite lõikes- võimalik, et järgmine tsükkel jälle korras. Aga minu IVF õnnestumise tõenäosus on halb. Soovitas siiski jätkata, kuna, mida aeg edasi, seda halvemaks läheb.

Aga ma ei tea, mida teha. Kas proovida v anda alla ja leppida. Ma ei ole kindel, palju ma neid ebaõnnestumisi taluda suudan.

Päevad on mul regulaarsed nagu kellavärk- toimuvad alati, ära ei jää. Menopausile viitas pigem ennem – oli öiseid higistamisi, need on nüüd ära jäänud hoopis ja ma arvasin, et olukord paremaks läinud. Aga hoopis nii – tulemused rohkem kui halvad. Lõpetasin just clomifeni poolaasta – kas see võis hormoonides midagi sassi paisata?

Palju küsimusi.

Lu

Tere! Mina samuti IVF-i läbinud. Beebi sündimise tähtaeg juba lähenemas.

Mina nendest numbritest ei tea midagi. Ma sain oma beebi täiesti viimasel katsel Tartu kliinikumis.( haigekassa kulul viimane). Alustasime Elites tasulises, seal öeldi, et meil mehega omavahel ei õnnestugi. Siis siirati doonori omad, ikka ei õnnestunud. Kliinikumis oli kokku meil 4-5 katset, täpselt ei mäleta. Minul saadi alati punktsiooni käigus mega väike kogus munarakke. Lõpus andis juba arst ka märku, et ega vanus ka selline, et õnnestuda ei pruugigi. Ma pole kunagi midagi nii raskelt psüholoogilises mõttes läbi elanud. Oli ka üks iseeneselik katkemine ja veel enne õnnestumise vooru oli ka tablettidega abort. Ma olin omadega nii läbi, et nagu udu sees toimetasin, eks need süstid ja tabletid ka mingil määral mõjutasid. Minul aitas edasi liikuda ainult teadmine, et kui ma neid protseduure läbi ei tee, siis ma ei saagi teada, et kas oleksin õnnestunud. Mõtlesin, et minu kohus on anda tulevasele beebile võimalus, aga tema siis ise otsustab, et kas tulla või mitte.

Ühesõnaga kui arstid ka ütlevad, et lootust suht pole, võib ikkagi õnneks minna. Jah muidugi tasub uurida, et millest muutused jne.

Edu!????

Minul aitas kõige tundmatu ja hirmsaga hakkama saada see, et kui mõelda, kas teha või mitte, siis ma ei olnud nõus leppima sellega, et ma ei saagi kunagi last. Järelikult tuli tegutseda ja igasugu tunnetega tegeleda, sest niisama oodates poleks midagi juhtunud.